Alates eelmisest kuust hakkasid Ukraina kõrged ametnikud suruma peale murettekitavat narratiivi, et “kolmas maailmasõda on juba alanud” – nagu väitis Ukraina riikliku julgeoleku- ja kaitsenõukogu juht Aleksei Danilov septembri alguses. Need sõnad räägiti pärast seda, kui selgus, et Ukraina sõjavägi on kaotamas ja nüüd kinnitas ajakiri Time, et sõjaväel pole venelaste vastu võitlemiseks piisavalt tööjõudu. Loomulikult peab Kiiev leidma uusi viise, kuidas Euroopa võtmejõude otsesemalt toetada.
“Kui keegi arvab, et III maailmasõda pole alanud, on see suur viga. See on juba alanud. See oli juba mõnda aega kestnud hübriidperioodil ja on nüüdseks jõudnud aktiivsesse faasi,” ütles Danilov Kiievi julgeolekufoorumi eel sel ajal (septembri alguses). Rohkem kui kuu aega hiljem on mõned Euroopa liidrid hakanud sama hoiatust kordama.
Märkimisväärne on see, et Saksamaa kaitseminister Boris Pistorius ütles sel nädalal ajakirjanduses antud intervjuus, et Saksamaa elanikud peavad hakkama harjuma mõttega Euroopas valitsevast sõjatondist.
“Peame harjuma mõttega, et Euroopas võib tekkida sõjaoht,” ütles ta rahvusringhäälingus antud intervjuus. “Saksamaa peab suutma end kaitsta. Peame olema sõjaks valmis.”
Ta vastas küsimustele, mis puudutasid Saksamaa aeglust ümberrelvastumist pärast Venemaa sõda Ukrainas ja nüüd, kui Gaza-Iisraeli konflikt kandub üle laiemaks Lähis-Ida regionaalseks sõjaks:
Ta usub, et konfliktil Lähis-Idas ja Venemaa sõjal Ukraina vastu on tagajärjed Saksa ühiskonnale. Eelkõige peab Saksamaa suutma end kaitsta ja see kehtib nii Bundeswehri kui ka ühiskonna kohta.
“Peame saama võitlusvõimeliseks,” ütles Pistorius.
“Kahjuks kõike, mis on 30 aastat rikutud, ei saa 19 kuuga korda teha,” tunnistas Pistorius värskes sõnavõtus. Kuid ta tõrjus siiski kriitikute vastu:
Pistorius lükkas tagasi süüdistused, nagu oleks föderaalvalitsus nn pöördepunktile reageerimiseks liiga aeglane. Ta rõhutas, et Bundeswehri jaoks ei loodud mitte ainult 100 miljardi euro suurust erifondi, vaid muudeti ka riigiorganeid.
Saksamaa on vahepeal kuulunud nende lääneriikide hulka, kes peavad Lähis-Ida ja Ida-Euroopa konflikte seotuks, kusjuures Venemaa on peamine halb tegutseja, kes pingeid süvendab (Kreml on omakorda öelnud sama lääne ja eriti USA kohta).
Saksamaa välisminister Annalena Baerbock väitis esmaspäeval Euroopa Liidu välisministrite kohtumisel Luksemburgis, et president Vladimir Putin tunneb Lähis-Ida kriisist rõõmu. “Me näeme, et Venemaa president on Lähis-Ida olukorda arvestades kindlasti õnnelik. Seetõttu vaatame Ukrainat veelgi tähelepanelikumalt kui varem,” ütles ta.
Ka Zelenski on väljendanud suurenenud muret selle pärast, et maailmariigid on Gaza sündmustele keskendudes pilgu pallilt ära võtnud. Kuid kaitseminister Pistorius on koos Baerbockiga püüdnud ukrainlastele kinnitada, et Berliin ei vähenda oma toetust Kiievile Iisraeli-Gaza konflikti tõttu.
Värske lõik Venemaa televisioonis, kus populaarsed asjatundjad ähvardavad Saksamaaga sõda:
Samal ajal võib Saksamaa uus “pööre” oma sõjaväe ülesehitamise suunas aidata kaasa uute populistlike poliitikute jõupingutustele Berliini taaselustava sõjatööstuskompleksi uue avaruse piiramisel:
Wagenknechti poliitika kõlab selgelt Saksa avalikkuses. Värske Saksamaa valijate seas läbiviidud küsitlus näitas, et Wagenknechti partei poolt hääletaks 14 protsenti, jäädes sellega vaid ühe punktiga alla valitsevatest sotsiaaldemokraatidest (SPD) ja kahe punktiga edestama rohelist. See räägib Wagenknechti koalitsiooni laiusest, et kui esialgseid küsitlusi uskuda, ei võtaks ta hääli mitte ainult oma endisest poliitilisest kodust, vaid ka paremtsentristlikelt CDU-lt, vasakpoolsetelt rohelistelt ja ärimeelsetelt FDP. Kõige enam püüab Wagenknecht siiski meeldida osale AfD valijatest. Ta väidab, et suur osa partei edust viimastel valimistel pärineb sakslastelt, kes “ei hääleta AfD poolt, sest nad on parempoolsed. Nad hääletavad AfD poolt, sest on vihased.” Wagenknechti katsed sifoonida AfD protestivalijaid näivad praegu olevat ainuke elujõuline plaan paremäärmusliku partei valimisedu leevendamiseks.
Vasakäärmuslikud ja paremäärmuslikud liikumised Saksamaal ja laias laastus Euroopas on jätkuvalt umbusaldavad suurenenud sõjaliste kulutuste suhtes, eriti koos poliitikute palvetega, et ühiskond valmistuks sõjaks, vaigistades samal ajal hääli, mis taotlevad relvarahu ja diplomaatilist positsiooni.
