Läänekaldal viib asunike ahistamine beduiinide küla kiire hävinguni. Kogu Maghar al-Deiri kogukond põgeneb mõne päeva jooksul pärast seda, kui iisraellased rajavad majadest 100 meetri kaugusele karjaposti ja hakkavad elanikke hirmutama, samal ajal kui kampaania jätkub.
Nurit Yohanan
Selle kuu alguses pühapäeval ilmusid Ahmad Malihaati külla asunikud. Neli päeva hiljem olid Malihaat ja ülejäänud väike Maghar al-Deiri küla kadunud.
Videol asunike saabumise päevast, 18. mail, on näha grupp noormehi, kellel on ekstremistlikele noortele asunikele iseloomulikud pikad juuksed ja külglokid, kes puurivad Ramallahist mõni kilomeeter idas asuva küla lähedal kivisesse pinnasesse posti jaoks auku.
Õhtul, kui piirkonda tabanud kuumalaine hakkas vaibuma, seisis Maghar al-Deiri majade vahetus läheduses mitu lambalauta ja päikesevarju.
Sel ööl lõid mõned Iisraeli asunikud oma uude eelposti laagrisse, nagu nad on teinud igal õhtul sellest ajast peale. Järgnevatel päevadel ilmus arvukalt videoid, mis näitasid rohkem asunikke saabumas sõidukitega ja sagimas beduiinide majade lähedal.
Kuid väidetavalt tegid nad enamat, et kinnitada oma nõuet konarlikule mäenõlvale, kus Maghar al-Deiri 30 perekonda olid elanud ilma ametliku loata – osa sellest kuulus Palestiina külale Deir Dibwanile, teine osa alale, mida Iisrael nimetab riigimaaks.
„Asunikud tulid, panid telgi püsti, tõid lambad kaasa ja hakkasid majade ümber hulkuma,“ ütles Malihaat, kes oli seal elanud kogu oma elu. „Nad ahistasid meid majadest vähem kui 100 meetri kaugusel, tulles ATV-dega ja tiirutades meie ümber iga päev. Nad viskasid kive auto pihta, mis meie kogukonda sõitis.“
22. mail sai Maghar al-Deirist järjekordne küla Läänekaldal, mis asunike hirmutamise tõttu maha jäeti – see on osa ilmselt jultunud kampaaniast beduiinide karjuste väljatõstmiseks maalt, kus nad on aastakümneid või kauem rahulikult elanud.
„Nad tahtsid meie lambad ära võtta, aga inimesed põgenesid enne, kui see juhtuda sai,“ meenutas Malihaat, kui ta kohtus The Times of Israeliga pooleliolevas majas Palestiina linna Taybehi lähedal, kus ta koos perega on varjupaika leidnud. „Me põgenesime hirmust.“
„Mulle tundus, nagu oleks see võtnud 20 aastat”
Malihaat ütles, et aktivistid rääkisid külaelanike nimel ahistamise kohta tsiviilvalitsuse ja Iisraeli kaitsejõududega, kuid vastust ei saanud.
„Kolmapäeval ja neljapäeval hakkasid inimesed lahkuma. Isegi maaomanikud ei aidanud meid,“ ütles ta.
Kui The Times of Israel küsis, miks eelposti elanike muredest hoolimata ei lammutatud, vastas IDF: “Kõnealune ala asub riigimaal ega tungi beduiinide territooriumile, seega ei ole tegemist rikkumisega.”
Turvaametnik ütles ajalehele The Times of Israel, et tsiviilvalitsus sai teate ehitustehnika paigaldamisest eelposti. Ametnikud saadeti kohale ja andsid välja ehituspeatuskorralduse, mis keelas edasise ehitustöö.
Ametnik selgitas aga, et eelposti ametlik evakueerimisprotsess võtab tavaliselt mitu kuud ja vajab poliitilise tasandi heakskiitu – antud juhul kaitseministeeriumi asundusosakonna poolt, mida juhib rahandusminister Bezalel Smotrich, kes on asundusliikumise kindel toetaja.
Ametnik lisas aga: “Kui IDF-i piirkondlik brigaad selles piirkonnas oleks tuvastanud julgeolekuriski, oleks neil olnud õigus viivitamatult evakueerida.”
Malihaati õde Intisar, kes põgenes koos temaga Taybehi, rääkis ajalehele The Times of Israel: „Eelmisel nädalal oli palju provokatsioone. Nad tulid majadesse, üritasid meiega rääkida ja tahtsid meid provotseerida. Mõned asunikud olid relvastatud – nad ei tulistanud, aga see oli hirmutav. Ma kartsin. Nad seisid autode ees, lammaste ees. Mul oli tunne, nagu oleks viimane nädal kestnud 20 aastat.“
„Nägin asju, mida ma polnud oma elus kunagi näinud,“ lisas ta. „Neljapäeval tundus see nagu sõda. Nad süütasid asju ja kõndisid majades ringi lauldes – see oli hirmutav. Me jooksime minema. Lahkusin ainult riietega seljas; ma ei saanud midagi kaasa võtta.“
Sel päeval lammutasid külaelanikud politsei silme all oma kodud nii palju kui võimalik, laadisid oma asjad veoautodele ja suundusid piirkonna teistesse Palestiina linnadesse peavarju otsima.
Malihaati laiendatud perekond elab nüüd poolikult valminud majas Taybehi lähedal, samal ajal kui nende lambad on viidud teise külla, Beituniasse, mis asub Ramallahile lähemal.
„Jätsime kõik maha – autod, tööriistad. Kogu piirkond on nüüd asunikele avatud,“ ütles Mohammed, Maghar al-Deiri endine elanik. „Inimesed on laiali, kogukond on kadunud ja see peatükk on läbi. Mõned on Ramoni külas, teised Taybehis ja veel teised Beitunias. Oleme seal elanud alates 1984. aastast – üle 40 aasta. Me pole kunagi midagi sellist kogenud. Inimesed on ummikseisus; nad ei tea, mida teha. Mina ka ei tea, mida teha. Siin on haagissuvilad – me jääme siia suveks. Ma ei tea veel, mida me talvel teeme.“
Khalil Malihaat, teine Maghar al-Deiri elanik, kes eelmisel nädalal põgenes, ütles ajalehele The Times of Israel, et „kogu kogukond kadus tunni aja jooksul“.
„Võtsin oma lambad kaasa, umbes 100 lammast, aga mitte midagi. Kogu mu pere põgenes, seljas vaid riided,“ ütles ta. „Mul on kolm last. Nüüd olen ma Taybeh’ lähedal asuval kinnistul – viis peret elab haagissuvilates ühes toas. Ma ei tea, kuhu siit edasi minna.“
Asunikud ründasid tagasipöörduvaid elanikke
24. mail naasid elanikud piirkonda oma asju kokku korjama, kuid asunikud ründasid neid. Kaksteist elanikku said vigastada, sealhulgas 14-aastane Omar Malihaat, kes rääkis ajalehele The Times of Israel, et umbes 30 asunikku saabusid elanike asjade kokkukorjamise ajal, ründasid teda keppidega ja vigastasid ta pead.
Juhtumi kaadrid näitavad umbes kaheksat asunikku, kellest mõned olid maskides, kive loopimas. Omar viidi Ramallah’sse haiglasse; vastavalt The Times of Israelile nähtud meditsiinilisele aruandele vajas ta õmblusi ja hiljem lasti koju.
Juhtumis sai vigastada ka beduiinide kogukonda saatnud Iisraeli aktivist.
Maghar al-Deirist põhja pool elas kunagi mitmes kogukonnas umbes 1000 beduiini. Kõik nad on viimase kahe aasta jooksul asunike vägivalla tõttu ümber asustatud või põgenenud.
Piirkonda jäänud elanikud kardavad, et halvim pole veel läbi. Mõned on pärast Maghar al-Deirist väljasaatmist juba ähvardusi saanud. 24. mail sisenesid asunikud lähedalasuvasse beduiinide külla Makhmasi, kus elab umbes 40 inimest, keppide ja kividega, teatas üks elanik.
„Umbes kell 16.00 lähenesid meile mitmed grupid eri suundadest. Nad ütlesid meile araabia ja heebrea keeles: „Te peate lahkuma. Kui te seda ei tee, põletame teid maha,““ teatas Makhmasi elanik Youssef Kaabneh telefoni teel. „Mõned olid relvastatud, mõned mitte; mõnel olid kepid. Neil olid koerad kaasas. Keegi ei saanud füüsiliselt vigastada, aga nad piirasid meid sisse, murdsid puid, hirmutasid lapsi ja lahkusid siis.“
„Rünnakud jätkuvad – nad tulevad traktoritega, nad tulevad veistega,“ lisas ta. „Me ei mõtle sellele, mis edasi saab. Inimesed on kurnatud, neil pole raha ja nad kannatavad rõhumise all.“
