Senaator Josh Hawley (R-MO), kes on tuntud oma jõupingutuste poolest sundida Bideni administratsiooni COVID-i võimaliku Wuhani laboratoorse päritoluga seotud teabe salastatuse kustutamiseks, lahkus sel nädalal Ukraina olukorra kohta toimunud salastatud briifingult ja väljendas imestust.
“Kui Ukrainas on mingi tee võiduni, siis ma seda täna ei kuulnud. Samuti kuulsin, et rahastamistaotlustel pole lõppu…”
Hawley jätkas, viidates, et ameeriklastel palutakse kulutada piirkonnas sadu miljardeid dollareid rohkem, andes tähtajatu tühja tšeki, et kaitsta “USA positsiooni” maailmaareenil. Zelensky küsis Bidenilt ja Kongressilt oma viimase visiidi ajal veel 24 miljardit dollarit, öeldes, et kui Ukraina abi ei saa, kaotavad nad sõja. Käesolevad andmed viitavad sellele, et Ukraina kaotab sõja niikuinii.
Hawley paljastas ka, et avalikkusele valetatakse piirkonna sõjaseisukorra kohta ja et Ukraina ei võida kindlasti. See teave kinnitab seda, mida paljud ameeriklased juba kahtlustasid – hiljutiste küsitluste kohaselt on 55% avalikkusest vastu suuremale abi andmisele .
Korporatiivmeedia välksõda, mis pommitab elanikkonda lugudega Ukraina peatsest võidust Vene vägede vastu, on kaotanud hoo ja reaalsus hakkab kohale jõudma. See aga ei takistanud ajakirjanikke püüdmast intervjuusse lisada oma mahajäetud kõnepunktide nimekirja.
Need arutelupunktid on pikka aega olnud osa meedia narratiivist, kuid ükski neist pole siiani vett pidanud. Väited vältimatust “doominoefektist”, mis viib Venemaa sissetungini Euroopasse, kui Ukraina langeb, meenutavad samu valeväiteid, mida esitati Vietnami sõja ajal. Puuduvad tõendid, mis viitaksid sellele, et Venemaa kavatseb rünnata Poolat või mõnda teist NATO liikmesriiki, kuna Putin on ilmselt teadlik tuumakonflikti ohust. Nagu Hawley märgib, ei saa sõjas olla mõlemat pidi – nad ei saa väita, et Ukraina relvastamine on viinud Vene vägede degradeerumiseni, ja samas väita, et Venemaa on selleks piisavalt tugev, et rünnata Euroopat, kui Ukraina peaks kaotama.
Aga milleks üldse pidada sõda Venemaaga? Esitatud on vale valik – kas ameeriklased toetavad proxysõda Venemaa vastu, või on nad sunnitud pidama otsesõda.
Siiani pole lääne avalikkusele sellest mõõdetavat kasu olnud. Siiski on selge, et on elemente, mis ihkavad jätkuvat konflikti Venemaaga. Vene-vastane retoorika sai alguse tublisti enne Ukraina sõda. Donald Trumpi ja “Russiagate”i ümbritsev propaganda on põhjalikult lahti lükatud . Suurema osa “tõenditest”, mis tõestasid, et Venemaa manipuleeris 2016. aasta valimistega, valmistasid tegelikult välja rühmitused, mida jälgisid demokraatide töötajad. Muidugi veensid propagandistid suurt osa avalikkusest (enamik neist on poliitilised vasakpoolsed), et Venemaa on kiskja, kes varitseb nende ukse taga ja ootab millal rünnata.
Hawley märgib ka, et kuigi avalikkuse tähelepanu on suunatud Venemaale, on Hiina palju elujõulisem oht ja kõik jõupingutused takistada neil Taiwani tungimast oleks praeguses etapis asjatud. Tõde on see, et kumbki sõda ei ole USA ega NATO jaoks võidetav väljavaade, arvestades valitsevat majanduslikku ebastabiilsust; ida ja lääne vaheline tulekahju oleks mõlemale poolele katastroofiline, kuid lääne elanikkonnal on kõige rohkem kaodata. Ilmselgelt on meie valitsustes inimesi, kes peavad seda heaks asjaks, nad suruvad jätkuvalt geopoliitilisi pingeid, et liikuda III maailmasõjale aina lähemale.
Allikas: Summit News
