Eksklusiivses intervjuus ajalehele The Cradle kritiseerib Venemaa makromajanduse tippstrateeg Moskva aeglast finantsreformi tempot ja hoiatab, et ilma Pekingita ei tule uut globaalset valuutat…
Euraasia Majandusliiduga (EAEU) seotud Euraasia Majanduskomisjoni (EMÜ) peakorter Moskvas on vaieldamatult tärkava mitmepolaarse maailma üks olulisemaid sõlmpunkte.
Seal võttis välisartikli autorit vastu integratsiooni- ja makromajandusminister Sergei Glazjev – keda The Cradle varem üksikasjalikult intervjueeris – eksklusiivseks, laiendatud aruteluks multipolaarsuse geoökonoomika teemal.
Glazjeviga liitus tema majandusnõunik Dmitri Mitjajev, kes on ka Euraasia Majanduskomisjoni (EMÜ) teadus- ja tehnoloogianõukogu sekretär. EAEU ja EMÜ moodustavad Venemaa, Valgevene, Kasahstan, Kõrgõzstan ja Armeenia. Praegu tegeleb rühmitus vabakaubanduslepingute sõlmimisega riikidega Lääne-Aasiast Kagu-Aasiani.
Meie vestlus oli stsenaariumita, vabalt voolav ja otse asja juurde. Esialgu pakkusin välja mõned kõnepunktid, mis põhinevad aruteludel EAEU ja Hiina vahel uue kulla/toormepõhise valuuta väljatöötamise üle, mis läheks mööda USA dollarist, ja sellest, kuidas oleks reaalselt võimalik luua EAEU, Shanghai koostööorganisatsioon (SCO) ja BRICS+, et võtta kasutusele sama valuutakujundus.
Glazyev ja Mityaev olid täiesti avameelsed ja esitasid küsimusi ka globaalse lõuna kohta. Niipalju kui erakordselt tundlikud poliitilised küsimused peaksidki jääma väljapoole, oli nende öeldu tee kohta multipolaarsuse poole üsna kainestav – tegelikult reaalpoliitikapõhine.
Glazjev rõhutas, et EMÜ ei saa nõuda liikmesriikidelt konkreetset majanduspoliitikat. Tõepoolest on tõsiseid ettepanekuid uue valuuta kujundamiseks, kuid lõpliku otsuse teevad viie alalise liikme juhid. See eeldab poliitilist tahet – lõppkokkuvõttes peab selle kujundama Venemaa, kes vastutab enam kui 80 protsendi EAEU kaubavahetuse eest.
Täiesti võimalik, et uus hoog võib tulla pärast Hiina presidendi Xi Jinpingi visiiti Moskvasse 21.märtsil, kus ta peab põhjalikud strateegilised kõnelused Venemaa presidendi Vladimir Putiniga.
Ukraina sõja kohta rõhutas Glazjev, et praegusel kujul teenib Hiina tublisti kasumit, kuna USA/EL ei ole tema majandust – vähemalt mitte veel – sanktsioneerinud ning Peking ostab Venemaa naftat ja gaasi tugevalt allahindlusega. Raha, mida venelased ELile energia müümisel kaotavad, tuleb kompenseerida kavandatava Power of Siberia II torujuhtmega, mis kulgeb Venemaalt Mongoolia kaudu Hiinasse – kuid selleks kulub veel paar aastat.
Glazjev visandas võimaluse, et samalaadne debatt uue valuuta üle võiks toimuda ka Shanghai Koostööorganisatsioonis (SCO) – ometi võivad takistused olla veelgi tugevamad. Taaskord sõltub see poliitilisest tahtest, antud juhul Venemaa-Hiina poolt: Xi ja Putini ühisotsusest India otsustava panusega – ja kui Iraanist saab täisliige, siis ka energiarikas Teheran.
Siiani on realistlik kahepoolse kaubavahetuse suurendamine nende endi valuutadega, nagu Venemaa-Hiina, Venemaa-India, Iraani-India, Venemaa-Iraani ja Hiina-Iraani juhtumid.
Põhimõtteliselt ei näe Glazjev, et karmilt sanktsioneeritud Venemaa võtaks uue globaalse finantssüsteemi loomisel juhtrolli. See võib langeda Hiina ülemaailmse julgeolekualgatuse hooleks. Jaotumine kaheks blokiks näib vältimatu: dollariseeritud tsoon – oma sisseehitatud eurotsooniga – vastandina globaalsele lõunaosale, kus on uus finantssüsteem ja uus kauplemisvaluuta rahvusvaheliseks kaubanduseks. Riigisiseselt jätkavad üksikud riigid äritegevust oma rahvusvaluutas.
Tee offshoriseerimisele
Glazjev on alati olnud Venemaa keskpanga äge kriitik ja väljendas oma kahtlusi – kordades oma raamatut „Viimane maailmasõda”. Ta ei lakka rõhutamast, et Ameerika põhjendus on kahjustada Venemaa majandust igal rindel, samas kui Venemaa keskpanga motiivid tekitavad tavaliselt “tõsiseid küsimusi”.
Tema sõnul on Putinile saadetud päris mitu üksikasjalikku ettepanekut keskpanga ümberorienteerimiseks, kuid järge pole olnud. Ta tõi esile ka ülimalt delikaatse korruptsiooniteema, mis puudutab olulisi oligarhe, keda Kreml ei ole uurimatutel põhjustel kõrvale jätnud.
Glazjev oli aastaid hoiatanud, et Moskva peab tingimata maha müüma USA-sse, Suurbritanniasse, Prantsusmaale, Saksamaale ja mujale paigutatud välisvaluutavarad, mis päädisid hiljem Venemaa-vastaste sanktsioonide vallandamisega.
Need varad oleks tulnud asendada investeeringutega kulda ja muudesse väärismetallidesse; väga likviidsete toormeväärtustega aktsiad; EAEU, SCO ja BRICSi liikmesriikide väärtpaberites; ja Venemaa osalusega rahvusvaheliste organisatsioonide pealinnas, nagu Euraasia Arengupank, SRÜ riikidevaheline pank ja BRICS-i arengupank.
Tundub, et vähemalt Kreml on nüüdseks täielikult teadlik infrastruktuuri laiendamise tähtsusest Venemaa ekspordi toetamisel. See hõlmab rahvusvaheliste börsikaubanduse turgude loomist Venemaa esmaste kaupadega kauplemiseks Venemaa jurisdiktsioonis ja rublades; ning kõrge lisandväärtusega Venemaa kaupade rahvusvaheliste müügi- ja teenindusvõrgustike loomine.
Glazjevi sõnul on Venemaa jaoks rahapoliitika peamiseks väljakutseks laenu moderniseerimine. Ja välismaiste finantsallikate negatiivse mõju vältimiseks on võtmetähtsusega siseriiklik monetiseerimine – „sealhulgas kommertspankade pikaajalise ja keskmise tähtajaga refinantseerimise laiendamine tootmisettevõtete ja volitatud valitsusasutuste kohustuste vastu. Samuti on soovitatav riigi kontrolli all olevate pankade ja ettevõtete välislaenud järjekindlalt asendada kodumaiste krediidiallikatega.
Seega on praegu kehtiv hädavajalik viis Venemaale “de offshoriseerimine”. Mis sisuliselt tähendab vabanemist “selle taastootmiskontuuride ülikriitilisest sõltuvusest anglosaksi õigus- ja finantsinstitutsioonidest”, mis toob kaasa “Vene finantssüsteemi süstemaatilisi kaotusi ainult laenatud ja paigutatud kapitali kasumlikkuse erinevuse tõttu”.
Glazjev rõhutas korduvalt, et seni, kuni Venemaa keskpanga reformi ei toimu, on igasugune tõsine arutelu uue globaalse lõuna poolt kasutusele võetud valuuta üle ületamatute tõenäosustega. Ülemaailmse finantssüsteemiga tugevalt seotud hiinlastel võivad tekkida uued ideed nüüd, kui Xi Jinping on registreeritud ja enneolematult määratlenud USA provotseeritud hübriidsõja Hiina vastu sellena, mis see on ja nimetanud nimesid: see on Ameerika operatsioon.
Näib olevat kristallselge, et tee uue finantssüsteemi poole, mille on kujundanud sisuliselt Venemaa-Hiina ja mille on omaks võtnud suured osad globaalsest lõunast, jääb pikaks, kiviseks ja äärmiselt keeruliseks. Arutelud EAEU-s ja hiinlastega võivad laieneda SCO-le ja isegi BRICS+-le. Kuid kõik sõltub poliitilisest tahtest ja poliitilisest kapitalist, mida Venemaa-Hiina strateegiline partnerlus ühiselt rakendab.
Seetõttu on Xi selle nädala visiit Moskvasse nii ülioluline. Nii Moskva kui ka Pekingi juhtkond sünkroonis näib nüüd olevat täielikult teadlik Washingtoni kaherindelisest hübriidsõjast.
See tähendab, et nende konkurendi strateegiline partnerlus – USA juhitud impeeriumi ülim anteem – saab õitseda ainult siis, kui nad võtavad ühiselt kasutusele terve komplekti meetmeid: pehme jõu juhtumitest kuni kaubanduse ja kaubanduse süvendamiseni oma valuutades, valuutakorviga ja uus reservvaluuta, mis ei ole lääne finantskapitalismi legitimeeriva Bretton Woodsi süsteemi pantvangis.
