Liberaalses Lääne arvamusruumis ja meedias on kanda kinnitamas uus narratiiv – Trumpi otsinguid dialoogiks Putiniga üritatakse samastada nn. Müncheni kokkuleppega (sobinguga), kus Suurbritannia ja Prantsusmaa maailmasõja hirmus põhimõtteliselt loovutasid Tšehhoslovakkia Hitlerile, ilma Tšehhoslovakkiat läbirääkimistesse kaasamata.
Tänaseks teadaolevate faktide valguses on aga olukord sootuks vastupidine – toona kasvatas muskleid, relvastus ja ähvardas Läänt rünnata Hitler, ja see pani britid ja prantslased diili tegema, sest läbi ajaloo ei ole need kaks väiksematest vendadest hoolinud, kui kaalul on oma saatus.
Tänase konfliktini Ukrainas viis aga just eelkõige Ühendkuningriigi ja USA järjekindel tegutsemine Ukraina tõukamisel konflikti Venemaaga, alustades riigipöörde korraldamisest 2013, Ukraina militariseerimisest, ülbe enesekindlusega Kesk-Euroopa julgeolekustruktuuri muutmise katsetest NATO egiidi all (Sevastoopoli ülevõtmise plaan Venemaalt, Mariupoli sõjasadama rajamine jms.), Donbassi genotsiidi heakskiitmine – nimekirja provotseerivast tegevusest võib jätkata pikalt. Kõike seda tehti vaatamata Venemaa meeldetuletustele juba alates 2008. aastast, et on punased jooned, mida ei maksa üritada ületada.
Brittide ja ameeriklaste arrogantne enesekindlus ja usk oma hegemonistlikusse staatusesse maailmas on kurja teinud sajandeid ja jätkab kurja tegemist ka täna. Selle mainitud petliku staatuse inertsist ei ole nad toibunud ega julge tõele näkku vaadata. Kuid nende kahe kurja kiiluvees ajaloo allavoolu minevad sõnaõiguseta vasallid kannavad endiselt nende otsuste tagajärgi.
Lõppvaatus saab loodetavasti olema suuremale osale maailmast lootustandev, vasallidele aga katastroof. Teie olete ju olnud osa katastroofi autorite kaasakiitjatest ja elluviijatest. Ei kadesta.
/Tarmo Multanen, Facebook/
