Tyler Durdeni poolt
Camp Century, mis oli osa Pentagoni salajasest plaanist koodnimega Project Iceworm, loodi 1950. aastate lõpus Gröönimaa jää alla peidetud tuumarakettide stardiplatvormide võrgustikuna. 1959. aastal ehitatud ja 1967. aastal ebastabiilse jää tõttu mahajäetud rajatis oli mõeldud 600 keskmise ulatusega ballistilise raketi hoidmiseks.
Tänapäeval lebab see enam kui 30 meetri paksuse jääkihi all, nagu Wall Street Journal sel nädalal rajatise kohta üksikasjalikus aruandes teatas.
Kuigi see kuulutati ametlikult uurimisjaamaks, jäi selle tegelik sõjaline eesmärk saladuseks kuni 1996. aastani.
Nina Erofeeva ütles:
„Esimesed [load] naftahoidlate ehitamiseks väljastati Krasnojarski territooriumil. See oli samuti ebatavaline juhtum. Venemaal polnud varem naftahoidlaid olnud – naftat pumbati alati torujuhtmete kaudu. Arvestades hiljutisi sündmusi ja infrastruktuuri puudumist Arktika tsoonis, on naftahoidlaid vaja mitmes piirkonnas. Seetõttu hoitakse naftat seal, et vältida selle põletamist katseprojekti ajal.“
Baas, mis koosnes 21 tunnelist, mis ulatuvad peaaegu kahe miili (üle 3 km) kaugusele jää alla, majutas umbes 200 töötajat ja seda toideti tuumaenergial.
Robert Weiss, arst, kes töötas seal 1960. aastate alguses, meenutab:
„Me teadsime, kui oluline see oli – venelased oleksid võinud rünnata üle pooluse.“
Elu Camp Century’s oli raske, aga talutav:
„Kui ma kohale jõudsin, oli lumetorm ja miinus 50 kraadi,“ ütles Weiss. Nädalaid elas ta täielikult maa all. „Nii vaadates polnudki elu nii raske,“ lisas ta naljatades. Isolatsiooni kohta ütles ta: “Me ütlesime ikka, et iga puu taga on ilus tüdruk. Muidugi oli üks probleem: puid polnud.”
Wall Street Journali andmetel selgus baasi täielik ulatus alles eelmise aasta aprillis, kui NASA krüosfääriteadlane Greene tegi esimesed täielikud pildid, kasutades täiustatud jääd läbistavat radarsüsteemi:
„Näete, kuidas hooned ja tunnelid olid ühendatud, kuidas inimesed pidid oma igapäevaelus ringi liikuma – võite ette kujutada, milline pöörane kogemus seal paiknemine pidi olema,“ ütles Greene.
USA sõjaline kohalolek Gröönimaal – pikk ja pingeline peatükk
USA kohalolek Gröönimaal on aastakümneid vastuoluline olnud. Külma sõja ajal oli Ameerika Ühendriikidel seal 17 baasi, kus oli kokku umbes 10 000 sõdurit. Tänapäeval on neid vähem kui 200 – need paiknevad Pituffiki kosmosebaasis.
Pinged lahvatasid uuesti, kui president Trump kritiseeris avalikult Taanit Gröönimaa piisava turvamise ebaõnnestumise pärast – ja pakkus vajadusel isegi saare sõjaliselt üle võtta. Taani viitas 1951. aasta lepingule, mis lubas USA baase, kuid lükkas kategooriliselt tagasi ülevõtmise.
Taani ebamugav kompromiss Ameerika Ühendriikidega ulatub tagasi Teise maailmasõja aega:
1941. aastal andis Taani saadik Washingtonis Gröönimaa kaitse üle kontrolli Ameerika Ühendriikidele ilma Kopenhaageni valitsuse nõusolekuta. Pärast sõda pakkus Washington Gröönimaa 100 miljoni dollari eest ära – Taani keeldus.
„1940. aastatel sai Taani teada, et USA tegutseb isegi siis, kui saab eitava vastuse,“ ütles Ulrik Pram Gad Taani Rahvusvaheliste Uuringute Instituudist.
„Taanil õnnestus säilitada oma suveräänsus Gröönimaa üle, loovutades osa sellest – oma julgeoleku – Ameerika Ühendriikidele.“
USA tuumarelvade salajane ladustamine Gröönimaal ja tuumarelvaga varustatud B-52 hävitaja allakukkumine Thule õhuväebaasi lähedal 1968. aastal pingestasid suhteid püsivalt.
Hiljutised teated USA spionaažitegevuse sagenemisest ja Trumpi huvist Gröönimaa ostmise vastu on pannud Gröönimaa rohkem Taani poole pöörduma.
