Dokumentaalfiilm „Teaduse nimel” on valminud ebaeetiliselt ja pettuse teel, kirjutab Covid-19 uurija ja molekulaarbioloogia magister Kaari Saarma.
Dokumentaalfilm „Teaduse nimel”, mis sisaldab kaadreid minust, on valminud ebaeetiliselt pettuse teel. Kokkuleppe kohaselt pidi valmima portreefilm minu elust ja tööst, ent filmi kaasati vastandamise eesmärgil tagaselja teine (minu jaoks tundmatu) peategelane. Pärast head 5-kuulist koostööd asus režissöör ootamatult mind võtetel survestama ja halvustama ning lisaks rikkus meievahelisi kokkuleppeid. Teavitasin ERR-i probleemidest juba mitu kuud enne filmi valmimist. Lisaks esitasime isaga avaldused, millega võtsime tagasi pettuse abil antud nõusolekud filmis osalemiseks, ent meist sõideti üle ja film lisati ETV kavasse. Alljärgnevas annan esmalt ülevaate filmiga seotud sündmustest ja seejärel kirjeldan lühidalt filmi puudusi. Detailse ülevaate esitas mind esindav advokaat Halduskohtule 12.02.2023 hagis ERR-i ja režissööri vastu, keelamaks filmi avaldamist.
Hästi alanud 5-kuuline koostöö muutus pärast nõusoleku allkirjastamist lõksuks
Režissöör Kaupo Kruusiauk võttis minuga ühendust 2021. a mais sooviga teha minu elust ja tööst portreefilm ERR-i sarjas „Eesti Lood”. Režissöör nägi mind sillana kahe äärmuse vahel: ühest küljest tegelesin nn esoteeriliste praktikatega (jooga, meditatsioon jms), teisalt oli mul tugev teaduslik taust. Lisaks leidis režissöör, et olen ka koroonauurijana kahe äärmuse vahel. Just režissööri visioon minust sillana nende äärmuste vahel sai mind nõustuma filmimisega. Teadsin, et filmimine tähendab ebamugavust ning ajakulu niigi pingelisel ajal, ent andsin nõusoleku, et edendada ühiskonnas mõistmist ja luua sildu.
Filmist pidi nähtuma mu igapäevaelu (jooga, enesearendus, fotograafia, ujumine, luule jms) ning töö koroonauurijana, sh erinevad vestlused ja debatid erinevaid seisukohti omavate kaasamõtlejatega. Kuivõrd olen käitunud enda hinnangul väärikalt ja kõrge eetilise vastutusega, ei osanud ma karta, et minu elust saaks filmida midagi sellist, mis võiks mind või minu lähedasi kahjustada. Liiatigi oli režissöör mu venna lähedane sõber ja perede vahel läviti tihedalt.
Kõik algas paljulubavalt ja meie koostöö režissööriga oli esimesed 5 kuud väga hea. Ent pärast minu allkirja saamist nõusolekule, mis pidi olema justkui formaalsus rahastajate jaoks, muutus tema suhtumine täielikult. Režissöör ei käitunud filmimistel enam dokumentalistina, kes jäädvustab autentselt peategelase elu. Selle asemel asus ta dikteerima, mida ma pean tegema ja mida mitte. Nii näiteks survestas ta mind korduvalt laskma end filmida haigena ega austanud mu põhjendusi sellest keelduda. Ma ei tahtnud nakatada filmitiimi kolme liiget (kes nakatanuks edasi oma pereliikmeid). Haigena eraldumine oli mulle omane juba enne koroonakriisi. Selmet kuvada seda, mis sundis mind Covid-19 teemat uurima (hirm haiguse ees), soovis režissöör, et loobuksin oma eetilistest põhimõtetest ja näitleksin filmis midagi, mis polnud tõsi.
Teine näide. Režissöör soovis ilmtingimata filmida maakodus minu tegevusi sügiseses looduses, sh joogat ja sõpradega koos viibimist. Maakodu loodus oli režissöörile nii oluline, et minu välja pakutud võte nädal hiljem linnas talle ei sobinud. Võttepäev kujunes aga mitmetunniseks nurka surutud ülekuulamiseks, milles režissöör survestas mind reaktsiooni saamise eesmärgil nii kaua, kuni mu ülikannatlik kaasa Valdas sekkuma pidi. Tundsin, et filmi ei tehta enam minu elust, vaid et režissöör surub mind ebaloomulikesse olukordadesse.
Pärast seda võtet hoiatasin, et pole nõus tema kui režissööriga rohkem väitlema, vaid selleks tuleb leida inimesed väljastpoolt filmitiimi. Järgmisele pikemale võttele tuli režissöör väidetavalt filmima minu tööd ja igapäevatoimetusi, ent asus peagi ikkagi vaidlema. Kuna režissöör jätkas survestamist, olin sunnitud teravalt reageerima ja näitama ust lahkumiseks. Olin toimunust löödud ja segaduses, ent tagantjärgi mõistan, et režissöör survestas teadlikult, et saada soovitud reaktsiooni. See kohtumine (18.11.2021) jäigi viimaseks pikaks võtteks. Palusin režissööril seda võtet filmis mitte kasutada seda saatnud survestuse ja halvustuse tõttu, ent minu palvet ignoreeriti.
Minu usaldus oli saanud aga tõsiselt kannatada juba kuu aega varem, kui ilmnes, et režissöör oli saatnud rahastust taotledes ERR-ile, Eesti Filmi Instituudile (EFI) ja Kultuurkapitalile (KULKA) klipi, mis kaadreid minu intiimsetest alasti kehaosadest, ehkki lubasin ujumist filmida ainult tingimusel, et alasti intiimseid kehaosi ei tohi filmis näha olla. Fotograafina tean, et tehniliselt on kümneid võimalusi filmida alasti ujumist kõrgstiilis ilma detaile näitamata. Eeldasin, et professionaalid saavad sellega hakkama.
Alastikaadrite nägemine oli minu jaoks šokeeriv, kuivõrd selgus, et suulised kokkulepped režissööriga pole pidanud. Seetõttu keeldusin allkirjastamast nõusolekut, mida režissöör just sel hetkel asus esmakordselt nõudma, kuigi olime juba mitu kuud filminud suulise kokkuleppe alusel. Andsin teada, et edaspidiseks on mõeldavad vaid järgmised variandid: 1) filmimist jätkatakse, ent mul on õigus materjal üle vaadata ning sõnaõigus, et garanteerida aus ja tõetruu film, mis ei sea ohtu minu au ja mainet režissööri lünkliku mälu tõttu või 2) filmimine lõpetatakse üleüldse ära ja film jääb pooleli.
Ent režissöör ei jätnud jonni – ta vabandas, helistas, kirjutas, et sai minust valesti aru ega mõelnud midagi halvasti. Tugeva survestamise mõjul kirjutasin alla nõusolekule, mis sisuliselt ei kaitse minu õigusi. Asjaolu, et kirjutasin niivõrd kahjulikule lepingule alla 3 päeva pärast seda, kui tuli ilmsiks räige meievahelise kokkuleppe rikkumine, näitab, et:
1. soovisin uskuda ja usaldada režissööri kui venna lähedast sõpra;
2. uskusin, et kokkulepete unustamise puhul on need võimalik lahendada eetiliselt;
3. uskusin režissööri kinnitust, et kirjaliku nõusoleku puhul on tegu formaalsusega;
4. andsin järgi režissööri poolsele survestamisele.
Filmimine katkes seoses üha süveneva usalduse kaotusega režissööri vastu
Kui enne kirjaliku nõusoleku andmist oli tehtud 6 võtet, siis pärast seda lasin filmida vaid 2 pikemat ja 2 lühivõtet. Viimasele võttele lennujaama (19.01.22) lubasin režissööril tulla pärast survestamist lootes, et 5 min jooksul pole võimalik mind ära kasutada (filmist selgub, et oli küll), ja et see aitab edasist koostööd parandada pärast reisi. Olin lootusrikas, et saame usalduse taastatud ja filmimist jätkata. Olin ka suhelnud teiste režissööridega ja saanud kinnitust, et kirjalik nõusolek on pigem formaalsus, sest kõige olulisem on usalduslik suhe filmitavaga, kuna filmi tehakse ikkagi koos. Eeldasin, et Kruusiauk soovib endiselt teha meie kokkuleppele vastava filmi ja mul polnud aimugi, et filmi stsenaarium ja eesmärk olid täielikult muutunud.
Kuna tegin igapäevaselt koostööd arvukate arstide ja teadlastega, oleks nende filmimine olnud oluline, et rääkida objektiivselt minu tööst. Kuivõrd kriitiliselt mõtlevaid teadlasi ja arste tühistati, olid nemad filmimisega nõus ainult tingimusel, et saavad ennast puudutavad kaadrid üle vaadata. Et kaitsta nii ennast kui oma kolleege kontekstist välja rebitud kaadrite ja tõe moonutamise eest, palusin režissööril anda mu kolleegidele sama võimaluse, mida ta oli ise pakkunud mu isale – saata klipp ülevaatamiseks ja kinnitamiseks. Ent režissöör keeldus sellest väitega, et klipi ülevaatamist keelavad lepingud. Ometi ei saa see väide olla tõsi, sest kuidas muidu sai režissöör saata klipi minu isale.
Režissööril oli võimalus jäädvustada ajaloolisi kaadreid kohtumistest teadlaste, arstide ja muude erialade esindajate vahel, mis toimusid suletud uste taga, ent ta keeldus. Arvasin siis, et režissöör loobus nende kohtumiste filmimisest oma jäikuse ja mugavuse tõttu. Seda, et režissöör ei olnudki huvitatud kaasama filmi minu kolleege ning et ta jätab filmist välja ka kõik juba filmitud sündmused teiste teadlaste ja üleüldse teiste inimestega (v.a isaga), ma tookord veel ei teadnud.
Režissöör väidab, et meie koostöö rikkus minu soov kontrollida filmimise protsessi ja sisu, ent jätab tähelepanuta, et vajadus asju üle kontrollida ilmnes alles pärast usalduse kaotust. Ma ei soovinud promofilmi, küll aga filmi, mis olnuks aus. Ütlesin ära kahele režissöörile, kes soovisid samuti minuga filmi teha, ja seda lojaalsusest Kruusiaugu suhtes. Soosisin ka seda, et filmi kaasataks minu töö suhtes kriitiliste spetsialistide seisukohti, sest see teeks filmist ausa ja põneva. Aga ma ei olnud valmis, et režissöör ise asub mind võtetel halvustama.
Üha kahaneva usalduse tõttu ei riskinud ma uute võtetega. Elu viis mind kokku kahe perekonnaga, kes tundsid, et Kaupo Kruusiauk oli neist üle sõitnud ja kes kahetsesid, et olid andnud nõusoleku filmimiseks. Ühes filmis olnud pere kohta uurisin ka otse režissöörilt, kes vastas, et ei tea, kas pere jäi filmiga rahule või mitte. Oli alarmeeriv mõista, et režissöör ei tea (või ei huvitu), kas filmitavad jäid filmiga rahule pärast pikki koos veedetud võttepäevi.
Kirjutasin režissöörile pikki kirju 4 kuu vältel, lootes mõistmist ja kokkuleppele jõudmist. Tegin ettepaneku, et ta kutsuks laua taha enda poolt valitud kolmanda isiku, kes aitaks leida lahendust. Režissöör keeldus ja teatas, et kavatseb rahaliste kohustuste täitmiseks teha filmi igal juhul valmis. Lisaks väitis ta, et on pidanud kinni kõikidest meievahelistest kokkulepetest ja et minu usalduse kaotus on talle arusaamatu. Viimases hädas kirjutasin 03.09.22 ERR-ile, paludes abi. ERR-i esindajad pakkusid välja ühise kohtumise, millega režissöör nõustus, ent taganes sellest viimasel hetkel.
Loe edasi Objektiivist : https://objektiiv.ee/suur-lugu-kaari-saarma-kuidas-rezissoor-kaupo-kruusiauk-ja-err-minust-jouga-ule-soitsid/
