Vastuolulisi meetmeid saab nüüd rakendada üleriigiliselt ja need toovad kaasa piiranguid autoliiklusele linnades.
Peter Imanuelsen
Just siis, kui arvad, et Suurbritannia ei saa enam drakoonilisemaks minna, läheb asi hullemaks.
Kujutage ette, et sõidate läbi Briti linna. Teile on antud kvoot, mitu korda võite teatud tsoonidest läbi sõita. Kui see limiit on saavutatud, saate trahvi, kui jätkate nende tsoonide vahel sõitmist. See kõlab hullumeelselt.
Põhimõtteliselt vajate oma linnas ringi liikumiseks passi.
Põhimõtteliselt on see leebe kliimalukustuse vorm – sest loomulikult tehakse seda kõike keskkonna päästmiseks!
Ja ma olen leidnud tõendeid, mis näitavad, et 15-minutilise linna idee pole sugugi uus. Selle leiutas Nõukogude Liit.
Valitsus on nüüd heaks kiitnud 15-minutilise linna kontseptsiooni üleriigiliseks rakendamiseks.
Omavalitsustel lubatakse peagi juurde pääseda juhilubade ameti (DVLA) andmebaasidele, et jõustada trahve juhtidele, kes on kaamerate abil tabatud nn liiklusfiltrite rikkujatena. Need “liiklusfiltrid” on teatud piirkondades läbisõidu piirangud, mille eesmärk on takistada inimestel tarbetuid autosõite tegemast.
15-minutilise linna kontseptsioon rakendatakse Oxfordis hiljem sel aastal.
Süsteem jagab linna kuueks 15-minutiliseks kvartaliks, mida kontrollitakse “liiklusfiltrite” abil, mis on sisuliselt virtuaalsed väravad kaameratega, mis registreerivad sõidukite numbrimärke.
Autojuhid peavad Oxfordi kuue 15-minutilise tsooni vahel tööajal sõitmiseks taotlema luba. Loata isikuid trahvitakse.
Luba võimaldab juhtidel tsoonide vahel tasuta sõita 100 päeval aastas.
Laiema Oxfordshire’i piirkonna elanikel on aga eraldi luba, mis lubab lahtiolekuaegadel tasuta reisida vaid 25 päeva aastas.
Kui olete oma loas sisalduvad tasuta sõidupäevad ära kasutanud, peate oma linnas sõitmise eest trahvi maksma!
Seda tehakse selleks, et julgustada inimesi püsima oma 15-minutilise jalutuskäigu kaugusel asuvas naabruskonnas. Osariik ei soovi, et inimesed liiguksid määratud tsoonist väljapoole.
See on lihtsalt türanlik. Duncan White Briti Autojuhtide Liidust on seda meedet kirjeldanud kui “stalinlikku”.
Ja tal on täiesti õigus, sest see idee pole uus. Nõukogude linnaplaneerimisel oli sellele isegi nimi: “Mikrorajon”, mis tõlkes tähendab mikrorajoon, kus elas 8000–12 000 inimest.
Nõukogude filosoofia oli majutada ja hoida inimesi selles piirkonnas, integreerides sellesse tsooni töö, eluaseme ja teenused. Samal ajal minimeeriti individualismi, muu hulgas piirates eraautode omamist.
Nõukogude mikrorajoonides pidid põhilised mugavused, nagu koolid, toidupoed ja mänguväljakud, asuma 500 meetri raadiuses, et neile jalgsi ligi pääseks. See kõlab väga sarnaselt 15-minutilise linna kontseptsiooniga, mis rõhutab, et igapäevaseid vajadusi saab rahuldada jalgsi või jalgrattaga, mitte autoga.
Nõukogude linnaplaneerimises seadis prioriteediks ka ühistransport, näiteks bussid ja metroo. Eraautosid peeti kodanlikeks.
See on väga sarnane ka 15-minutilise linna kontseptsiooniga, kus auto kasutamist ei soovitata ja inimestelt oodatakse linnas ringi sõitmiseks bussi. Rohkem valitsuse kontrolli.
Nii nõukogudeaegne mikrorajoon kui ka 15-minutilise linna kontseptsioon põlgavad eraautode liiklust. Mõlemad julgustavad inimesi jääma oma kohale neile määratud tsooni piiresse.
Pole kahtlustki, et 15-minutilise linna idee on oma olemuselt kommunistlik leiutis, mille eesmärk on võtta ära vabadus ja kontrollida elanikkonda.
