Kuigi enamik Euroopa kodanikke vaevu teab, mis tegelikult on „Euroopa digitaalse identiteedi rahakott” (EUDI), on Brüssel juba pikka aega edendanud järgmist sammu: süsteemi globaalset laiendamist, mis toimib üha enam digitaalse peavõtmena elu, raha, liikuvuse ja juurdepääsuvõimaluste jaoks.
6. juunil esitletud rahvusvahelise digistrateegiaga kuulutab EL avalikult välja oma eesmärgi: digitaalse identiteedi rahakoti ülemaailmne tunnustamine ja levitamine. See, mis kõlab administratiivse moderniseerimisena, on tegelikkuses sotsiaalse struktuuri radikaalne ümberkorraldamine – tsentraliseeritud juurdepääsukontrolli, riikide de facto andmesuveräänsuse ning tiheda integratsiooniga suurtehnoloogia ja finantssektoriga.
Tehnokraatliku võimuinstrumendi globaalne laienemine
Rahakott ei ole mõeldud mitte ainult kohustuslikuks kõigile ELi liikmesriikidele – 2026. aasta lõpuks –, vaid see võetakse kasutusele ka piiriüleselt sellistes riikides nagu Ukraina, Moldova, Lääne-Balkani riigid ning strateegiliselt Brasiilias, Indias, Egiptuses ja Uruguays. Isegi sellised riigid nagu Jaapan, Austraalia ja Singapur on suunatud Euroopa e-arvete süsteemidega integreerimisele ja digitaalsele autentimisele.
Aga mis selle kõige mõte on?
Euroopa Komisjoni sõnul on selle eesmärk “edendada koostalitlusvõimet, digitaalset suveräänsust ja globaalset konkurentsivõimet”. Teisisõnu tähendab see: Brüssel tahab läbi suruda oma tehnoloogilisi standardeid – ja sundida seeläbi riike, panku ja ettevõtteid ühisesse autentimisökosüsteemi.
Pangaandmetest kodanikuõigusteni: rahakott kui osalemise võti
Eriline fookus: pangad ja makseteenused. Visa kiidab juba EUDI rahakotti kui KYC ja AML protsesside „hõbedast kandikut“. Isiku tuvastamine tellitakse väljastpoolt – mitte ametiasutustelt, vaid „usaldusväärsetelt kolmandatelt osapooltelt“, nagu Google, Digidentity või Lissi. See tähendab, et digitaalset identiteeti ja finantsautentimist kontrollitakse tulevikus ühe ja sama digitaalse märgi abil – sealhulgas maksevõime, tehingute ajalugu ja tervisesertifikaadid.
Igaüks, kellel puudub juurdepääs oma rahakotile – olgu see siis tehniliste vigade, blokeerimise või poliitiliselt motiveeritud välistamise tõttu –, on sisuliselt avalikust ja erasektorist välja jäetud.
Valgendamine: detsentraliseeritud ja vabatahtlik?
Ametlikult rõhutab Brüssel, et rahakott on “vabatahtlik” ja “kodanikukeskne”. Kuid need väited kaotavad kiiresti usaldusväärsuse, kui vaadata tegelikkust:
- eIDAS-määrus kohustab kõiki ELi riike rakendama
- Paljud teenused, maksed ja piiriületused pole peagi enam ilma rahakotita võimalikud.
- Juurdepääsu sotsiaaltoetustele, arstiabile või isegi haridusele saab rahakoti abil kontrollida, hinnata või blokeerida – Hiina eeskujul
Idee, et juurdepääs ühiskonnale, liikuvusele või tööle seotakse tulevikus digitaalse märgiga, kujutab endast enneolematut võimu nihet – kodanikust eemale ja tehnilis-bürokraatliku kompleksi poole, mida toidavad valitsused, tehnoloogiaettevõtted ja finantslobi.
Palantir ütleb tere: Andmete jõud andmekaitse asemel
Isegi „andmete suveräänsusest” rääkides jääb selgusetuks, kui usutav on lubadus, et kodanike andmeid ei salvestata tsentraalselt ega kasutata vääralt. Minevik (märksõnad: HHS Protect, Tiberius, COVID-i jälgimine) näitab, kui kiiresti arendatakse infrastruktuure, mis võimaldavad sujuvaid käitumisprofiile – sealhulgas tervislikku seisundit, liikumismustreid, tarbijakäitumist ja poliitilist orientatsiooni.
Redditi kommentaar võtab asja kokku:
“See tundub nagu Hiina – kui su identiteet on blokeeritud, kaotad ligipääsu kõigele.”
Kokkuvõte: digitaalset ühiskondlikku lepingut kirjutatakse vaikselt ümber
EUDI rahakotiga ei loo EL lihtsalt digitaalset identiteeti. See loob süsteemi osalemise tsentraliseeritud kontrollimiseks. Juurdepääs igapäevastele õigustele ja vabadustele digitaliseeritakse, seatakse tingimustega ja hädaolukorras tühistatakse. See, kes rahakotti kontrollib, kontrollib ka inimesi.
Olgu selleks siis kliimakaitse, pandeemiaks valmisoleku või rahalise turvalisuse ettekääne, on lõpptulemus sama: inimene, kelle juurdepääsu elule, liikumisele, teabele ja varale saab digitaalselt piirata.
Igaüks, kes arvab, et see tehnokraatlik tulevik on vabatahtlik, eksib. Sest lõpuks ei ole küsimus selles, kas sa seda tahad, vaid selles, kas su rahakott töötab.
