PROTOKOLL Nr. 1.
Õigus võimus – Vabadusidee – Kuld ja usk – Kapitali despotism – Poliitika ja moraal –
Tugeva õigus – Vabamüürlaste võimu võitmatus – Erakondade tülid – Alkohol – Kõlvatus –
Vabaduse abstraktsioon.
Visandasin meie põhimõtted laskumata detailidesse. Formuleerin meie õpetuse ja
süsteemi vastavalt meie tänasele arusaamisele. Konstateerin, et halbade kalduvustega
inimesi on rohkem kui headega ja seepärast võib riigivalitsemises võimu ja
järeleandmatusega saavutada kaugelt enam kui teaduslike selgitustega.
Iga inimene taotleb võimu, igaüks tahab olla oma otsuste ja tegude isand. Kui ta vaid
suudaks, tahaks igaüks saada isevalitsejaks. See tung võimule on nii tugev, et vaevalt leidub
inimest, kes poleks valmis omakasu maksmapanekuks ohverdama üldhuve. Mis siis on
pidurdanud inimesteks kutsutavaid röövloomi? Mis on neid senini juhtinud?
Inimühiskonna tekkimisel alistuti toorele, pimedale jõule, hiljem seadustele, mis on
samasugune jõud, ainult maskeeritud kujul. Järeldan, et õigus tugineb loodusseaduse järgi
jõule ja võimule. Poliitiline vabadus on idee, mitte tõsiasi. Ja seda ideed tuleb osata
rakendada siis, kui on vaja kallutada ideede meelitusel oma erakonna poole rahvahulki, siis,
kui võimule püüdev erakond tahab maha suruda poliitilisi vastaseid.
See ülesanne on lihtsam, kui vastane on haaratud “vabaduse” valemõistest, nn.
liberalismist, ja selle eksiarvamuse pärast ei kaitse oma võimu. Siin ilmneb meie õpetuse
tugevus: vabaks saanud ohjad haarab uus käsi ja tõmbab nad pingule. Rahva pime mass ei
suuda elada ilma juhita, ilma valitsejata ning liberalismist nõrgestatud vana valitsuse
asemele astub uus. Meie ajal asendab liberaalsed riigivalitsejad kulla võim.
Oli aeg, kus polnud veel teostunud usu ja vabaduse mõte. Keegi ei mõistnud seda
mõtet mõõdukalt tarvitada. Seni aga, kui rahvas ei saavuta enesele mõistlikku valitsust,
püsib riik vaid lühikest aega ning langeb varsti kaosesse mille põhjustavad
relvakonfliktideks arenevad sisetülid, mille tagajärjel asub järk-järgult tüüri juurde
massivalitsus, kukutades senised valitsejad. Kas riik hävib oma surmavõitluses või langeb ta
tänu sisetülidele välisvaenlaste kätte – igal juhul ta on määratud paratamatule hukule; ja siis
on ta meie võimuses. Täielikult meie käes oleva raha võim ulatab õlekõrre, millest valitsus
tahes tahtmata kinni peab haarama, kui ta ei taha pääsmatult langeda kuristikku.
Neilt, kes liberaalse mõttelaadi tõttu peavad säärast arutlust kõlblusetuks, küsin ma:
“Kui riigil on kaks vaenlast ja kui välisvaenlase suhtes on lubatud
kõlblusevastased võitlusvahendid (näiteks oma arvamuste
varjamine või äkiline rünnak) ning kui riik siis öösel või suure
ülekaaluga vaenlast ründab, kas võib öelda, et kasutada selliseid
võitlusvahendeid kõige kurjema vaenlase vastu, kes hävitab
ühiskondlikku korda ja majanduslikku heaolu seestpoolt, on
lubamatu ja kõlblusevastane?”
Kas võib terve ja sihikindel mõistus, esitades loogilisi põhjendusi ja veenvaid
mõttekäike loota tulemuslikult valitseda rahvamasse, juhul kui rahvale on jäänud õigus
vastu vaielda?! Kas poolenisti arukas rahvas oleks seepärast siis tegusam? Kui tahetakse
piirduda pisivahenditega nagu vanad kombed, traditsioonid, meeleolutsemine ja
tundeküllased õpetused, siis pöörduvad rahvamassid ära ega taha säärasest valitsusest
kuuldagi. Massi ei huvita mõistusepärane manitsemine, massi tegutsemine oleneb
juhuslikust või kunstlikust enamusest, mis tundmata riigijuhtimise seaduspärasusi laseb end
kaasa tõmmata kõige jõledamaile otsustele, et istutada riiki anarhia idu.
Riigivalitsemisel pole ausa seaduslikkusega vähimatki pistmist. Valitseja, kes tahab
valitseda ausalt ja toetuda seadustele, ei tea riigikunstist midagi ega või hetkekski kindel
olla oma võimu püsimises. Kes tahab valitseda, peab töötama kavaluse ja
silmakirjalikkusega. Kõrged eetilised põhimõtted nagu otsekohesus ja ausus on karid
valitsemiskunsti teel. Nad kukutavad troonilt kindlamini kui kõige tugevam vaenlane. Olgu
need omadused teiste riikide tunnused ja põhimõtted. Meie ei tohi kunagi sääraste
pahupidiste abinõudega töötada. Meie õigus seisneb jõus. Jõud on abstraktne sõna ja
tõestamatu mõte. Eraldi võttes ei tähenda see sõna muud kui: “Andke mulle, mis ma tahan,
et ma sellesamaga tõestaksin, et olen teist tugevam”.
Kus algab õigus? Kus ta lõpeb? Riigis, kus võim on halvasti korraldatud, kus
seadused ja valitsejad liberalismi vohavate õiguste tõttu on muutunud abstraktsioonideks,
võtan ma uue õiguse: õiguse rünnata “tugevama” õigusega, purustada kogu kehtiv kord ja
seadusandlus, panna käsi seadusele, korraldada ümber kõik asutused ja saada kõigi nende
valitsejaks, kes jätsid meile oma jõu ja õigused, loobudes neist vabatahtlikult liberalismi
ajel.
Kõigi praeguste võimude ebakindluse juures on meie võim võitmatu, sest ta jääb
nähtamatuks seni kuni ta on niivõrd kindlustatud, et ükski kavalus teda enam ei õõnestada
suuda. Ajutisest kurjusest, mida oleme sunnitud praegu tarvitama, kasvab vankumatu
valitsus, mis paneb maksma liberalismiga rikutud rahvale heaolumehhanismi korrapärasuse.
Eesmärk pühendab abinõud. Seepärast ei juhi me tähelepanu oma plaanides niipalju heale ja
moraalsele kui praktilisele ja kasulikule.
Meie ees on plaan, mille strateegiline peatelg ei luba kõrvalekaldeid riskimata
hävitada sajandite tööd. Et jõuda sihile, tuleb arvestada massi ebakindlust, tema võimetust
mõista ja austada iseenda elutingimusi ja oma heaolu. Tuleb aru saada, et massi võim on
pime, mõistmatu, kaalutlematu, paremale ja vasemale kõikuv. Pime ei või juhtida pimedat,
talutamata teda kuristikku. Järelikult massi liikmed, “tõusikud”, olgugi geniaalse tarkusega,
kuid poliitiliselt võhikud, ei saa tegutseda hävitamata tervet rahvast. Ainult maast madalast
isevalitsejaks kasvatatud isik võib tunda sõnu, mis koosnevad poliitilistest kirjatähtedest.
Enda, s.o. oma tõusikute, hooleks jäetud rahvas hävib erakondade vahelistes tülides,
võitluses võimu ja kuulsuse pärast ja selles tekkinud segadustes. Kuidas peakski
rahvamassidel olema võimalik tegeleda riigiasjadega, kui neid ei tohi segada isiklike
huvidega? Kas nad suudavad endid kaitsta välise vaenlase vastu? See pole mõeldav, kuna
plaan, mis on killustunud peade arvu järgi massis, kaotab terviklikkuse, järelikult muutub
arusaamatuks ja teostamatuks.
Suurejooneline ja selge eesmärk võib koonduda vastavalt riigimehhanismi
vajadustele ainult range juhi isikus. Sellest järeldub, et riigile otstarbekas valitsemine võib
koonduda ainult ühe vastutava isiku kätte. Tsivilisatsiooni ei saa olla absoluutse
despotismita, mille maksmapanek sünnib mitte massi, vaid juhtiva isiku kaudu, olgu ta kes
tahes.
Mass on barbar, kes ilmutab oma barbaarsust igal sammul. Niipea kui mass võidab
kätte vabaduse, muudab ta selle otsekohe anarhiaks, mis on barbaarsuse ülim aste. Vaadake
neid piiritusega rumalaks tehtud loomi, kes lähtudes valesti mõistetud vabaduse mõistest
arvavad enesel õiguse olevat piiramatule viinatarvitamisele. Kas peame lubama sama
kaugele minna ka omadel?
Rahvad on alkoholiga narriks tehtud, noorsugu on muutunud mõistmatuks uute
kunstivoolude ja varajase sugueluga, millele teda kallutab meie agentuur – kooliõpetajad,
toapoisid, koolipreilid rikastes majades, kaubasellid ja – meie naised lõbupaikades. Nende
sekka loen ma ka nn. “seltsidaame” – vabatahtlikke orjatare kiimaluses ja toreduses.
Meie salasõna on: võim ja silmakirjalikkus. Ainult võim allutab poliitika, eriti kui
võim on varjatud riigimeestele vajaliku diplomaatiaga. Võimu põhimõte on, kavalus ja
silmakirjalikkus. Need on valitsemisreeglid, kui just ei taheta oma krooni mõne uue võimu
jalge ette asetada.
Jõudmaks eesmärgile on meie ainus vahend võim. Seepärast ei või me kõhelda
äraostmise, pettuse ja reetmise ees, kui need aitavad meid sihile. Poliitikas peab mõistma
võtta kõhklemata võõrast vara, kui sellega saavutatakse alistumine võimule.
Meie riik, astudes rahuliku vallutamise teed, võtab endale õiguse asendada
sõjakoledused vähem silmatorkavate ja otstarbekamate vahenditega, millega pimeda
alistumise huvides teostada terrorit. Õiglane, kuid järeleandmatu rangus on riigivõimu
suurim tugi.
Mitte ainult kasu, vaid ka kohuse ja võidu pärast on meil vajalik kinni pidada
vägivallast ja silmakirjalikkusest. Kalkuleeritud doktriin on sama tugev kui tema kasutuses
olevad vahendid. Seepärast mitte pelgalt vahenditega, vaid just oma doktriini rangusega me
võidame ja kindlustame kõikide valitsuste heitmise oma ülemvalitsuse alla. Pärast meie
järeleandmatuse tundasaamist lõpeb ka allumatus.
Juba vanal ajal olime meie esimesed, kes lasksid massidesse sõnad “vabadus,
võrdsus, vendlus”, sõnad, mida igast ilmakaarest selle meelituse peale kokku lennanud
ajuvabad papagoid on sellest ajast alates loendamatuid kordi korranud, kaotades maailmast
heaolu ja isiku tõelise vabaduse, mida sellega kaitsti massi surve eest.
Nagu targad ja haritud inimesed ei ole suutnud orienteeruda mainitud sõnade
abstraktsuses ega pole märganud nende tähenduste vasturääkivust ja omavahelisi seoseid, ei
ole näinud, et looduses puudub võrdsus ja vabadus, et loodus ise on seadnud ebavõrdsuse
mõistusele, iseloomudele, andekusele, samuti alistumise tema seadustele, nagu nad ei ole
taibanud, et mass on pime jõud, et teda juhtima valitud tõusikud-poliitikud on sama
pimedad kui mass ise, et kutsutu, olgugi geenius, ei mõista midagi poliitikast – see kõik on
jäetud märkamata. Ja ometi püsis dünastialine valitsus: isa andis pojale üle poliitilise
elutundmise, nii et keegi ei teaks selle saladusi ega võiks neid avaldada valitsetavale
rahvale. Ent aja jooksul poliitilise tõelise olukorra dünastialine ülekandmine kadus – see oli
meie asja kasuks.
Kõigis maailma otstes tõid sõnad “vabadus, võrdsus, vendlus” meie hulka terved
leegionid pimedaid agente, kes innukalt kandsid meie lippe. Ometi olid need sõnad
ussikesed, mis õõnestasid inimeste jõukust, rikkusid igal pool rahu, solidaarsust, purustasid
kõikjal riigi aluseid. Pärast näete, et see kõik sündis meie võiduks: see andis meile
võimaluse, muu seas, saada kätte suurimat trumpi – aristokraatide eesõiguste. nende tõelise
olemuse hävitamise, mis oli rahvaste ja riikide ainsaks kaitseks meie vastu.
Me asendasime siniverelise aristokraatia oma intelligentse rahaaristokraatiaga. Selle
uue aristokraatia tsensusena panime maksma meist oleneva rikkuse ka teaduses, mida
juhivad meie omad targad.
Meie võit oli seda kergem, et suheldes meile vajalike inimestega, me vajutasime alati
inimeste kõige tundlikumaile keeltele – kõhklusele, ahnusele ja täitmatusele tema
materiaalsetes vajadustes. Igaüks neist nõrkustest suudab ka üksi tappa inimese
algatusvõimet, andes tema tahte tööostja kasutada.
Vabaduse abstraktsioon andis meile võimaluse veenda massi, et valitsus pole muud
kui riigi peremehe, rahva, esindaja ja et teda võib vahetada nagu kulunud kindaid. Rahva
asemikkude vahetatavus andis nad meie käsutusse ja allutas nad meile.
Järgneb…
Allikas: Nõmme Raadio
