BNC Intelligence’i aruande kohaselt moodustavad Lähis-Ida ja Põhja-Aafrika umbes 48 protsenti maailma igapäevasest magestatud vee toodangust.
Magestamine on soola ja saasteainete eemaldamise protsess mereveest, et toota magevett.
Järgmine graafik Statista Anna Flecki kaudu vaatleb mõnda riiki, kes investeerivad sellesse tööstusesse kõige rohkem, kuna veestress kasvab jätkuvalt.
Rohkem infograafikat leiate Statistast
Neljandas MENA magestamisprojektide 2023 aruandes kirjeldatakse üksikasjalikult, kuidas kogu piirkonnas kulutatakse praegu kokku 39,3 miljardit dollarit magestamisprojektidele, olenemata sellest, kas need on kavandatud või juba käimas. Neist riikidest investeerivad enim Saudi Araabia ja Araabia Ühendemiraadid, mille projektide väärtus on vastavalt 14,58 ja 10,28 miljardit dollarit. USA-Saudi nõukogu andmetel saadi 2019.aastal kuni 60 protsenti kuningriigi veest magestamise teel, millest suurema osa tootis valitsuse juhitav Saline Water Conversion Corporation (SWCC).
Naftarikaste riikidena, kellel on juurdepääs mereveele ja investeerimisvahenditele, on mõlemal riigil projekte käsil, kusjuures Saudi Araabial on praegu kontseptsiooni, kavandamise ja hankemenetluses 7,56 miljardi dollari väärtuses projekte, samas kui AÜE-l on tulemas projekte 7,88 miljardi dollari väärtuses, nagu teatas BNC Intelligence.
Niisiis, kuna põuad muutuvad tavalisemaks ja vajadus varude täiendamise järele on kiirem, miks ei investeeri teised riigid magestamisesse nii palju?
Esiteks on mõned teised riigid seda vähemalt teatud määral.
Ameerika Ühendriikidel oli 2018.aasta seisuga Floridas 167 tehast, Texases 52 ja Californias 58 tehast, vastavalt USA munitsipaalmagestamistehaste ajakohastatud ja laiendatud uuringule ning teatas 2021.aastal, et investeerib magestamistehnoloogiatesse 5 miljonit dollarit.
Austraalia ja Ühendkuningriik on ka teiste jõukate riikide hulgas, kes neid omavad ja kasutavad, ehkki ükski neist ei ole samaväärsetes riikides nagu Saudi Araabia, AÜE ja Iisrael.
Praegu on magestamistehnoloogiatel siiski suured piirangud, näiteks asjaolu, et tehaste ehitamine ja kasutamine on äärmiselt kulukas ning nende käitamiseks on vaja tohutult energiat.
Samal ajal toodavad nad mürgiseid kemikaale ja suures koguses soolveejäätmeid, mis on kahjulikud mereelustikule ja keskkonnale, samuti kasvuhoonegaaside heitkoguseid, kui nad töötavad diislikütusel.