PROTOKOLL Nr. 3.
Sümboolne madu – Konstitutsioonilise tasakaalu püsimatus – Terror paleedes –
Võim ja auahnus – Võimu kuritarvitused – “Rahva õigused” – Vabamüürlaste armee –
Nälg ja kapitaliõigus – Vabamüürlaste tulevaste rahvakoolide õppekava põhiaine –
Üldine majanduskriis – Vabamüürlus ja Prantsuse revolutsioon – Keiser kui despoot –
Vabamüürlaste salaagentide osa – Vabadus.
Täna võin teile teatada, et eesmärk on veel vaid mõne sammu kaugusel. Veel tühine
vahemaa ja meie käidud tee on valmis lõpetama sümboolse mao ringjoont, millena
kujutame oma rahvast. Kui ring on koos, on kõik Euroopa riigid otsekui pihtide vahel.
Praegused konstitutsioonilised kaalud heidetakse peatselt nurka, sest me seadsime nad
ebatäpseks, et nad ei lakkaks kõikumast, kuni on läbi hõõrutud toerõngas. Inimesed
eeldasid, et see on küllalt kõva ja ootasid, et vaekausid jääksid tasakaalu, kuid tugi – see on
valitsejad – peidetakse rahva eest oma narri mängivate esindajate varju, kes lasevad end
juhtida oma kontrollimatul ja vastutamatul võimul, mille eest nad võlgnevad tänu
paleedesse juhitud terrorile.
Olles sel kombel eraldatud, ei saa valitsejad rahvaga kokku rääkida ega endid
kindlustada omaenese võimurite vastu. Meie poolt eraldatud nägija tsaari võim ja pimeda
rahva võim on kaotanud igasuguse tähenduse, sest ühekaupa võetuna on nad võimetud nagu
pime ilma kepita. Et meelitada võimumehi võimu kuritarvitama, me vastandasime kõik
võimud üksteisele ja arendasime nende kalduvusi iseseisvusele. Me ergutasime igat liiki
ettevõtlust, relvastasime kõik erakonnad ja muutsime võimu söödaks auahnusele. Me tegime
riikidest segaduste etendamise areenid, veel veidi ja rahutused ja pankrotid ilmuvad juba
kõikjal.
Pidurdamatud lobisejad on muutnud parlamendid ja administratiivkoosolekud
kõnemeeste võistlusteks. Julged ajakirjanikud ja hoolimatud pamfletistid ründavad iga päev
riigi juhtkonda. Võimu kuritarvitused valmistavad ette kõigi riigiasutuste lõplikku hukku ja
hullunud massi hoopide all lendabki kõik uperkuuti. Vaesuse abil on rahvad aheldatud raske
töö külge kindlamalt kui orjaajal. Orjusest võisid nad endid nii või teisiti vabastada, kuid
viletsusest nad end lahti ei kisu.
Meie kavandasime riikide põhiseadustesse sellised õigused, mis osutuvad massile
näilisteks ja mitte tõelisteks õigusteks. Kõik need nn. “rahva õigused” võivad olemas olla
ainult ideedes, mida on tegelikult võimatu teostada. Mis kasu on töölisel, keda raske töö
looka painutab ja keda tema saatus rõhub, soetatud sõnaõigusest, ajakirjanikest
lobamokkadele antud sõnaõigusest, mis väljendub õiguses kirjutada igasugu pahna, kui
töötegijail pole põhiseaduslikest õigustest midagi peale nende armetute raasukeste, mida
meie nendele viskame hääleandmise eest meie eeskirjade, meie esindajate või agentide
kasuks? Vabariiklikud õigused on vaesele inimesele kibe pilge, sest igapäevase vaeva
möödapääsmatus ei võimalda talle nende õiguste kasutamist, küll aga võtab neilt kindluse
homse päeva suhtes, seades nad sõltuvusse peremeestest ja seltsimeeste streikidest.
Meie juhatusel kaotas rahvas aristokraatia, mis oli tema loomulikuks kaitsjaks ja
toitjaks iseenese huvides ja oli lahutamatult seotud rahva jõukusega. Nüüd aga, aristokraatia
kaotuse järel, on mass sattunud rikastunud elumeeste rusika alla, kes raske ikkena talle
lihtsalt pähe istusid.
Me esineme töölise päästjana, kui soovitame talle astuda meie sõjaväe – sotsialistide,
anarhistide, kommunistide ridadesse, keda meie alati toetame, ütleme, üldinimliku
solidaarsusreegli kohaselt, meie sotsiaalse vabamüürlusega. Meie võim seisneb töölise
alatoitluses ja nõrkuses, millega ta alistub meie tahtele, kuna ta ei leia ei jõudu ega energiat
8
vastupanuks. Nälg tagab kapitali õiguse töölise üle kindlamini kui seaduslik keisrivõim
suutis seda anda aristokraatiale. Häda ja selle tekitatud kadeda vihaga paneme liikvele
massid ja kõrvaldame nende kätega kõik, kes meid meie teel takistavad. Kui tuleb aeg
kroonida meie maailmavalitsejat, siis needsamad käed kõrvaldavadki kõik, mis võiks ehk
seda veel takistada.
Inimesed on unustanud mõtlemise meie nõustamiseta. Seepärast nad ei näegi tungivat
vajadust selles, millest meie vankumatult kinni peame, kuni jõuab meie valitsusaeg – nimelt
et rahvakoolides on tarvis õpetada ainsat tõelist teadust, teadust inimeste elu alustest,
sotsiaalsest olukorrast, mis nõuab tööjaotust, järelikult ka inimeste liigitamist klassidesse ja
seisustesse.
Kõigil on tarvis teada, et võrdsust ei või olla tegevuse mitmekesisuse tõttu, et ei või
samal määral seaduse ees vastutavad olla see, kes oma teoga häbistab tervet seisust, ja see,
kes riivab vaid oma au.
Korrapärane ühiskonnakorrateadus, mille saladused on inimeste eest varjatud, näitaks
kõigile, et isiku positsioon ja töö peavad jääma teatud ringi, et mitte saada isikule tänu
vastava kasvatuse ja ettevalmistuse puudumisele piinaallikaks. Seda õppinud, alistuvad
rahvad vabal tahtel võimudele ja nende määratud korrale riigis.
Tänu teaduse praegusele olukorrale ja talle antud suunale vihkab
pimesi trükisõna uskuv rahvas talle sisendatud valearusaamas ja
teadmatuses kõiki seisusi, keda loeb endast kõrgemaks, kuna ta ei
tunne seisuste tähendusi. See vaen süveneb ka börsitegevust ja
majandusarengut takistava majanduskriisi tõttu
Luues täielikult meie käes oleva kulla abil konspiratiivsel teel üldise majanduskriisi,
me heidame tänavale suured tööliste hulgad kõigis Euroopa riikides korraga. Need hulgad
tormavad rõõmuga valama nende verd, keda nad lapsikus teadmatuses lapsepõlvest saadik
kadestanud on ja keda sel puhul võib õigusega röövida. Meie omi nad ei puutu, sest meie on
teame rünnaku hetke ja meil on ka vahendid omade kaitseks. Meie edu toob inimesed
mõistusele. Meie despotism veenab nad alistuma, sest me oskame mõistliku rangusega
lepitada kõik rahutused ja kihutada ühiskonnast välja liberalismi.
Kui rahvas nägi, et vabaduse nimel tullakse talle vastu ja antakse järele, kujutles ta
end peremehena ja tormas haarama võimu, kuid, nagu iga pime, põrkas hulga takistuste
vastu, tormas seejärel otsima juhti ning tulemata mõttele pöörduda endiste juhtide poole,
pani oma volitused meie jalge ette.
Mõelge Prantsuse revolutsioonile, millele me andsime nimetuse „suur”: tema
ettevalmistamise saladused on meile hästi tuntud, sest ta on tervenisti meie kätetöö. Sellest
ajast alates me talutame rahvaid ühest pettumusest teise, et nad loobuksid ka meie
juhtimisest tolle despootliku keisri kasuks, keda me maailmale ette valmistame.
Praegu oleme meie, kui rahvusvaheline jõud, tabamatu, sest kui ühed riigid meid
ründavad, siis teised toetavad. Meie sõltumatust toetab inimeste roomav alandlikkus võimu
ees, nende julmus nõrkuse suhtes, nende hoolimatus eksimuste vastu, nende heatahtlik
suhtumine kuritegudesse, kõik see, mille juures nad soovimata kanda vabaduse vastuolusid
võivad märtritena kannatada julge despotismi vägivalda. Kaasaegsetele diktaatoritelepeaministritele andestavad nad sääraseid kuritarvitusi, mille eest nad oleksid pea maha
võtnud kahekümnel kuningal.
Millega seletada rahvamasside järjekindlusetust suhtumises näiliselt ühetaolistesse
sündmustesse? Seletatav on see nähtus sellega, et oma agentide kaudu need diktaatorid
9
sosistavad rahvale, et nad tegevat oma kuritarvitustega riigile kahju kõrgema eesmärgi
nimel – rahvaste hüvede saavutamiseks, nende rahvusvahelise vendluse, solidaarsuse ja
võrdsuse nimel. Muidugi ei öelda neile, et see peab teostuma ainult meie võimu all.
Ja vaata – rahvas mõistab õigeid hukka ja ülekohtuseid õigeks, veendudes ikka enam
ja enam, et ta võib teha, mida iganes soovib. Säärases olukorras rahvas hävitab igasuguse
püsivuse ja loob korratusi igal sammul. Sõna “vabadus” asetab inimühiskonnad võitlusse
kõigi jõudude vastu, isegi jumaliku ja loomuliku jõu vastu. Vaat seepärast me peamegi selle
sõna, kui loomaliku jõu printsiibi mõiste, mis muudab massid verejanulisteks kiskjateks,
kaotama inimlikust sõnaraamatust. Tõsi küll, need kiskjad uinuvad iga kord, kui nad on
verest täitunud, ja siis on neid kerge ahelasse panna. Aga kui nad verd ei saa, nad ei maga
vaid võitlevad!
Järgneb…
Allikas: Nõmme Raadio
