Negatiivsed intressimäärad ja kvantitatiivne lõdvendamine on majandussüsteemi purustanud. Negatiivsed intressimäärad hävitavad panga varade kasumliku osa ja ükski kulude kärpimise või tõhustamise algatus ei suuda seda kahjumit kompenseerida. Lisaks on pidev kvantitatiivne lõdvendamine muutnud bilansi investeerimispoole tiksuvaks pommiks.
Deutsche Bank on viimane pealkiri pärast Credit Suisse’i. Sellegipoolest olid kõik teadlikud, et Credit Suisse seisis silmitsi tohutute takistustega ja kasumlikkuse puudumisega. Teisest küljest oli Deutsche Bank taastumas aastatepikkusest kahjumist. Alates 2019.aastast on Deutsche Bank käivitanud tugeva tasakaalustusplaani, mille eesmärk on suurendada materiaalse vara tootlust 8%ni, mis on ulatuslik kulude kärpimise algatus ja nihkumine investeerimispanganduselt põhilaenutegevusele. Pärast aastaid kestnud kahjumit kasvas põhikapitali suhtarv ja hakkas tekkima kasum, mis viitab plaani näilisele edule.
Deutsche Bank järgis võimude ja keskpanga soovitusi täpselt. Ükski strateegia ei suuda võidelda rahapoliitika ja regulatsiooni põhjustatud bilansi erosiooni vastu.
Credit Suisse, Deutsche Bank ja Silicon Valley Bank ei ole pangandusprobleemi juured. Need on sümptomid.
Pangandussektorit ei kahjustanud intressimäärade tõstmine, vaid aastaid kestnud negatiivsed intressimäärad ja raha ülejääk.
Ajal, mil negatiivsed intressimäärad hävitasid nende põhitegevuse, tegid Euroopa pangad kõik endast oleneva, et saada tagasihoidlikult kasumlikuks ja tugevdada oma bilanssi. EKP andmetel oli esimese taseme põhiomavahendite (CET1) koondmäär 2022.aasta lõpus 14,74 protsenti, esimese taseme omavahendite koondmäär 16,03 protsenti ja kogukapitali suhtarv 18,68 protsenti.
Negatiivsete intressimäärade majanduslik hälve on hävitanud panga kasumlikud varad. Seetõttu ei too enamik varasid pankadele kapitalikulust suuremat kasumit. Lisaks kasvas rahalise ülemäära perioodil investeerimisrisk hüppeliselt, jättes igasuguse riskianalüüsi varju.
Keskpangad ehitasid viitsütikuga pommi, mis täna plahvatab negatiivsete intressimäärade ja pideva kvantitatiivse lõdvestamise tõttu. Isegi buumihetkedel muutsid nad madalaima riski ja volatiilsusega varad, riigivõlad, tohutult kalliks ja volatiilseks, soetades võlakirju ilma kontrollita. Nagu selles veerus korduvalt kirjeldatud, varjas see ohtu, kuid ei kõrvaldanud seda.
Mis toimus aastal 2022? Keskpangad on teatanud oma riikide võlakirjade portfellide astronoomilistest kahjudest. 2022. aastal teatas EKP 1,6 miljardi euro suurusest kahjust, mis tuli katta eraldiste tühistamisega. Föderaalreserv ja Inglismaa keskpank kandsid samuti tohutuid kaotusi.
Paljudele ettevõtetele sai piiriks rahaline tühjus, mille põhjustas keskpanga “turvaliste varade” kogunemine.
Need identsed realiseerimata kahjud kommertspangas koos negatiivse laenutulu ja hoiuste kahjumiga näitavad katastroofi. Panga omakapital haihtub kiiresti.
Kuidas on see võimalik? Kas probleem on reguleerimise puudumises?
Määrus on selle tühimiku põhjuseks. Määruse kohaselt ei nõua avalikus sektoris riskide võtmine kapitali, sest sellega ei kaasne riski. Negatiivsed intressimäärad on kohustuslikud järelevalveasutuse kaudu. Määrusega karistatakse sularaha suhtarvu suurendamist. Ja just järelevalvaja on see, kes tekitab riigivõlakirjades riski, ostes neid rahatrüki ajal kontrollimatult.
Praegu on põhiteema keskendunud nende aastate staarfinantsinstrumendile. Reguleerimine ja järelevalve ajendasid panku emiteerima tingimuslikke vahetusvõlakirju summas üle 250 miljardi dollari (AT1 või CoCos). Nendel võlakirjadel on eriti oluline omakapitali komponent, sest kui ettevõtte kõrgeima kvaliteediga kapital langeb alla 6% – see on 2008.aasta pankade normist madalam – konverteeritakse need koheselt aktsiateks ja pank rekapitaliseeritakse automaatselt. Tundub suurepärane idee… Kuni see põhjustab suure aktsiaturu kokkuvarisemise, nagu teavad kõik, kes on ostnud vahetusvõlakirja.
Artikli kirjutamise ajal on Euroopa pankade emiteeritud tingimuslike vahetusvõlakirjade keskmine kupongitootlus 10,46%, samas kui Euroopa suurimate pankade keskmine omakapitali suhtarv (tier 1) on Bloombergi andmetel 14,5%. Kui kapitali suhtarv langeb alla 6%, muutuksid vahetusvõlakirjad kohe lihtaktsiateks. Järelikult on enne konverteerimise vajaduse tekkimist olemas märkimisväärne rahapadi, eks?
Me ei saa eeldada, et need võlakirjad on ilma ohuta. Madala riskiga võlakirjad ei anna 10,4% tootlust. Seal on Saksa pankade 19% ja Prantsusmaa pankade 15,7% tootlusega CoCod. See ei tähenda, et need on odavad, vaid pigem suurema riskiga.
Ilma riskita tootlust ei ole ja kui vahetusvõlakiri pakub 15% tootlust, siis ei tulene see mitte emitendi suuremeelsusest, vaid võlakirja ülikõrgest riskist.
Teatud juhtudel on Euroopas ettevõtte emiteeritud AT1 võlakirjade summa võrreldav tema praeguse turukapitalisatsiooniga. Emiteeritud AT1 võlakirjade arv moodustab ligikaudu poole pangandussektori üldisest kapitalisatsioonist.
Vahetusvõlakiri on hea finantsinstrument ainult siis, kui investoritel on täielik usk emitendi bilanssi. Kui usaldus kahaneb, surub võlakiri aktsia hinda ja aktsia hind omakorda võlakirja hinda, luues nõiaringi, millel võib olla negatiivne tulemus. Enamik krediidiinvestoritest ei saa aktsiaid omada, kui need võlakirjad konverteeritakse; seetõttu peavad nad riski maandamiseks need müüma või aktsiad lühikeseks tegema. See ei ole vahendi enda probleem, vaid pigem nende rahuloluga, kes usuvad, et selle rahalise puhvri olemasolu välistab vajaduse poliitikat normaliseerida.
Paljud investorid, kes ostavad vahetusvõlakirju, ei saa aktsiat konverteerimisel omada, seega peavad nad väärtpaberit vahetama lühikeseks või müüma aktsiaid, mis võib aktsia hinda oluliselt mõjutada. Kui emiteeritud vahetusvõlakirjade kogus on võrreldav panga turukapitalisatsiooniga, on võimalik, et konverteerimine ei tugevda panga kapitali, vaid põhjustab selle müügisurve tõttu kokkuvarisemise, kuna nii uute kui ka vanade aktsiate väärtus on väiksem. kui panga varasem turukapitalisatsioon. Teisisõnu, vahetusvõlakiri on hea mõte, kui selle aktsiateks konverteerimine ei põhjusta hilisemat aktsiaturu väärtuse langust. Seda ohtu on aga raske hinnata.
Euroopa pankade puhul on oluline meenutada, et negatiivsete intressimäärade ajastul suurendasid nad oma kvaliteetset kapitali. Tänapäeva pangad on sellise ulatusega šokiks paremini ette valmistatud, kuid oleks vastutustundetu ja ebaaus väita, et tegemist on ainulaadsete juhtumitega, mis ei mõjuta teisi üksusi. Pankade bilansid on rahapoliitika ja regulatsiooniga hävitatud. Seega on negatiivsete intressimäärade anomaalia käsitlemise olulisus.
Finantskriiside ärahoidmiseks peavad regulaatorid kaotama avalikus sektoris ka säästmistrahvi ja riskide kogumise stiimuli.
Ükski üksus ei omanda oma varadega suuri riske. Kriise põhjustab alati positsioonide loomine varadele, mida peetakse peaaegu riskivabaks.
Tahtsite negatiivseid tüüpe ja kontrollimatut printimist, eks? Laenamine ilma majanduslike kriteeriumideta? Tere tulemast tagajärgede juurde.
Keegi ei saa väita, et me ei ole selle kohta hoiatanud. Ma väitsin 2019.aastal (The Eurozone Banks’ Trillion Timebomb, 18.november 2019), et kookos võib olla kahe teraga mõõk. Ühest küljest on need olnud üks populaarsemaid mehhanisme põhikapitali kiireks suurendamiseks. Viimastel aastatel on see olnud väga populaarne vahend kapitali suurendamiseks ja rahastamisallikate mitmekesistamiseks. Seevastu on tegemist väga ohtliku varaga, millel võib olla doominoefekt (majandus)üksuse omakapitalile ja muudele võlakirjadele. Arusaam, et CoCo võib konverteerida või oma kohustuste täitmata jätta, ilma et see ohustaks ülejäänud kapitalistruktuuri või teisi panku, on absurdne.
Praegu võib probleem tunduda kontrollitav, kuid kui finantsrepressioonid jätkuvad, tekitab see süsteemse riski kogu finantssüsteemis, laiendades aeglaselt tekkivat, kuid kiiresti plahvatavat riski.
