Minu loo peale, kus vastandusin Delfis ilmunud artikli „Eestlane Palestiinas: nõustuvad kohalikud Hamasiga või mitte – nad on ainuke vastupanuliikumine, millel on mingi jõud“ seisukohtadele, milles vaheldumisi Eestis ja Palestiinas resideeruv Helena Krinal püüdis pisendada Hamasi veretööd tsiviilisikute kallal, sain raevuka vastuse kelleltki Ülle Pukkilt, kes käsib mul postituse kustutada, kuna leiab sarnaselt Krinalile, et Hamasi rünnak Iisraelile oli õigustatud ning tegemist polnud terrorismiga.
Kahjuks pole Krinal ja Pukk ainsad, kes tõttavad Iisraelis toime pandud teist holokausti õigustama. Õnneks on terroritoetajad saanud kõikjal maailmas väärika vastulöögi ning paljud, kes peale 7. oktoobri sündmusi rõõmust hõiskasid, on nüüd tagasi tõmbunud või asunud nende poolele, kes Hamasi tegevuse üheselt hukka mõistavad.
ERR-i uudistest võib lugeda: „Mõned Palestiinat toetavad rühmitused ja aktivistid väitsid, et Iisraeli poliitika ei jätnudki palestiinlastele muud valikut, kui hakata kasutama vägivalda.
Ülikoolide juhid ja USA juudiorganisatsioonid mõistsid sellised avaldused siiski kohe hukka. Sekkusid ka mõned ettevõtjad. Firmade juhid ähvardasid, et ei võta tööle tudengeid, kes süüdistasid rünnakus Iisraeli.
Harvardi ülikoolis tegutsev Palestiina-meelne grupp ning veel 30 rühmitust kirjutasid eelmisel nädalavahetusel alla avaldusele, milles väideti, et vägivallas on süüdi Iisraeli apartheidirežiim. Teisipäeval mõistsid selle avalduse teravalt hukka 17 Harvardi tudengiorganisatsiooni, 500 õppejõudu ja kolm tuhat vilistlast.“
Krinaleid ja Pukke, kes verist vägivalda tolereerivad, jääb üha vähemaks. Kes aga siiski ei suuda loobuda antisemiitlikest hoiakutest, mis muuseas pole eestlastele kunagi omased olnud, neil soovitaks tutvuda materjalidega, mis kirjeldavad, milliste vahenditega Hamasi „vabadusvõitlejad“ oma rahvale õigusi nõuavad.
Neil päevil toimus Londonis pressikonverents, kus ajakirjanikega kohtusid Suurbritannias elavad juudid, kellel on läinud nädalavahetusel Gaza piirialadel toimunuga isiklik kogemus. Tooksin siin mõne lausega ära nende poolt kirjeldatu: „Hamasi terroristid vägistasid tüdrukuid nende sõprade surnukehade peal. Kibutsis elanud perekondi gaasitati, põletati, hukati, tapeti ja rööviti. Majad põletati maani maha. Neis olid peamiselt väikesed lapsed ja vanurid.“
Kas tõesti saab seda teades Krinali kombel kinnitada: „Iga surm on tragöödia, aga kui sul on ühelpool selline superriik, nagu Iisrael, kellel on nii suur armee ja suured reservid; teisel rahvas, keda hoitakse ühest küljest avaõhuvanglas (Gaza) ja teisest apartheid-süsteemis (Läänekallas), tundub ebaõiglane rääkida ühest vastupanuhetkest kui suurest terrorismist.“
Kust võtab Ülle Pukk õiguse mulle moraali lugedes öelda: „Te muidu teate ja olete kokku lugenud palju on Israel tapnud palestiinlaste lapsi? Või ainult juudibeebid väärivad pisaraid? Kas palestiinlaste lapsed on mingi teise sordi inimesed?“ Kust võetakse selline räigus?
Jah, Lähis-Ida vajab rahu ning Palestiina küsimus lahendust, ent seda ei saavutata inimsusvastaseid kuritegusid korda saates, veel vähem neid õigustades. Iisraeli poliitika võib mitte meeldida, kuid laste, naiste ja vanurite piinaval viisil tapmist ei saa õigustada. Paljudes riikides on holokausti eitamine kuulutatud kuriteoks. Arvan, et Eestis pole see vajalik, sest suudame krinalitele ja pukkidele vastu astuda ka ilma selleta. Õigustada Hamasi pimedat viha, mis viib enneolematute koleduste kordasaatmiseni, võib vaid äärmiselt arrogantne inimene.
Vsevolod Jürgenson
