Alastair Paynter
Kriiside – geopoliitiliste nihete, energia ebastabiilsuse ja majandusliku stagnatsiooni – koondumine tähistab ajaloolise ajastu lõppu ja ebastabiilsema, multipolaarse maailmakorra algust. Väljakutsete hulka kuuluvad massiline immigratsioon, võimalik kokkulepe Ukrainas Venemaa kasuks, Ameerika Ühendriikide vähendatud julgeolekugarantiid ja jätkusuutmatud maksumudelid. Fookusesse satuvad kaitsekulutused, energiastrateegiad ja ressursikindlus, samal ajal kui populistlikud liikumised kasvavad ja riikideülesed institutsioonid kaotavad oma mõjuvõimu.
Geopoliitiliselt viitavad 2025. aasta esimese poole sündmused Euroopas toimuvale seismilisele nihkele. Alates diplomaatilisest võitlusest Ukraina sõja lõpetamiseks kuni suhete taasläbirääkimisteni Trumpi administratsiooniga USA-s seisavad Euroopa valitsused silmitsi mitmete tõsiste dilemmadega. Samaaegsete kriiside „suur koosmõju“ annab märku ajalooliste tsüklite lõpust. Üks ajastu on lõppenud – algab uus, ebakindel.
See uus ajastu hakkab lähiaastatel kuju võtma. Samal ajal tekitab kasvav volatiilsus investoritele nii riski kui ka võimalust. Globalistlik kord annab teed uuele korrale, mis põhineb rahvusriikidel. Donald Trumpi valimisvõit üllatas paljusid, kes ikka veel uskusid globalismi jätkuvasse eksistentsi.
Üleminek toob endaga kaasa sõjajärgse korra lõpu ja „reeglitel põhineva” maailma kontseptsiooni tekkimise. Rahvusvahelised organisatsioonid nagu ÜRO, WTO, EL ja NATO kaotavad oma mõjuvõimu. Euroopa strateegilised otsused – nii ELi sees kui ka väljaspool – kujundavad mandri tulevikku.
Massiline immigratsioon on üks plahvatusohtlikumaid sisepoliitilisi küsimusi, eriti Lääne-Euroopas. See puudutab majanduslikke, sotsiaalseid ja identiteediküsimusi ning on otseselt seotud populistlike ja natsionalistlike jõudude tõusuga. Need võivad tähistada sõjajärgse konsensuse lõppu.
Samal ajal seisab Euroopa silmitsi väljavaatega, et Venemaa püüab saavutada oma eesmärke Ukraina konflikti sõjajärgsel lahendamisel ning USA pöördub geopoliitiliselt Euroopast ära. Arusaam, et Euroopa peab tulevikus oma kaitse eest ise maksma, toob kaasa plaanid kaitsekulutuste drastiliseks suurendamiseks. Kuid ilma terve majanduseta pole need vaevalt jätkusuutlikud – krediidiga rahastatud relvastusprojektid võivad läbi kukkuda.
Euroopa majanduslik halvatus on ilmne. Alates 2008. aasta finantskriisist on areng seisma jäänud, mida süvendavad liigne bürokraatia ja üha loium EL. Isegi Saksamaa, mis oli kunagi majandusjõud, kannatab energiakriisi ja kasvava regulatsiooni käes.
Prantsusmaa president Macron kurtis hiljuti kapitali ja talentide rände üle dünaamilisematesse piirkondadesse, nagu USA või Kagu-Aasia. Tehisintellekti innovatsioonilõhe on vaid üks näide Euroopa langevast konkurentsivõimest.
Ka energiastrateegiat tuleb ümber mõelda. Sõltuvus Venemaa gaasist ja radikaalsete kliimaeesmärkide järgimine viivad struktuurilise ebastabiilsuseni. Hiljutised elektrikatkestused Hispaanias, Prantsusmaal ja Portugalis toovad esile energiavarustuse hapruse. Kaks pakilisemat küsimust on järgmised: kuidas saab laialdasi elektrikatkestusi ära hoida? Ja kuidas valitsused reageerivad sotsiaalsetele rahutustele, kui need uuesti ilmnevad?
Need sündmused paljastavad hüperglobaliseerunud maailma nõrkused – see sõltub haavatavatest võrgustikest. Seda näitasid hiljuti CrowdStrike’i põhjustatud ülemaailmne IT-katkestus või Houthi rünnakute tagajärjel tekkinud laevandusprobleemid Punasel merel. Tõenäoline on naasmine piirkondlike tarneahelate juurde.
Samuti muutub üha olulisemaks strateegiliste ressursside kindlustamine. Arktika, Antarktika ja ressursirikkad piirkonnad, nagu Kesk-Aasia ja Aafrika, on taas muutumas geopoliitilise konkurentsi tsoonideks. Venemaa juurdepääs India ookeanile põhja-lõuna koridori (INSTC) kaudu nihutab tasakaalu veelgi. Gröönimaa haruldased muldmetallid on muutumas geopoliitilise huvi keskpunktiks – eelkõige Trumpi strateegilise huvi tõttu.
Mitmetel Euroopa riikidel on kasutamata haruldaste muldmetallide leiukohti, mille arendamist edendatakse – see pakub investoritele potentsiaali, aga on ka ökoloogiliselt pakiline.
Kõik need arengud toimuvad kasvava sisepoliitilise ebastabiilsuse taustal. Populism kasvab jätkuvalt tugevamaks. See, kuidas Euroopa valitsused neile strateegilistele väljakutsetele reageerivad, aitab määrata kontinendi saatust. Alanud on suurenenud ebakindluse faas – mille tulemus on lahtine.
Alastair Paynteri poolt Oilprice.com-i jaoks
