Jalyssa Dugroti poolt
Toimetaja märkus | Järgnev on sõltumatu ajakirjaniku Jalyssa Dugroti isiklik ülevaade, kes osales 2025. aasta juunis Los Angeleses toimunud protestidel immigratsiooni- ja tolliameti (ICE) vastu. Kuigi MintPress News keskendub peamiselt uurivale ajakirjandusele, avaldab see isiklik ülevaade, et dokumenteerida protestide ja ajakirjandusvabaduse kasvavat kriminaliseerimist Ameerika Ühendriikides. Väljendatud seisukohad on autori omad ja ei kajasta tingimata MintPress Newsi seisukohti.
10. juuni 2025. aasta hommikul otsustasin reisida Los Angelesse, et kajastada vähe tähelepanu saanud proteste immigratsiooni- ja tolliameti (ICE) vastu. Õhtuks olin juba teel lennujaama.
Päevade kaupa jälgis maailm, kuidas California põles. Autosid süüdati põlema, rahvahulki rünnati välgugranaatidega, õhus lendasid kummikuulid ja suits tõusis, kui protestijad ja reporterid õhku ahmides varju jooksid ning kiiruga maskid ette panid. Stseenid maapinnal šokeerisid meid kõiki. Sama šokeerivad olid pealkirjad: “MÄSSARID PÕLETAVAD LA-S PÕLE” ja “VÄGIVALDSED PROTESTIJAD LA-S”. Mõtlesin, millal sõnavabadusest sai vägivalla sünonüüm. Millal hakkasid loosungite skandeerimine õigustama pisargaasi ja kummikuule? Olin otsustanud selle välja selgitada.
Saabusin Los Angelesse kell 10 hommikul ja suundusin otse Little Tokyosse, kus pidin ööbima. Viisin oma asjad ära, haarasin kaasa kõige hädavajalikuma – maski, telefonilaadija, aku, mikrofonid ja rahakoti – ning asusin teele.
Los Angelese tänavatel jalutamine tundus düstoopiline. Ilusad hooned seisid grafitiga kaetud seinte kõrval – mitte mõttetu vandalism, vaid leina, vastupanu ja ellujäämise märgid. Sõnumid, mille olid maha jätnud inimesed, kes tahtsid, et neid kuuldaks. Lõuna-Alameda tänavale lähenedes nägin LAPD autosid tänava ühte külge blokeerimas. Politseinikud seisid gruppides ja jõllitasid teed. Jätkasin kõndimist. Kauguses kajasid megafonidest hääled ja iga sammuga muutusid hüüded valjemaks.
Ma olin seal.
„X” tõlge: fotod Los Angelesest, kus ma kajastan immigratsiooniameti ICE vastaseid proteste.
VA keskuse ette oli kogunenud umbes 80–100 meeleavaldajat. Nende taga seisid vaikides California rahvuskaart ja LAPD. Kaugemal olid rahvahulga poole pargitud kolm Humvee’d, mis olid vaikseks meeldetuletuseks valmisolekus olevatest jõududest. Taustal mängis kõlaritest muusika, kui igast eluvaldkonnast pärit inimesed jagasid minuga oma lugusid – paljud neist rõhutasid immigrantide sügavat mõju California kultuurile, tööjõule ja majandusele.
Üks protestija ütles mulle: “Me sõltume immigrantidest, et nad kasvataksid meie toitu ja tooksid meie lemmikroad lauale. Nende muusika, nende ettevõtted – nad on kohal igas Los Angelese osas.”
Kohtusin Crescenta Valley Ühendatud Metodisti Kiriku pastoriga, kes ütles, et ta on seal vastamas Jeesuse kutsele hoolitseda kõige haavatavamate eest. Rääkisin ka kümneaastase õhuväeteenistuse staažiga veteraniga, kes oli lähetatud vahetult pärast 11. septembrit. Ta ütles mulle, et on pühendunud veteranidele, kelle Ameerika oli unustanud ja peredele, keda vangistus ja küüditamine olid lahutanud. Geimehena, kes teenis moto all “ära küsi, ära räägi”, rääkis ta mulle, kuidas tal ei lubatud aastaid oma tõtt rääkida – ja lõpuks taipas ta, et teenib riiki, mis nõudis tema vaikimist.
Sai selgeks, et need inimesed võitlesid põhimõtteliselt väärikuse ja õigluse eest süsteemi ees, mis püüdis neid vaigistada või kustutada – olid nad siis immigrandid või mitte.
Varsti pärast seda mobiliseeris LAPD end South Alameda tänava teisel pool. Meid piirati ümber. Protestijate hääl muutus valjemaks, kuid nad ei muutunud kunagi vägivaldseks. LAPD käskis neil laiali minna – mis mulle eriti huvitavaks tundus. Kuhu me pidime minema, kuna olime ümbritsetud, sealhulgas meedia poolt? Järgmise 30 minuti jooksul hakkas politsei sisse liikuma. Meid piirati ümber – taktika, mida üks protestija nimetas „katlaks“, kus politsei piirab protestijaid sisse ja haarab nende liikumise kontrollimiseks.
Nutikas.
LAPD liikus edasi lühikeste intervallidega, vaid mõne meetri kaupa. Enne kui me arugi saime, tõrjuti nii protestijaid kui ka meediat aeglaselt tagasi. South Alameda tänava mõlemas otsas lähenesid politseinikud. Nende selja taha ilmus California rahvuskaart. Protestijad jäid rahulikuks, manitsedes üksteist mitte midagi loopima, mitte vastu hakkama ja olukorda mitte eskaleerima.
Ma mäletan, kuidas üks protestija karjus politseinikele: “Teil on relvad! Meil ei ole!”
Seejärel avasid LAPD tule. Piprapommid lendasid, kummikuulid rikošeteerisid kõnniteelt ja tabasid inimesi. Puhkes paanika. Rahvas hajus laiali. “Nad hakkavad tulistama!” karjus keegi – sekundite pärast nad tegidki seda. Joostes suutsin mõelda vaid: kuidas me siia saime? Miks nad tulistavad?
“X” tõlge: Los Angelese šerifid avavad meeleavaldajate pihta tule. Kauguses plahvatab välgugranaat.
Protestijad ei muutunud mitte ühelgi hetkel vägivaldseks. Ühtegi eset ei visatud. Keegi ei osutanud vastupanu. Nad kasutasid oma esimese konstitutsioonimuudatusega tagatud õigusi – sõnavabadust ja õigust rahumeelsele kogunemisele.
Kas karjumine on vägivald?
Kas laulmine on vägivald?
Kas sõnavabadus on vägivald?
Millal sai sõnavabadusest vägivalla sünonüüm?
LAPD teatas, et meid arreteeritakse selle eest, et me ei lahkunud piirkonnast, kui meile seda kästakse.
Meid piirati ümber – pandi vangi – ja kõik istusid maha, kaasa arvatud ajakirjandus. Ohvitserid ütlesid, et meil pannakse käed raudu ja viiakse vanglasse, kus uurija otsustab, kas osalesime meeleavaldusel „seaduslikult“.
„Tõuse püsti. Kõnni näoga vastu seina,“ ütles üks ohvitser mulle. Ma kuuletusin.
Nad panid mulle käed raudu, küsisid mu nime, telefoninumbrit ja aadressi. Seejärel võtsid nad kõik – mu telefoni, rahakoti, kõik – ja panid kotti. Enne lendu olin igaks juhuks näotuvastuse keelanud ja sisse lülitanud valiku „Kustuta lukustamisel”. Teadsin, et ma ei satu hätta, kui nad üritavad mu telefonile ligi pääseda. Siiski kartsin, et teistel ei pruugi nii vedada.
“X” tõlge: Los Angelese politsei arreteeris kõik meeleavaldajad, kõik meediaesindajad ja kõik ajakirjanikud – kaasa arvatud mind. Mind vabastati hiljuti.
Kümned meist seisid käeraudades VA keskuse seina ääres, näod ettepoole, vaikides, samal ajal kui meid patsutati. Silmanurgast nägin kahte bussi lähenemas. Me olime teel vanglasse.
Ütlesin ametnikule, et olen ajakirjanik. Mind kutsuti kõrvale. Kõrgem ametnik küsis: “Seega olete ajakirjanik? Kas saate mulle midagi tõestada?”
Kummaline küsimus. Justkui peaks dokumenteerimise, rääkimise, vaatlemise õiguse välja teenima.
Küsisin endalt: mis eristab vaba ajakirjandust sõnavabadusest? Mis teeb minu töö paremini kontrollitavaks kui minu kõrval olevate aktivistide oma? Kui ma oleksin olnud kaamera taga laulmas, mitte selle ees reportaaži tegemas, kas see oleks minult kaitse ära võtnud? Kas minu õigusi oleks kergemini eiratud?
See rahumeelse protesti ja kuritegeliku käitumise vaheliste piiride hägustamine on just see, millel politseiriik õitseb – kus sõnavõttu, kogunemist ja nähtavaks saamist koheldakse vägivallaga.
Ainus järeldus, mille ma oma esimesel päeval Los Angeleses teha suutsin, oli see: asi pole avalikus julgeolekus. Asi on teisitimõtlemise vaigistamises.
