PROTOKOLL Nr. 2.
Majanduslikud sõjad – Ülivõimu alus – Hävitavate õpetuste tulemused –
Ajakirjandus – Kulla hind.
Meil on tarvis, et sõjad võimaluse korral ei annaks maa-alalisi võitusid. Sest siis
kanduks sõda majanduslikule tasemele, kus rahvad näevad meie abis meie ülemvõimu ja
olukord annaks mõlemad sõdivad pooled meie rahvusvahelise agentuuri käsutusse, keda siis
ei takista mingid piirid. Siis hävitavad meie rahvusvahelised õigused rahvuslikud õigused ja
valitsevad kõiki samal kombel kui riikide kodanikuõigus valitseb oma alamate omavahelisi
suhteid.
Administraatorid, kelle me valime rahva hulgast nende meile vajalike omaduste järgi,
ei ole valitsemiseks ette valmistatud isikud, vaid etturid meie õpetlaste ja geniaalsete
nõunike käes, kes on varajasest lapsepõlvest kasvatatud eriteadlasteks kõigis maailma
valitsemise asjus.
Nagu teile teada, ammutasid spetsialistid valitsemiseks vajalikud teadmised
poliitilistest plaanidest, ajaloo kogemustest, iga jooksva hetke vaatlusest. Inimesed ei lase
end juhtida objektiivsest ajaloolisest kogemusest, vaid pigem teoreetilisest rutiinist mingi
kriitilise suhtumiseta tema tulemustesse. Seepärast polegi meil vaja neid arvestada – las
lõbutsevad või ootavad uusi lõbustusi või mälestavad elamusi. Las nad näha teaduse tähtsust
selles, mida meie neid käskisime tunnustada teaduse nõuetena ehk igasuguste teooriatena.
Selleks äratame me oma ajakirjanduse kaudu pidevalt nende pimedat usaldust
teooriate vastu. Intelligendid hakkavad uhkeldama teadmistega ja ilma loogilise kontrollita
panevad maksma teadusest ammutatud andmed, mille on kombineerinud meie agendid
teaduse juhtimiseks meile vajalikus suunas. Ärge mõelge, et meie väited on tühjad sõnad
vaid pöörake tähelepanu meie toetatud darvinismi, marksismi, nietzscheanismi edule. Nende
voolude mädandav mõju inimmõistusele peaks ju märgatav olema.
Meil on vaja arvestada ajakohaseid mõtteid, iseloome, rahvaste suundumusi, et mitte
komistada oma poliitikas ja administratiivasjade juhtimises. Meie süsteem, mille detaile
võib varieerida vastavalt iga rahva temperamendile ei või pühitseda võitu, kui tema tegelik
rakendus ei toetu minevikusaavutuste seosel olevikuga.
Praegustel rahvastel on käes määratu võim, mis suunab masside
meelsust – see on ajakirjandus. Ajakirjanduse osa on näidata
näiliselt paratamatuid nõudeid, kanda rahva häälena edasi
kaebusi, luua ja väljendada rahulolematust. Ajakirjanduses
kehastub vabaduse loomingu triumf.
Kuid rahvusriigid ei ole osanud kasutada seda võimu. Ja nii sattus ta meie kätte.
Tema kaudu saavutasime mõju, jäädes ise varju. Tema abil kogusime enda kätte kulla,
hoolimata sellest, et teda tuli võtta vere ja pisarate voolust…
Kuid meie lunastusime, ohverdades paljusid oma rahva hulgast. Iga meie ohver
maksab Jumala ees tuhandeid teisi.
Järgneb…
Esimene protokoll: https://eestieest.com/siioni-tarkade-poliitiliselt-korrektsed-protokollid/
Allikas: Nõmme Raadio
EESSÕNA.
1895.a. olla toimunud Esimene Ülemaailmne Juudikongress.
Seal olla sõna võtnud Theodor Herzel ja pidanud maha terve loengutsükli,
mille konspektist sündinud maailmas palju tülinat ja pahandusi tekitanud
“Siioni tarkade protokollid”.
Protokolle ei tahtnud keegi omaks tunnistada
ja kõikvõimalikke tegelasi,
alates tsaari ohrankast ja lõpetades tont teab kellega,
süüdistati järjepanu “vaenukülvava võltsingu” tootmises.
.
Protokolle trükiti kloostrites, mis “vaenuvastaste kaunishingede” kätega
seetõttu ära rüüstati ja maha põletati
ja trükimaterjalid haihtusid nagu poleks neid olnudki,
et taas kusagil välja ilmuda ja ajalool järjekordselt farsina korduda lasta.
Ei olnud eelkäijatest kehvemad ka Eesti Vabariigi organid,
kes käsu korras 1996.a. “Siioni tarkade protokollide” kordustrüki 590 eksemplari
hoolega konfiskeerisid ja viidates paljupekstud huvigrupi vastu vaenu õhutamisele,
ära põletasid.
Kuhu kadus eeldatava tuhandese tiraaži 410 oletatavat ülejäänud eksemplari,
seda võib vaid aimata.
Kaasaegse satanismi isa Anton Szandor LaVey tunnistab oma teoses
“Saatan kõneleb”,
et pärast protokollide lugemist olla ta hüüatanud:
“Mis SELLEL siis häda on?”
Nii hüüatasin minagi.
Ja et oma avastamisrõõmu ülejäänud eestlaskonnaga jagada
asusin teosest välja viskama või asendama sõnu,
mis märkisid juute ja muud „rahvarämpsu” ning rõhutasid suurt vahet nende vahel –
pole ju tähtis, kes on osapooled, kui meid huvitab protsess või projekt ise.
Lisaks asendasin arhailisemad terminid tänapäevasema kõnepruugiga,
et asjast oleks võimalik paremini aru saada.
Ja nüüd küsiksin nagu Nõmme Raadios sisseloetud versiooni alguses:
„Aga kui nii kõneleks Sinu partei- või riigijuht?
Kas Sa oleksid vastu?”
Ja ma küsin laveilikult:
„Mis SELLEL siis häda on?”
Margus Lepa
