Ärme anname hinnanguid, kes on hea ja kes paha, vaatame vaid vastaspoole kohta levitatavaid valesid.
Ühegi riigi rahvas ei suhtu sõtta astumisse vaimustusega ent demokraatia tingimustes on valitsusel ju vaja saavutada rahva toetus, seega on esimene levitatav vale:
me ei taha sõda, kuid me oleme sunnitud end kaitsma!
Teiseks kuulutatakse kõva häälega:
ainult vaenlane vastutab sõja puhkemise eest!
Mõlemad vaenupooled kuulutavad, et olid sunnitud astuma sõtta, et kaitsta vabadust ja kultuuriväärtusi, et hoida oma rahvast täieliku hävitamise eest. Siin tuleb mängu ka orwellilik printsiip „sõda on rahu“. Näiteks Iraaki rünnates kuulutas USA, et Iraak ei jätnud neile mingit muud võimalust. Ameerika ainult kaitseb end vaenlase eest ja kogu vastutus sõja puhkemises langeb vaenlasele.
Kolmas kõlav vale on:
vaenlase juht on koletis ja Saatana enda kehastus!
Selle asemel, et juhtida viha mõnele inimgrupile, suunatakse see nimeliselt vaenlaste juhile. Sellega antakse vaenlasele nägu, mis saabki vihkamise objektiks. Vaenlase juhti kujutatakse sadistliku koletisena nagu juhtus Hitleri, Slobodan Miloševići või Saddam Husseiniga.
Neljas põhivale:
me kaitseme õilsaid eesmärke, mitte kellegi isiklikke huvisid!
Tegelikud majanduslikud ja geopoliitilised eesmärgid varjutatakse hoolikalt aadete, ideaalide ja moraalsete väärtustega. Väärtused ise võivad olla päris igasugused, alustades militarismi hävitamisest ja väiksemate riikide kaitsmisest ning lõpetades demokraatia ja vastavate väärtuste tagamisega maailmas. Rahvast veendakse pidevalt, et sõda peetakse vaid kõige õilsamatel kaalutlustel.
Viies vale:
vaenlane on ebainimlikult julm ja sooritab pidevalt sõjakuritegusid!
Meie sõjaväel tuleb mõnikord ette kahetsusväärseid juhtumeid.
Vaenlase ebainimlikkuse kirjeldamine on tegelikult sõjapropaganda üks peamisi vahendeid. Kuigi sõda on reeglina julm, tuleb rõhutada, et julm ja ebainimlik on ainult vastaspool. Pidevalt levitatavad lühijutud vaenlase julmustest peavad rahvast selles veenma. Nendel juttudel ei pea olema mingit tõepõhja, kuid rahvas peab nägema, kui julm ja ebainimlik on vaenlane.
Kuues vale:
vaenlane kasutab keelatud relvi!
Selle taustal tuleb pidevalt rõhutada, et meie ei julmutse vaid läheme sõtta nagu õilsad rüütlid muiste ja mullu.
Seitsmes vale:
Meie kaotused on minimaalsed, vaenlase omad aga hiiglaslikud!
Lähiajal toimunud sõdades ei hukkunud meedia andmetel ju praktiliselt ükski „õilsate“ sõdur, küll aga suri või põgenes rindelt tohutul hulgal vastaspoole võitlejaid. Samas kalmistuid tekkis ikka mõlemal poolel.
Kaheksas vale:
Loovintelligents ja riigi eliit toetavad valitsuse otsust sõdida!
Ja eks nad toetavadki kirjatükkide, karikatuuride, meemidega. Kes kuidas oskab.
Üheksas vale:
me ajame õilsat asja ja jumal on meiega!
Sellega antakse sõjale ristisõja iseloom ja mängu võivad tulla nii märtrid kui muud ajaloolised paralleelid. Näiteks sõda Iraagis oli ju võitlus „kurjuse teljega“. Issanda enda tahtel viidi Iraaki demokraatiat ja vabastati rahvast.
Eelnevad valed võetakse kokku järgmise seisukohaga:
kes paneb kahtluse alla meie tegevuse õilsuse, on vaenlase käsilane ja reetur!
Enam ei ole arvamuste paljusust, on vaid „poolt“ ja „vastu“ ning kes ei ole „poolt“ lintšitakse meedias ning „tühistatakse“. Siingi võib meenutada sõda Iraagis, kus võis Saddam Husseini pildiga T-särgi eest saada eluaegse vanglakaristuse.
Loomulikult ei ole siintoodu põhjalik ega täielik loetelu peale sunnitavatest valedest, aga „tasuta alghariduse“ raames käib seegi küll.
/Margus Lepa/
