PROTOKOLL Nr. 10.
Näilisus poliitikas – Alatuse “geniaalsus” – Mida tõotab vabamüürlik riigipööre? –
Üldine valimisõigus – Enesemääramine – Vabamüürlaste juhid – Geniaalne juht –
Asutused ja nende funktsioonid – Liberalismi mürk – Konstitutsiooniparteide tülide kool –
Vabariikluse ajastu – Presidendid – Üleminek vabamüürlaste isevalitsusele –
“Ülemaailmse Keisri” väljakuulutamise hetk –
Haigustesse nakatamine ja muud vabamüürlaste võtted.
Täna alustan varemöeldu kordamisega ja palun meeles pidada, et poliitikas
rahulduvad valitsused ja rahvad pinnapealsusega. Kuidas nad võivadki näha asjade sisu, kui nende esindajail pole midagi tähtsamat teha kui lõbutseda? Meie poliitikale on väga tähtis just selle peensuse teadmine. Ta on meile abiks üleminekul nende küsimuste selgitamisest,
mis käsitlevad võimude jaotust, sõna-, trüki- ja usuvabadust, ühingute seadust,
võrdõiguslikkuse seadust, omanduse ja elukoha puutumatust, küsimustele, mis käsitlevad
maksusid (varjatud maksu idee!) ja seaduste järelmõjusid.
Kõik need küsimused on säärased, mida ei tohi kunagi avalikult rahva ees arutada.
Juhul, kui nende küsimuste puudutamine on möödapääsmatu, ei ole vaja neid küsimusi
loetleda vaid ainult proklameerida vältides laskumist üksikasjadesse. Öelda lihtsalt, et meie
tunnustame sellise-ja-sellise õiguse põhimõtteid. Vaikimise tähtsus on see, et nimetamata
põhimõte jätab meile vabaduse eraldada märkamatult üks või teine põhimõte üldkogumist.
Neid loetledes aga paistab, nagu oleksid nad kõik juba lubatud.
Rahvas avaldab poliitilise võimu geeniustele erilist austust ja armastust ja vastab
kõigile nende vägivallategudele, et alatu mis alatu, aga kui osav! … kõveriti küll, aga kuidas
mängitud, kui suurepäraselt, kui jultunult!
Me loodame kõik rahvad kaasa tõmmata meie kavandatava uue fundamentaalse
hoone püstitamisele. See ongi põhjus, miks meie kõigepealt tahame saavutada ja
kindlustada toda otse väsimatut võimu hoogsust ja väge, mis meie tegelaste isikus murrab
maha kõik tõkked meie teel.
Kui oleme oma riigipöörde sooritanud, siis ütleme rahvastele: “Kõik läks kole
halvasti, kõik on välja kurnatud. Meie purustame teie vaeva põhjused – rahvused, piirid,
valuuta mitmekesisuse. Muidugi teil on vabadus meid hukka mõista. Kuid kas teie otsus
võib olla õiglane, kui ta on kinnitatud enne kui olete proovinud seda, mida teile anname?”
Siis tõstavad nad meid kätele ja kannavad üksmeelselt lootuse ja andumuse
vaimustuses. Inimkonna liikmete kõige väiksematelegi üksustele eelnevaid gruppide
koosolekuid korraldades ja kokkuleppeid külge harjutades võimuhaaramise vahendina läbi
viidud referendum on siis oma töö teinud ja etendab sel puhul oma osa viimast korda –
ühiskonna üksmeelses soovis meiega enne meie surmaotsust lähemalt tutvuda. Selleks vaja
tuua referendumile kõik, klassi ja tsensuse peale vaatamata, et saavutada enamuse
absoluutsust, mida ei saa haritud tsensusega klassidelt.
Harjutades sel viisil kõiki enesemääramise mõttega, me lõhume inimeste perekonna
tähtsuse ja tema kasvatusliku väärtuse, me välistame isiksuste eripärade avaldumise. Meie
juhitud hulk ei anna neile enam võimalust välja paista ega oma talenti avaldada. Isiksus
harjub kuulama ainult meid, kes me temale kuulamise ja tähelepanu eest maksame. Sellega
me loome niisuguse pimeda võimu, kes ei suuda liikuda ilma meie agentide juhtimiseta.
Rahvas alistub sellele korrale, sest ta teab, et neist juhtidest oleneb teenistus, andamid ja
muud hüved.
Valitsemisplaan peab täielikult tulema ühest peast. Teda ei saa
kokku liita suures hulgas peades toodetud kildudest. Me võime
küll plaani teada, kuid me ei tohi seda arvustada, et mitte rikkuda
tema geniaalsust, sidet tema osade vahel, iga tema punkti salajase
tähenduse praktilist jõudu. Kui hulgakaupa arutada ja muuta
säärast tööd konsensuse ja hääletamisega, siis saab ta oma
mõttesse ja teosse süvenematuse saadusena kaasa vaid
kõikvõimalike arusaamatuste pitseri. Meil on vaja, et meie plaanid
oleksid tugevad ja otstarbekad. Seepärast ei tohi me juhi
geniaalset tööd visata purustamiseks massile või piiratud
seltskonnale. Need plaanid ei põrmusta juba toimivaid struktuure.
Nad muudavad vaid nende ülesehitust, järelikult ka nende
toimimist, mis sel viisil suundub meie kavades ette nähtud teele.
Mitmesuguste nimede all on igal riigil oma esindused – ministeeriumid, senat,
riiginõukogu, seadusandlik ja täidesaatev kogu. nende omavahelisi mehhaanilisi suhteid,
mis teile hästi teada on, pole tarvis seletada. Pöörake ainult tähelepanu sellele, et iga
mainitud asutus vastab mingile tähtsale riiklikule funktsioonile. Palun tähele panna, et sõna
“tähtis” ma seostan funktsiooni mitte asutusega. Mitte asutused pole tähtsad, vaid
funktsioonid.
Asutused jagasid endi vahel valitsemisfunktsioonid – administratiivse, seadusandliku,
täidesaatva. Nad hakkasid tegutsema riiklikus organismis nagu elundid inimese kehas. Kui
rikume ühe osa riiklikus masinas, riik haigestub nagu inimese keha ja sureb. Kui me
juhtisime riigi organismi liberalismimürgi, siis muutus tema terve poliitiline olemus: riigid
haigestusid surmahaigusse – vere lagunemisse. Jääb vaid oodata nende agoonia lõppu.
Liberalismist sündisid konstitutsioonilised riigid, mis asendasid inimestele päästva
isevalitsuse. Kuid konstitutsioon, nagu teile hästi teada, pole muud kui tülide, lahkhelide,
vaidluste, lõhede, viljatu erakondliku sahmimise, erakondade ambitsioonikuse, ühesõnaga –
riigi koolitamine, mis riisub riigilt tema eripära. Ja seda mitte halvemini kui ajakirjandus,
mis tegi terve rea valitsusi tegevusetuks ja võimetuks, seega asjatuks ja ülearuseks.
Seepärast valitsused ka mitmel maal langesid. Sai võimalikuks vabariiklik ajastu. Siis me
asendasime isevalitseja valitsuse karikatuuriga – presidendiga, kes on võetud massist, meie
kreatuuride keskelt, meie orjade hulgast. See oligi miini mõte, mille panime rahvaste alla.
Lähemas tulevikus me seame sisse ka presidendi vastutuse. Siis meie juba ei hakka
häbenema selle läbiviimist, mille eest vastutab meie isiksusetu nukk. Mis meil asja sellega,
et hõrenevad võimutaotlejate read, et tekivad segadused presidendi leidmisega, segadused,
mis toovad kaasa lõpliku korralageduse.
Et saavutada niisugust planeeritud tulemust, me püüame korraldada selliste
presidentide valimisi, kelle minevikus leidub mingi selgusetu tume lugu, mingi “luukere”.
Sest siis on nad meie eeskirjade ustavad täitjad ühest küljest paljastuste kartusel ja teisest
küljest inimlikust soovist hoida võimuga saavutatud eesõigusi, eelistusi ja auavaldusi, mis
on seotud presidendiseisusega.
Parlament hakkab presidenti kaitsma, katma ja valima, kuid meie võtame
parlamendilt seaduste esitamise ning muutmise õiguse ja anname selle õiguse vastutavale
presidendile, nukule meie käes.
Loomulikult saab siis presidendivõim kõiksugu rünnakute märklauaks. Kuid meie
anname talle enesekaitseks õiguse pöörduda rahva otsuse poole, ignoreerides rahva
esindajaid, see on, pöörduda niisama pimeda sulase – massi enamuse poole. Hoolimata
sellest me anname presidendile sõjaseisukorra väljakuulutamise õiguse. Selle õiguse
põhjenduseks me toome tõdemuse, et president kui terve riigi sõjaväe ülem peab olema
õigustatud hoidma sõjaväge oma käsutuses uue vabariikliku konstitutsiooni kaitseks,
milleks presidendil kui selle konstitutsiooni vastutaval esindajal peab õigus olema.
Endastmõistetavalt on sellistel tingimustel kogu pühaduse võti meie käes ja mitte keegi
peale meie ei saa juhtida seadusandlikku võimu.
Uue vabariikliku konstitutsiooni sisseseadmisel me kaotame ka parlamendi
arupärimise õiguse valitsuse sammude kohta tuues ettekäändeks riigisaladuse hoidmise.
Samuti vähendame me uue konstitutsiooniga miinimumini saadikute arvu, millega
vähenevad ka poliitilised kired ja kirg poliitika järele. Kui nad siiski ses miinimumis veel
peaksid süttima, siis me lihtsalt hävitame nad, pöördudes üleskutsega rahva enamuse poole.
Presidendist peab olenema parlamendi esimeeste ja abiesimeeste nimetamine.
Alaliste parlamentide istungjärgud lühendatakse mõnekuisteks. Presidendil kui täidesaatva
võimu ülemal peab olema õigus parlamenti kokku kutsuda ja koju saata omal äranägemisel
ja viimasel puhul viivitada uue istungjärgu määramisega. Aga et vastutus nende oluliste
seadusevastaste tegude eest ei langeks meie seatud presidendile meie plaanide seisukohalt
enneaegselt, me anname ministritele ja teistele presidenti ümbritsevaile kõrgema
administratsiooni ametnikele mõtte oma tegutsemises presidendi korraldustest mööda
hiilida, millega nad langevad vastutusse presidendi asemel. Selle osa meie soovitame anda
täitmiseks senatile, riiginõukogule või ministrite kabinetile, aga mitte üksikule isikule.
President hakkab meie määramise järele selgitama mitmeti tõlgitsetavate kehtivate
seaduste mõtet. Ta tühistab seadusi, kui me näeme selle vajadust. Ka on tal õigus ajutisi
seadusi ja koguni konstitutsioonilise valitsuse toimimise muutmist ette panna, põhjendades
nii ühte kui teist riikliku heaoluga. Selliste vahenditega avaneb meil võimalus vähehaaval,
samm-sammult kaotada kõik see, mis olime sunnitud võtma riiklikesse konstitutsioonidesse
meie võimuleastumise alguses, et märkamatult üle minna konstitutsioonide kaotamisele, kui
tuleb aeg muuta iga valitsus meie isevalitsuseks.
Meie isevalitseja tunnustamine võib kätte jõuda ka enne konstitutsiooni kaotamist,
kui segadustest tüdinud ja valitsuste kõikuvusest pahandatud ning meie poolt häälestatud
rahvad hüüaksid: “Karistage neid ning andke meile üks ülemaailmne Keiser, kes meid
ühendaks ja kaotaks tülide põhjused: piirid, rahvused, usundid, riiklikud kaalutlused; kes
annaks meile rahuliku elu, mida meie ei saa oma valitsejailt ega valitsustelt …”
Te teate ju väga hästi, et rahva sääraste üldiste nõudmiste avaldamise puhkemiseks
on vaja vahetpidamatult segada kõigis riikides rahva ja valitsuse suhteid, et kõiki väsitada
tülide, vaenu, võitluse ja vihaga, isegi martüüriumi, nälja, haiguste nakatamise ning
viletsusega, seni kuni rahvad ei näe teist pääseteed kui pöörduda meie rahanduslikule ja
lõpuks täielikule võimule.
Kui me aga anname neile vahepeal aega hingamiseks, siis vaevalt et soovitav
silmapilk kunagi kätte jõuab.
Allikas: Nõmmeraadio
Järgneb…
