Tõele au andes ei ole praegu kellelgi lihtne toime tulla – kes just ei kuulu Reformierakonna, Keskerakonna, SDE, Eesti 200 toiduahelasse. Paraku ei ole isegi EKRE käsutuses rahatrükimasinat – sest raha emiteerib ju teatavasti hoopis Euroopa Keskpank.
Miks me sellises olukorras üldse oleme ja kuidas sealt väljuda saaks?
Kuigi pärast punaokupatsiooni, mis tekitas kogu endisele idablokile 40-50-aastase mahajäämuse arenenud maailmast, oleks Eesti võinud kiirelt arenema hakata, pole nii juhtunud. Peamine põhjus – Reformierakond, mis end siiani end “ettevõtjate sõbrana” reklaamib, on oma töö tegemata jätnud! Oravad on ju 30 aastat tagunud kõigile pähe, et “küll turg paneb asjad paika”, ent tegelikkuses pole seda juhtunud.
30 aastaga oleks pidanud meil juba ammu olema küllalt tugev rahvuslik majandus, mis suudaks ka sotsiaaltoetuste jaoks piisavalt raha riigikassasse tuua. Nagu on põhjamaades ja mujal, kus ON tugev rahvuslik majandus. Selle asemel on meil praegu mingitmoodi riigiga seotud töökohti lausa 40%, USA-s on selliseid vaid 3%. Siinkohal tasub meeles pidada, et Reformierakond on olnud valitsustes kokku 20 aastat, sellest peaministrierakonnana koguni 12 aastat, omades ka kõiki võimalusi kasvõi Euroopa Liidu rahade toel omamaisele tootmisele elu sisse puhuda. Selle asemel on paraku tegeldud hoopis Venemaa stiilis riigi ülesehitamisega, kus samuti midagi väga ei arendata ja võimuga seotud tegelased kontrollivad kõike, kus hõlptulu teenida saab.
Kirjutasin rahvusliku majanduse teema kohta 2020 ka kaks artiklit, mille isegi Maksumaksjate Liidu ajakiri Maksumaksja ära trükkis, neid saab lugeda ka Uute Uudiste portaalis:
https://uueduudised.ee/arvamus/eesti-rahvusriigi-paastjaks-on-ainult-rahvuslik-kapitalism/
Tookord väitis Kaja Kallas selle peale oma veebilehel, et Eesti olevat liiga väike ja sellepärast ei saavat siin mingit rahvuslikku majandust ollagi. Ometi on see isegi Eestist väiksemal Islandil täiesti olemas. Ent mida sellelt “elektrimolekulid” avastanud rumaluse etalonilt ikka oodata.
Igal juhul väljendas ta sellega kogu Reformierakonna seisukohta ja järelikult ei maksa oodata sealtpoolt mingit muutust suhtumises. Oravad oma psühhopaatilises dogmaatilisuses pole nõus mitte midagi muutma isegi pärast 120 000 Ukraina põgeniku (kui need üldse on ukrainlased ja põgenikud) riiki saabumist. Mis on eriti küüniline ja hoolimatu ning paljastab meie praeguste valitsejate suhtumist väga selgelt.
Selle asemel, et püüda veidigi rahva olukorda parandada, on kurss võetud hoopis utoopilisele rohepöördele, mis isegi olemasoleva majanduse ära hävitab. Kui keegi nüüd arvab, et ehk peaks siis sotse või Eesti 200 toetama, siis mõlemad on ju praegu samuti valitsuses ja toetavad kogu seda kuritegelikku poliitikat täie rauaga. Vindi keerab peale püüd iga hinna eest riigieelarve tasakaalu saada, mis on täiesti mõttetu ja lausa kuritegelik, sest laostab väga kiiresti kogu rahva. Selleks ongi mõeldud kõik need kavandatud maksutõusud ning uued maksud, nagu automaks. Rohepööre ja tasakaalus eelarve fetiš oleksid ka üksikult kohutavad, ent nende üheaegne läbisurumine lõpeb raudselt kohutava katastroofiga.
Hämmastav ongi veel, et mujalt Euroopast võetakse üle kõikvõimalikke rumalusi – vikerkaarelippude lehvitamisest putukaväiladeni – ja ei taheta mitte kuidagi üle võtta seda, millest inimestel ka päriselt kasu on – vaat selle jaoks “raha ei ole”! Mitte kuidagi ei taheta meil kasvõi suuremaid raudteejaamugi katuse alla viia, nagu on mitte ainult rikastes maades, vaid ka Varssavis. Poolas on välja mõeldud isegi spetsiaalne liiklusmärk, mis annab autojuhtidele märku, et vaat seda ülekäigurada kasutavad lapsed. Seegi oleks meil igati ülevõtmist väärt asi.
Keda siis toetada üldse saab?
Reformierakond, Eesti 200, sotsid – kindlasti mitte! Nende abiratasteks saaksid kindla peale ka rohelised ja (liba)Parempoolsed, kui nad süvariigi toel suudaksid valimiskünnise ületada.
Keskerakond? Ega neidki ei huvita muu peale võimulpüsimise ning kõik peaksid veel mäletama, kuidas Keskerakond saboteeris süstemaatiliselt meie seni viimast rahvuslikku valitsust ning hiljem aitas aktiivselt Kaja Kallasel koroonaterrorit läbi viia.
Kuidas on lood Isamaaga? Paraku kubiseb see erakond süvariigile ustavast nn. süvarahvast, kes samuti usuvad rohkem Reformierakonda kui omaenda juhte. Isamaaline poliitika on nende jaoks nagu hiina keel – nad kaotavad sellest kuuldes kõnevõimegi. Veendusin selles ise – olin ju varem 10 aastat just selles erakonnas ja lõpuks sai sellest süvarahvast lihtsalt villand.
Seega pole EKRE-le mitte mingit alternatiivi. Tasub meenutada ka, et 2019 oli üks kõrge Keskerakonna poliitik väga imestunud selle üle, et EKRE tahabki päriselt teha seda, mida lubas! Seega EKRE-t tasub toetada küll, sest see on ainus erakond, mis püüab valitsevat olukorda muuta. Oleme ka korra juba võimul olnud ja selle paari aasta töö heade tulemuste seljas sai isegi see Kaja Kallas liugu lasta – kirjutades kõik selle loomulikult enda arvele.
Muidugi tuleb jääda maa peale ja mitte ülearu palju oodata. Ega siis ka EKRE pole kõikvõimas ja varasemate aastakümnete jooksul kogunenud lahendamata probleeme on selleks liiga palju, et nende ülikiiret lahendamist oodata. Kindlasti pole EKRE võimuses mitte kuidagi lõpetada ära Vene-Ukraina sõda. Ent selle sõja, mida Kaja Kallas oma käsilastega eesti rahva vastu peab, lõpetame küll silmapilkselt ära. Ainult et kui rahvas ei asu väga selgelt ja julgelt EKRE selja taha, ei saa ka meie peale obstruktsiooni Riigikogus suurt midagi muud teha.
Mis puutub mõttesse luua veel mingi rahvuslik erakond, siis selleks enam aega ei ole. Ühe korralikult toimiva erakonna loomine ja ülesehitamine on meeletu töö. On ju vaja leida igasse maakonda ja suuremasse asulassegi inimesed, kel on selleks küllalt entusiasmi ja/või administraaatorivõimeid ja/või laialdasi teadmisi kas ühe või soovitavalt mitme valdkonna kohta. Mäletatavasti just sellega Vabaerakond alles lähiminevikus alt läkski, et ei suutnud üle riigi oma võrgustikku luua. EKRE-lgi läks selleks palju aastaid, ehkki paljuski sai kasutada vana Rahvaliidu võrgustikku ja lihtliikmeid.
Kuidas tavakodanik saab aidata riiki selle kaaperdanud seltsimeeste käest tagasi saada?
Hakatuseks tasub kindlasti hakata aktiivselt osalema EKRE üritustel, eeskätt meeleavaldustel. Juba see oleks väga suur samm edasi. See võib sundida ka võimutsejaid oma plaanidest loobuma. Nägin seda ise, kui 1996 tahtis tollane KMÜ ja (jälle!) Reformierakonna valitsus kaotada ära tudengite sõidusoodustused ühistranspordis. Siis saigi koos teiste tudengitega Toompeal käidud ja sellest oli ka abi, sest valitsus loobus oma esialgsest plaanist. Nii et meeleavaldustele tasub minna küll.
Loomulikult peame jõudma selle olukorrani, et ka Toompea masinavärk läheb rikki ning tulevad erakorralised valimised. Mida varem see juhtub, seda parem meile kõigile. Ent ka selleks on vaja, et avalikkuses ei valitseks minnalaskmismeeleolud.
Mingeid muid variante nagunii pole, sest praeguse valitsemise korral pole elu juba õige pea enam üldse võimalik. Võib muidugi üritada mõnda teise riiki minna, ent paraku surutakse sealgi sedasama kurikuulsat rohepööret peale, mis viib kiiresti majanduse kokkukukkumiseni. Sõnavabaduse piiramine on rikastes maades paraku juba palju kaugemale läinud kui Eestis, seda ei tohi samuti unustada. Kes ikka veel arvab, et ehk paistab idas lõbusam päike, siis sinna minejaid ootaks suure tõenäosusega ees kas “spioonina” vangistamine või Ukrainasse sõdima saatmine.
Nii et tuleb jääda siia ja võidelda oma maa eest. Selle eest, et üldse normaalsel moel elada saaks.
https://taavitf.blogspot.com/2023/12/luhiulevaade-olukorrast-riigis-ja.html
