Tallinna Vee avariiharjutus toob puurkaevuveega harjunud nõmmelaste kraanidesse elurikka Ülemiste järve vee, mille bakterid võivad jääda sinna pikaks ajaks elama, ütleb mikrobioloogiadoktor Kai Künnis-Beres (PhD).
Tallinna Vesi viib järgmisel teisipäeval Nõmme linnaosa veevarustuse 12 tunniks üle Ülemiste veepuhastusjaama joogiveele. Katsetuse eesmärgiks on kaardistada Nõmme elanike veevarustuse tagamise võimalused juhuks, kui linnaosa tabab ulatuslik elektrikatkestus ning puurkaevupumplad ei saa enam inimesi veega varustada.
Vesi võib muutuda mõneks ajaks veesuuna muutumise ja surve kõikumise tõttu häguseks, samuti võib veel olla kloorilõhn.
Tallinna Veel peab olema vastavalt hädaolukorra seadusele toimepidevuse plaan olukorraks, kui midagi juhtub põhjaveega või pinnaveest toodetud joogiveega. Seetõttu mängitakse katsetuse käigus läbi erinevad stsenaariumid osalise ja täieliku elektrikatkestuse puhuks, selgitas Tallinna Vee tootmisjuht Ivar Ruubel.
Kaks täiesti erinevat vett
«Ma näen, et hakatakse tegema asju, mida ei tohiks teha,» ütles Tallinna keskkonna ja kommunaalameti keskkonnahoiu ja -korralduse juhtivspetsialist, bioloog Kai Künnis-Beres.
Nõmme veevõrk saab normaalolekus vee puurkaevudes kambrium-vendi põhjaveekihist, mis on viimase jääaja jää sulamise vesi täielikult isoleeritud ja väga eriline ning väga bakterivaene, samas aga mineraaliderikas. Ülemiste vesi on aga elus ehk elurikas, seal leidub nii baktereid, vetikaid kui ka algloomi, suvel rohkem, talvel vähem, selgitas ta.
«Olen joogivett mikroskoobi all sadu kordi vaadanud ja ka nähtu üles pildistanud, mul on suur fotode kogu nii erinevate veetootjate veevõrku suunatavast veest, puurkaevude veest, pudeldatud veest ning looduslikust ja reostunud järve ja mereveest. Meetod, mida ma kunagi Läänemere mikrobioloogilise seire tarvis Saksamaal õppimas käisin ja siiani kasutan, on imeline ning võimaldab mikroskoobi vahendusel näha kõike imepisikest, mis vees leidub: baktereid, vetikaid, algloomi taimede õietolmuteri, mineraalseid ja orgaanilisi elutuid osakesi. Isegi destilleeritud vees esineb baktereid. Olen seda meetodit kasutanud reostusallika ja veekvaliteedi languse põhjuste tuvastamisel,» rääkis Künnis-Beres.
Tema sõnul võib juhtuda, et tehakse suur viga, kui põhjaveelisse torustikku pumbatakse elus pinnavesi, kus võib elutseda näiteks ka Legionella bakter, kes seejärel kuskil torustikus tasapisi arenema hakkavad.
«Seda, et torustikust baktereid enam välja ei saa, ja kui saab, siis ajutiselt või osaliselt, olen ma näinud palju,» rääkis Künnis-Beres. Senised veetootjate probleemide lahendamiseks tehtud uuringud on näidanud, et valede otsuste või teadmatusest tingitud mittesobilike veetootmisvõtete kasutamise tulemusena veetorustikus kasvama hakanud mikroobe on torustikes väga keeruline hävitada.
Ivar Ruubeli sõnul testivad nad oma vett iga päev. «Selleks hetkeks, kui vesi jõuab puhta vee reservuaaridesse, ei ole seal mitte ühtegi haigustekitajat. Igasugune mikrobioloogia on eemaldatud ja seal ei ole mitte mingisugust elu,» kinnitas Ruubel.
Otsitakse ainult fekaalseid baktereid
Künnis-Beres selgitab, et veepuhastusjaamad lähtuvad joogivee ohutuse ehk kvaliteedi hindamisel sotsiaalministri 2019. aasta määrusest, mis sätestab joogivee uuringute korra, näitajad ja piirkontsentratsiooni. Mikrobioloogilised kvaliteedinäitajad, mida tuleb selle määruse ja ka joogivee direktiivi kohaselt joogivees määrata, on kolibakter ehk Escherichia coli ja soole enterokokid, ning midagi muud joogiveest üldjuhul analüüsima ei pea.
Silmas tuleb aga pidada, et me otsime veest soojavereliste seest vette sattunud mikroobe ehk fekaalse reostuse indikaatorbaktereid, samas kui vees on veel väga palju teisi baktereid, kes kas elutsevadki seal või satuvad sinna näiteks pinnasest. Neid ei uuri keegi, sest enamik veebakteritest ei kasva laboris kasutatavatel mikrobioloogilistel söötmetel ning nende olemasolu saab tuvastada vaid mikroskoobiga või siis geneetilise analüüsi abil, rääkis teadlane.
«Olen kindel, et veepuhastusjaamast väljuv vesi on ohutu, olen seda ka ise kuus aastat Tallinna veepuhastusjaamas töötades kontrollinud, aga probleeme saavad tekitada mittepatogeensed bakterid. Kui tervisele otseselt ohutute bakterite hulk joogivees kasvab, siis nad tekitavad mittesoovitavaid ilminguid: kasvatavad toruseintele biokilet, ummistavad ühendusi ja veefiltreid, rikastavad vett orgaanilise ainega, tekitavad haisvaid gaase, nagu näiteks mädamuna haisuga väävelvesinik, rikuvad vee maitse, sunnivad veetootjat torustikku kloreerima, mis omakorda rikub joogivee lõhna ja maitse,» loetles Künnis-Beres.
Kuna me tegelikult ei tea, milliseid baktereid Ülemiste järve veest toodetud joogivees esineb, siis ei tasuks tema sõnul selle põhjaveest oluliselt mikroobirikkama veega veevõrku rikastada, sest me ei oska arvata, millisele pinnaveest pärit mikroobile seal meeldima hakkab.
Seda, et kloreerimine baktereid täielikult torustikus ei hävita, on Künnis-Berese sõnul üldteada, sest kasutatavad kloori kontsentratsioone ei saa lõputult suurendada ja kloori on bakterite hävitamiseks kasutatud juba väga pikka aega ning suur osa baktereid on sellise rünnaku suhtes resistentsuse saavutanud. «Karta muidugi pole vaja, aga pead liiva alla peita ja öelda, et ei näe, järelikult pole olemas, ka ei maksaks,» lisas Künnis-Beres.
Ruubeli sõnul pole inimestel vaja muretseda selle pärast, mida Tallinna Vesi teeb. «Meie eesmärk on teha nii, et inimesed seda ei tunneks,» kinnitas ta. «Katse on lühiajaline ja kahe-kolme päeva pärast on olukord sama, mis praegu.»
Ruubeli kinnitusel ei jää mitte midagi Nõmme torustikku elama. «Selleks on vaja sobivat temperatuuri, mis algab 15 kraadist, praegu on 3 kraadi,» toonitas ta.
Tema kinnitusel tõmbavad Ülemiste veepuhastusjaama puhastusprotsessid elu vees minimaalseks ja täiendavalt lisatakse ka kloori, mis tagab vee kvaliteedi säilimise veevõrgus. Selliselt töödeldud veel ei ole enam vahet, kust see pärit on, kinnitas Ruubel.
