Pole saladus, et Eestis ei vastuta poliitikud oma tegude eest. Minister, kes keerab enda valitsusalal kokku korraliku käki või tekitab ilmse võhiklikkusega kümnetesse miljonitesse ulatuva kahju, ei kanna selle eest mingit karistust. Lihtsalt juhtus nii, et miljonite eest muretsetud vaktsiinid läksid halvaks, kaks ja pool miljardit riigi raha kadus nagu vits vette ja majanduslangus, mida võimendavad diletantlikud maksutõusud, viib eesti rahva üha kehvemasse seisu. “Aga milles on valitsus ja poliitikud süüdi? Me lihtsalt katsetame, kuidas kehvast seisust välja tulla ja kui asi veelgi nirumaks kisub, siis andke andeks, aga meie paremini ei oska,” oleks lühike kokkuvõte valvevastusest, millega tasalülitatakse iga katse osundada, et ministrikohtadel ning omavalitsuse juhtpositsioonidel võiksid istuda asjatundjad, kellel on vajalik ettevalmistus ning kes on enda pädevust eelnevalt eraettevõtluses tõestanud.
Valitsuse vohab võhiklikkus
Kas kujutame ette, et arsti juurde pöördudes leiame kabinetist inimese, kes pole meditsiini päevagi õppinud, ent on toreda semuna pälvinud haigla juhtkonna toetuse ning seetõttu arvatakse, et tal peaks olema õigus inimesi ravida. Aga meie valitsusasutustes paraku valitseb sarnane haige olukord. Oled ustav erakonna otsustajatele, see tähendab jõugule, kes parteis parasjagu võtmepositsioonil ning ministriportfell või linnapeakoht on tagatud nagu naksti. Ja kui siis keegi küsib, et vabandust, aga millistest kaalutlustest lähtudes te selle nadikaela ja kõlupea olulisele ametipostile edutasite, kostab vastuseks, et pole mingite suvatüüpide asi uurida, mis seisukohtadest erakond lähtus, sest valmistel ja hämaras e-hääletusvärgis saime piisava toetuse, otsustamaks, kelle kätte rahva ja riigi saatuse lörtsida anname. Ja nii ilmuvadki Kallase Kajad, kes küll lõpuks oma ebapädevusega erakonnas ebasoosingusse langedes ametist loobus ning Brüsseli sõiduks kohvreid pakib; Võrklaevad, kelle kangekaelne asjatamine päädis hüperinflatsiooni ja lõputu majanduslangusega; aga ka sanitaarremondist tulnud uue valitsuse võhiklikud tühikargajad nagu Hartman. Alender, Pakosta. Vaadates KriMi valitsuse koosseisu, paneb muigama, kuidas soolise võrdsuse printsiibi rakendamine on toonud Toompeale aegade ebakompetentsema kamba, kellest võib uskuda kõike – nii pensionäride kuulutamist suurimateks riigi raha röövliteks, veelgi hoogsama migratsioonilaine soodustamist kui ka tänavail võimu haarava välismaise krimieliidi riiki eksportimist. Seda kõike siinsete inimeste higi ja vere hinnaga. Mida siis rääkida kaitsekulutuste kasvust, kui tänu valitsuse enesekesksele ülbamisele sulab kodanike kaitsetahe nagu kevadine lumi.
Kas kujutame ette, et arsti juurde pöördudes leiame kabinetist inimese, kes pole meditsiini päevagi õppinud, ent on toreda semuna pälvinud haigla juhtkonna toetuse ning seetõttu arvatakse, et tal peaks olema õigus inimesi ravida. Aga meie valitsusasutustes paraku valitseb sarnane haige olukord. Oled ustav erakonna otsustajatele, see tähendab jõugule, kes parteis parasjagu võtmepositsioonil ning ministriportfell või linnapeakoht on tagatud nagu naksti. Ja kui siis keegi küsib, et vabandust, aga millistest kaalutlustest lähtudes te selle nadikaela ja kõlupea olulisele ametipostile edutasite, kostab vastuseks, et pole mingite suvatüüpide asi uurida, mis seisukohtadest erakond lähtus, sest valmistel ja hämaras e-hääletusvärgis saime piisava toetuse, otsustamaks, kelle kätte rahva ja riigi saatuse lörtsida anname. Ja nii ilmuvadki Kallase Kajad, kes küll lõpuks oma ebapädevusega erakonnas ebasoosingusse langedes ametist loobus ning Brüsseli sõiduks kohvreid pakib; Võrklaevad, kelle kangekaelne asjatamine päädis hüperinflatsiooni ja lõputu majanduslangusega; aga ka sanitaarremondist tulnud uue valitsuse võhiklikud tühikargajad nagu Hartman. Alender, Pakosta. Vaadates KriMi valitsuse koosseisu, paneb muigama, kuidas soolise võrdsuse printsiibi rakendamine on toonud Toompeale aegade ebakompetentsema kamba, kellest võib uskuda kõike – nii pensionäride kuulutamist suurimateks riigi raha röövliteks, veelgi hoogsama migratsioonilaine soodustamist kui ka tänavail võimu haarava välismaise krimieliidi riiki eksportimist. Seda kõike siinsete inimeste higi ja vere hinnaga. Mida siis rääkida kaitsekulutuste kasvust, kui tänu valitsuse enesekesksele ülbamisele sulab kodanike kaitsetahe nagu kevadine lumi.
Poliitikute karistamatus ohustab demokraatiat
Eestis on lahe poliitikat teha, sest kui riigikogus mõni tüütu opo sinu pihta kriitikanooli heidab, paned ta paika, korrutades väsimatult, et hinnatõusus on süüdi need, kes sellest liiga palju kaagutavad ning valitsuse kritiseerijad lähtuvad Kremli jutupunktidest. Lahe on panna teisitimõtlejatel suu kinni, sest Eesti on ju ometi õigusriik, kus igal Reformierakonda toetaval tüübil on vaba voli takistamatult mõtteid avaldada ja valitsuse sarjajaid poe taha saata. Kogu selle naiivse minnalaskmise taustal, tekib inimestel igatus kõvema käe järele, ja see on juba otsene oht demokraatiale, mida meie vastutusest vabad poliitikatipud oma ülbusega eskaleerivad.
Eestis on lahe poliitikat teha, sest kui riigikogus mõni tüütu opo sinu pihta kriitikanooli heidab, paned ta paika, korrutades väsimatult, et hinnatõusus on süüdi need, kes sellest liiga palju kaagutavad ning valitsuse kritiseerijad lähtuvad Kremli jutupunktidest. Lahe on panna teisitimõtlejatel suu kinni, sest Eesti on ju ometi õigusriik, kus igal Reformierakonda toetaval tüübil on vaba voli takistamatult mõtteid avaldada ja valitsuse sarjajaid poe taha saata. Kogu selle naiivse minnalaskmise taustal, tekib inimestel igatus kõvema käe järele, ja see on juba otsene oht demokraatiale, mida meie vastutusest vabad poliitikatipud oma ülbusega eskaleerivad.
Eesti vajab rahva usalduse pälvivat valitsust ja poliitikuid
Hiljuti viidi Põhja-Koreas täide ligi 30 kõrge riigiametniku hukkamine, kelle süül ei tuldud toime maad tabanud uputuse ajal inimeste evakueerimisega, mille tulemusel jättis elu 4000 kodanikku. Muidugi pole diktatuuririik meile otsene eeskuju, ent siiski paneb kauges Koreas toimunu mõtlema, kas demokraatia peab tõesti kätkema endas täielikku vastutamatust. Ehk tuleks meilgi ühe sammuna tugevdada nõrgukest riigikontrolli ning kaaluda ka kogukondade esindajatest koosneva seaduses sätestatud volitustega järelvalveorgani ellukutsumist, mis nõuaks õiguskaitselt ning kohtusüsteemilt vastust ja selgitusi, kuidas jõuab menetlusse 7 eurot maksnud juukselõikus, ent miljoneid kõrvaldanud Lehtme saab vabalt koduriigist minema tõmmata ning kedagi isegi ei huvita, kas ja millises ulatuses jõudis lahketelt annetajatelt näpatud vahendeid Eesti200 nimelise diletantideklubi valimiseelarvesse. Meil tuleb jõuda selleni, et poliitikud hakkavad oma tegevuse eest vastutama nii poliitiliselt, kui ka õiguslikult. Esimeste meetmetena tuleks aga Vabariigi presidendil retooriliste välispoliitikat puudutavate ning mitte millekski kohustavate avalduste asemel, sekkuda jõuliselt sisepoliitikasse, kuulutades välja erakorralised valimised, mida rahva enamus ammu ootab. Seekord võiksid valimised ka erineda Venemaa ja Venezuela kehvast hääletusteatrist selle poolest, et poleks mõjutatavat e-häälte andmise võimalust, vaid toimuks kontrollitud ja mõjutustevaba hääletus valimisjaoskondades nagu see on tavaks kõigis maailma demokraatlikes riikides.
Hiljuti viidi Põhja-Koreas täide ligi 30 kõrge riigiametniku hukkamine, kelle süül ei tuldud toime maad tabanud uputuse ajal inimeste evakueerimisega, mille tulemusel jättis elu 4000 kodanikku. Muidugi pole diktatuuririik meile otsene eeskuju, ent siiski paneb kauges Koreas toimunu mõtlema, kas demokraatia peab tõesti kätkema endas täielikku vastutamatust. Ehk tuleks meilgi ühe sammuna tugevdada nõrgukest riigikontrolli ning kaaluda ka kogukondade esindajatest koosneva seaduses sätestatud volitustega järelvalveorgani ellukutsumist, mis nõuaks õiguskaitselt ning kohtusüsteemilt vastust ja selgitusi, kuidas jõuab menetlusse 7 eurot maksnud juukselõikus, ent miljoneid kõrvaldanud Lehtme saab vabalt koduriigist minema tõmmata ning kedagi isegi ei huvita, kas ja millises ulatuses jõudis lahketelt annetajatelt näpatud vahendeid Eesti200 nimelise diletantideklubi valimiseelarvesse. Meil tuleb jõuda selleni, et poliitikud hakkavad oma tegevuse eest vastutama nii poliitiliselt, kui ka õiguslikult. Esimeste meetmetena tuleks aga Vabariigi presidendil retooriliste välispoliitikat puudutavate ning mitte millekski kohustavate avalduste asemel, sekkuda jõuliselt sisepoliitikasse, kuulutades välja erakorralised valimised, mida rahva enamus ammu ootab. Seekord võiksid valimised ka erineda Venemaa ja Venezuela kehvast hääletusteatrist selle poolest, et poleks mõjutatavat e-häälte andmise võimalust, vaid toimuks kontrollitud ja mõjutustevaba hääletus valimisjaoskondades nagu see on tavaks kõigis maailma demokraatlikes riikides.
Vsevolod Jürgenson
