Autoriks Ovidiu Tanjala Misesi Instituudi kaudu,
Ludwig von Mises kirjutas 1922.aastal ilmunud väikese raamatu “Sotsialism: majanduslik ja sotsioloogiline analüüs” , mis näitas, et majanduslik arvutamine on sotsialistlikus ühisuses võimatu. Muidugi eeldas Mises, et majanduse, isegi sotsialistliku majanduse eesmärk pidi tootma kaupu ja teenuseid, mis määras selle edu või ebaõnnestumise.
Alain Besançon ei olnud austerlane ega miseslane, kuid ta kirjutas teose Anatomie d’un spectre: l’Économie politique du socialisme réel, samuti väikese Misesi enda sotsialismi suuruse raamatu, milles ta märkis ka, et nõukogude majandus ei suuda teostada majandusarvutust; seega toimis Nõukogude majandus halvasti, lääne standardite järgi väga halvasti.
Nõukogude majandus oli raiskav ja kaootiline.
Besançon uskus, et majanduslik planeerimine kutsub süsteemis esile irratsionaalsuse.
Hirmunud juhid ei saanud teatada plaani läbikukkumisest ja järelikult oleks igasugune hilisem majandusplaneerimine tegelikkusest veelgi suurem kui eelmine planeerimine.
Nii Besançon kui ka Mises teadsid, et sotsialism ei suuda turuhindu avastada. Mõlemad teadsid, et see toob kaasa laialdase korruptsiooni. Kuid Besançon mõistis, et riik mitte ainult ei salli, vaid ka kasutas musta turgu hindade avastamiseks režiimile kriitilistes majandussektorites, nagu kaitse ja teatud mainekad kultuuri- ja spordialad (Bolshoi teater, võimlemine, lõpuks hoki jne).
Misesi ja Besançoni vahel on aga kriitiline erinevus. Kui Mises uskus, et Nõukogude majanduse eesmärk oli toota kasutatavaid kaupu ja teenuseid, siis Besançon arvas vastupidist. Ta väitis, et nõukogude majandus ei seisnenud kunagi tarbijatele kaupade ja teenuste tootmises, vaid sellel olid muud eesmärgid.
Nõukogude majandus eksisteeris selleks, et hoida kommunistlikku parteit võimul, ja see oli ainus kriteerium, mille alusel partei juhid selle tulemuslikkust hindasid. Poliitilise võimu “tootmine” oli ülim ja kõik muu oli teisejärguline, allutatud nõukogude majanduse põhieesmärgile.
Nõukogude poliitilised liidrid ei tahtnud majandust, mis toodab rikkalikult kaupu, sest küllus eraldab kodaniku riigist. Riik kaotaks oma võimu oma alamate üle, kui nad saavad jõukamaks. Homo sovieticus – nõukogude inimene – pidi olema riigist sõltuv, elades vaevu päevast päeva riiklikult väljastatud toidukaardi alusel.
Kui nõukogude juhil õnnestus mingi ime läbi heaolu toota, vaatamata absurdsetele planeerimiskorraldustele ja turuhindade puudumisele, võinuks teda karistada selle eest, et ta ei suutnud toota seda, mida tal tegelikult vaja oli: riigivõim lihtsate inimeste üle. Küllus ja heaolu on alati olnud ja on endiselt sotsialismi tõelised vaenlased; inimesed ei saa eirata ega unustada riigivõimu.
Kuigi nõukogude majandust ei soovi inimesed uuesti külastada, nõuab mõjukas eliit valitsustelt võimu kehtestamist üksikisikute üle, et piirata tarbijate valikuvõimalusi, et saavutada võimulolijatele kasulikke poliitilisi eesmärke. Näiteks Maailma Majandusfoorum kuulutab, et inimesed peaksid hakkama putukaid sööma “jätkusuutlikkuse” nimel. Samuti üritavad progressiivne eliit valitsuses ja äris kliimamuutustega võitlemise nimel inimesi sundida elektriautosid ostma vaatamata nende tõsistele puudustele. Kuigi sotsiaalmeedia väljaanded, nagu Facebook ja Twitter, on eraettevõtted, on nad teinud valitsuste pakkumisi “desinformatsiooniga võitlemise nimel” või püüdes veebikõnet piirates säilitada narratiivi, mis peegeldab valitsuse sõnumit, mida on eriti näha valitsuse kehtestatud covid-piirangute ajal.
Lääne valitsused on aastakümneid kulutanud rohkem kui 45 protsenti sisemajanduse koguproduktist. Rothbard hoiatas meid, et iga valitsusele kuuluv üksus on majanduses arvutusliku kaose saar. Sellistes riikides nagu Soome, Prantsusmaa, Saksamaa, Austria ja Belgia esindab valitsus suuremat osa majandusest. USA-s moodustavad valitsuse kulutused ligi 40 protsenti SKTst ja 2020. aastal olid need peaaegu pooled SKTst.
Seetõttu ei saa me enam rääkida valitsuse tekitatud arvutusliku kaose saartest. Tänapäeval valitseb lääneriikides kaos, erandiks on turuhindade jätkuv olemasolu. Keskkonna-, sotsiaal- ja juhtimisliikumise (ESG) olemasolu ja mõju USA korporatsioonides ning eriti finants- ja kapitaliturgudel võimaldab sotsialistidel USA majandust tohutult mõjutada ning tavainimesed on abitud seda peatada. Paljud majandussektorid võimaldavad sotsialistidel saavutada poliitilist võimu ning reaalsete kaupade ja teenuste tootmine on muutunud vasakpoolse ideoloogia propageerimise kõrval teisejärguliseks.
Alain Besançonil oli sotsialistide tegelike eesmärkide osas õigus ja kuigi nii tema kui ka Mises mõistsid sotsialistliku majanduse loomupärast düsfunktsionaalsust, astus Besançon sammu edasi, mõistmaks, et sotsialismi tekitatud kaos töötas võimulolijate kasuks. Sotsialistide eesmärk ei ole sotsialismi kaudu parem majandus, vaid sotsialistliku võimu täielik kehtestamine.
