Pariisis lõppes äsja uue ülemaailmse rahastamispakti tippkohtumine.
Kahepäevane Pariisi kohtumine tõi kohale hulga “olulisi globaliste” ja riigipäid, sealhulgas Bideni kliimasaadik John Kerry, rahandusminister Janet Yellen, Prantsusmaa president Emmanuel Macron, Saksamaa kantsler Olaf Scholtz, Brasiilia president Lula da Silva, Euroopa Komisjoni president Ursula von der Leyen, Maailmapanga juht Ajay Banga, IMFi president Kristalina Georgieva ja ÜRO peasekretär António Guterres. Need ja paljud teised globalistlikud liikumapanijad ja raputajad kuulutasid viimaste rahvusvaheliste kliimamuutuste sarja, mille eesmärk on hüvitada vaestele riikidele väidetav kliimaga seotud ebaõiglus.
Ametliku veebisaidi kohaselt oli Pariisi tippkohtumisel neli eesmärki, nimelt:
- Eelarveruumi taastamine lühiajalistes raskustes, eriti enim võlgades riikides
- Erasektori arengu edendamine madala sissetulekuga riikides
- Investeeringute soodustamine „rohelisse” taristusse energia üleminekuks tärkava turumajandusega riikides ja arengumaades
- Kliimamuutuste suhtes haavatavate riikide uuendusliku rahastamise mobiliseerimine.
Kõik need eesmärgid tulenevad olulisest kokkuleppest, mis saavutati eelmisel aastal Egiptuses Sharm-al-Sheikhis toimunud ÜRO kliimakonverentsi COP 27 lõppedes ning mille eesmärk on luua alaline rahvusvaheline fond „kahjude maksmiseks”, mis tuleb välja nõuda rikastelt riikidelt ja viia üle vaestesse riikidesse Seda enneolematut rahvusvahelist rikkuse ülekandmist tuleb rakendada “kliimaõigluse” nimel. Teisisõnu, kuna väidetavalt arenenud riikide põhjustatud kliimamuutus mõjutab vaesemate riikide keskkonda ja majandust negatiivselt, peavad arenenud riigid kahju eest maksma.
COP 27 osalejad, sealhulgas nii president Biden kui ka John Kerry, on seda plaani hoogsalt propageerinud. Uus ülemaailmne kliimakampaania, mis põhines rikaste riikide väidetaval moraalsel kohustusel vaestele kahju hüvitada, on saanud tuntuks kui “Bridgetowni algatus” pärast Barbadose pealinna, mille energiline peaminister Mia Mottley on olnud kõige häälekam ja püsivam “kliimaõigluse” pooldaja. Mottley oli üks COP 27 staare ja Bridgeporti algatus oli üks domineerivamaid teemasid Maailma Majandusfoorumi aastakoosolekul eelmise aasta jaanuaris Davosis.
Ainus kogu plaani probleem – kui jätta kõrvale niinimetatud “kliimateaduse” iseenesest pettuslik olemus – on see, kuidas veenda arenenud riike, kuidas välja köhida kõike, mida globokraadid peavad oma “õiglaseks osaks”.
Siit tulebki sisse neljanda tippkohtumise eesmärgi all mainitud pealtnäha kahjutu termin „uuenduslik rahastamine”. Alates kogu ÜRO süsteemi loomisest on üks peamisi globaliseerumise päevakorrapunkte olnud globaalse maksu loomine, mida kogutakse kogu maailmas. Pikaajaline eesmärk on alati olnud muuta ÜRO süsteem ühel päeval planeedi valitsuseks, mis on kõrgem kõigi riikide valitsustest, sealhulgas sellistest suurriikidest nagu Ameerika Ühendriigid. Kuid see pole võimalik enne, kui ÜRO omandab iseseisvad tuluallikad, mida rahastatakse mingisuguse ülemaailmse maksuga.
Majandusteadlased, nagu C. Fred Bergsten, Henry Kissingeri endine nõunik ja Petersoni Rahvusvahelise Majanduse Instituudi asutajadirektor, on aastakümneid vaikselt töötanud ideede kallal ülemaailmsete maksude, sealhulgas süsinikdioksiidi heitkoguste maksude, ülemaailmsete müügi- ja tulumaksude, lennukikütuse maksud rahvusvahelistel lendudel ja nii edasi. Seni pole ükski neist skeemidest vähemalt globaalses mõttes teoks saanud.
Nüüd aga selgub, et kahjufondi kõige tõenäolisemad „uuendusliku rahastamise“ vormid on mitmesugused ülemaailmse maksu ettepanekud. Juunis toimuva Pariisi kohtumise ootuses koostatud märkuses pealkirjaga “Kahjumi ja kahju rahastamine: ülevaade arutlusel olevatest maksu- ja lõivuvahenditest” kirjutavad autorid Mattheiu Wemaëre, Lola Vallejo ja Michel Colombier radikaalset kliimat edendavast Euroopa mõttekojast IDDRI. Päevakord pani paika mitu võimalust rahvusvahelise maksu kehtestamiseks.
Nende hulka kuuluvad fossiilkütuste kaevandamise tasu, lennureisijate/piletite maks, fossiilkütuste ootamatu kasumi maks ja IMO (Rahvusvahelise Mereorganisatsiooni) süsinikdioksiidi maks.
Nendest ettepanekutest võeti Pariisi konverentsil entusiastlikult vastu IMO süsinikumaks, st kogu rahvusvaheliselt laevanduselt kogu rahvusvaheliselt meretranspordilt võetav maks ÜRO rahvusvahelist merendustegevust jälgiva agentuuri IMO egiidi all, mis vormistatakse järgmisel kuul IMO aastakoosolekul. AP raporti kohaselt on idee kehtestada maksu rahvusvahelisest laevandusest toodetud kasvuhoonegaaside heitkogustele, võimalik, et see võetakse vastu Rahvusvahelise Mereorganisatsiooni juulikuisel koosolekul. Mõned eksperdid usuvad, et ainuüksi laevandusmaks võib koguda 100 miljardit dollarit aastas ja selle kohta Pariisis tehtav jõuline deklaratsioon võib anda Macronile sümboolse võidu, eriti kui seda järgmisel kuul toetab IMO.
Selle vähe märgatava arengu tähtsust on raske üle hinnata. ÜRO-le IMO kaudu volituse andmine ülemaailmse maksu kehtestamiseks esimest korda oleks laastav pretsedent. See, mis juhuslikule vaatlejale võib tunduda tühise bürokraatliku asjana, millel pole isiklikku tähtsust, oleks tohutuks tagajärjeks ja tõenäoliselt mitte liiga kauges tulevikus. Ülemaailmne laevandusmaks tooks loomulikult kaasa hinnatõusu, sealhulgas kõik need Hiinast pärit kaubad, mida ameeriklased on nii harjunud ostma odavalt. Kuid veelgi olulisem on see, et see looks nii täiendavate ülemaailmsete maksude raamistiku kui ka pretsedendi. Ja see annaks esimest korda ÜRO süsteemile tohutu tuluvoo, mis oleks täiesti sõltumatu liikmesriikide vabatahtlikest sissemaksetest. Kui kaua läheb aega, kui IMO süsinikumaks hakkab kehtima, enne kui sarnast maksu kohaldatakse lennufirmadele ja piletiga reisijatele? Ja kui kaua läheb aega, enne kui mingit tüüpi ülemaailmset müügimaksu ratsionaliseeritakse, kõike seda kliimaõigluse nimel? Millisel hetkel selle protsessi käigus jõuavad ameeriklased arusaamisele, et ÜRO süsteemist kui heauskse ülemaailmse maksuametina on saanud tõeline maailmavalitsus, mille eest me New American`is ja teised sarnaselt mõtlevad ÜRO vastased on hoiatanud aastakümneid?
On väga selge, et globalistid peavad globaalset keskkonnakaitset globaalse valitsemise kõige lootustandvamaks ettekäändeks. Esimese ülemaailmse maksu kehtestamine „kliimaõigluse” nimel oleks tohutu samm selles suunas.
Autor
The New American
