Käisin eile Võrtsjärvel koos oma meeskonna ja veealuste kaameratega nn Vakra angerjakülvi tegevuspaika ja tagamaid uurimas.
Kogu asi lõhnab halvasti.
Kuigi angerjakülvi projektijuht Jaanika oli mulle jutustanud, et maimud lasti Prantsusmaalt saabunud paakautost otse järve, selgus koha peal, et tegelikult nii see polnud.
Auto seisis Limnoloogiajaama garaaži kõrval üsna kaugel järvest ja kõik angerjamaimud- läksid nad siis Jõgevamaa ja Võrumaa järvedesse või Võrtsjärve valati kasti.
Tol päeval oli külm ilm ja järvelt puhus valus jaanuarituul.
Keskkonnaameti peadirektor Rainer Vakral oli reipat selfivideot tehes läkiläki korralikult lõua alt kinni seotud. Selleks, et kõrvad külmakahjustusi ei saaks.
Angerjamaimudele järele tulnud kalamehed ootasid oma järjekorda.
Saadjärve ja teiste Jõgevamaa ja Vagula kalamehed olid saabunud termokastidega.
Võrtsjärve omad seevastu kelkudega, millele oli kinnitatud pooleks lõigatud plastmasstünn koos musta prügikotiga.
Selle asemel, et Prantsusmaalt saabunud paakauto maimude jagamise ja kaalumise ajaks garaaži ajada tehti seda seekord õues külma ja tuule käes.
„Ühe tanki tühjaks saamine pole miinuskraadi tegevus„ seletab üks jagamise juures olnud kalur.
Kui Prantsusmaalt saabunud auto paakides olnud maimud olid pluss nelja kraadides vees, siis nende paagist väljalaskmisel ja kaalumise käigus võis nende temperatuur langeda vabalt null kraadini.
Aega oli vähe. Maimude kättesaamiseks oli vaja paakidesse kiiresti vett valada.
„Kust saab,“ küsisid jagajad:
Arvo Tuvikene , keda Keskkonnaameti peadirektor lugupidavalt kalateadlaseks nr 1 nimetab näitas lahkelt kus kraan asub. See oli aga kinni külmunud. Kraani lahtisulatamiseks pidid mehed kuuma vett tooma.
Kraan sulatati lahti ja vesi liikus lohvi mööda Prantsuse angerjaauto paaki.
Professor Tuvikese sõnul kulus selleks vähe vett. Asjaosaliste sõnul ei vasta see paraku tõele.
„ Tuli ikka korralikult lasta. Vähesega poleks saanud maime kätte.“
Tuvikese arvates surid Vooremaale saadetavad angerjamaimud seetõttu, et neile valati enne transporti kraanivett peale.
„ Keda me peaks uskuma, kui mitte meest, kes angerjamaimud Prantsusmaalt siia tõi, „ küsivad seepeale Vooremaa kalamehed.
„Minu käest keegi ei küsinud, kas tohib vett peale lasta,“ pahandab angerjakülvi projekti nõustav professor.
„Selleks ajaks teda jagamisplatsil enam polnud,“ pahandavad kalamehed.
Üllatuslikult avastasin, et kohalikku kraanivett lisati ka Võrtsjärve maimudele.
Kui aga nii, siis kuidas hukkusid termokastis Jõgevamaa poole sõitnud maimud , aga samal ajal jäid ellu külmas ja kõleda tuulega kelkudele kinnitatud plasttünnides jääaukude poole liikuvad maimud ?
Kuigi Võrtsjärve kalamehed rääkisid nagu ühest suust et erinevalt Jõgevamaast neil jääauku valatud angerjamaimudega probleemi pole ja kõik on kenasti elus kuna kalateadlane Tuvikene on kõikide jääaukude aluse järvepõhja korralikult üle vaadanud. selgus koha peal, et see on vale.
Jaanuarikuise angerjakülvi nõustaja professor Arvo Tuvikene osutus sümpaatseks ja otsekoheseks teadusmeheks ( vabandused siinkohal talle kes ta sellesse räpasse mängu on veetud ).
Tuvikene ei hakanud keerutama ja ütles otse , et nemad vaatasid vaid ühte jääauku. Kuna neil aga veealuste võtete tegemiseks vajalikku tehnikat pole, olid nad sunnitud seisma jääaugu serval ja vaatama sealt vette.
Seepärast ei saanud teadlased ka näha kas jääaugu alust järvepõhja angerjamaimude laibad katavad või ei kata.
Käisime professor Tuvikese ja tema assistendiga järvel, puurisime augu ja uurisime oma kaameraga kolme meetri sügavusel asuvat põhja. Kuigi järv oli selleks hetkeks juba mattunud pimedusse ja vesi oli Võrtsjärvele kohaselt sogane paistis järvepõhi arvutekraanil nagu peopesal kätte.
Kalateadlased vaatasid kadedalt meie helenduvat arvutiekraani ja ohkasid. Neil selliseid kaameraid kahjuks pole.
Pärast leppisime Tuvikesega kokku, et täna läheme üheskoos järvele ja vaatame meie kaameraga kas ja kui palju angerjabeebide laipu ühe või teise jääaugu põhjas vedeleb.
Paraku sellest asja ei saanud.
Hommikul teatas angerjakülvi projektijuht Jaanika, et nemad meie kaamerat ei vaja ja kokkulepitud ühine uurimisretk jääb ära.
„Kuidas siis nii,“ helistasin professor Tuvikesele ja pärisin miks ta äkitselt meelt muutis ja kas tema teadlasena ei tahagi teada milline pilt jääaukude põhjas tegelikult avaneb?
Juba helistades sain aru oma küsimuse kohatusest.
On ju püksid selles jaanuarikuises angerjakülvi loos hoopis projektijuht Jaanika jalas.
Kokkuvõttes, angerjaskandaal lõhnab halvasti.
1. Kogu asi oli halvasti korraldatud. Mingeid suuniseid kuidas tegutseda kahjuks polnud.
2. Vasturääkivusi on palju, tõestatud fakte seevastu näpuotsaga.
3. Võibolla ma eksin, aga praeguste teadmiste valgusel paistab mulle, et aktsiooni korraldajad püüavad skandaali iga hinna eest vaigistada ja asja avalikustanud Vooremaa kalurid süüdlaseks teha , kes oma lolluse tõttu neile antud angerjamaimud tapsid. Samal ajal püütakse näidata, et Võrtsjärve lastud maimud on kõik kenasti elus. Nii angerjakülvi projektijuhile Jaanikale kui Keskkonnaameti peadirektor Rainer Vakrale kes on andnud loa seda teha on see elu ja surma küsimus.
Kui Saadjärve mehed oleksid oma maimud jääauku valanud ja poleks hiljem veealuse kaameraga hakanud põhja uurima, oleksid ka nemad täna sama rahulikud kui nende Võrtsjärve kolleegid.
Kui ei tea, võid uskuda mida tahes.
Head sõbrad,
aitähh, et olete sellele valusale loole kaasa elanud. Vägivald ja hoolimatus loomade suhtes läheb meist enamikule korda. Praeguse seisuga on angerjamaimude tapmise lugu mu FB lehel lugenud ligi veerand miljonit inimest.
Jälgigem mängu.
Palun jagage !
/Peeter Ernits/
