1989. aastal töötasin Poola esimese postkommunistliku valitsuse nõunikuna ning aitasin välja töötada finantsstabiilsuse ja majanduse ümberkujundamise strateegiat. Minu 1989. aasta soovitustes nõuti Lääne ulatuslikku rahalist toetust Poola majandusele, et vältida ärajooksnud inflatsiooni, võimaldada stabiilse vahetuskursiga konverteeritavat Poola valuutat ning avada kaubavahetus ja investeeringud Euroopa Ühenduse (nüüd Euroopa Liit) riikidega. Neid soovitusi võtsid arvesse USA valitsus, G7 ja Rahvusvaheline Valuutafond.
Minu nõuannete põhjal loodi 1 miljardi dollari suurune zlott stabiliseerimisfond, mis toetas Poola äsja konverteeritavat valuutat. Poolale kehtestati nõukogudeaegse võla teenindamise peatamine ja seejärel selle võla osaline tühistamine. Ametlik rahvusvaheline üldsus andis Poolale märkimisväärset arenguabi toetuste ja laenude vormis.
Poola hilisemad majanduslikud ja sotsiaalsed tulemused räägivad enda eest. Hoolimata sellest, et Poola majandus oli 1980. aastatel kümme aastat kokku varisenud, alustas Poola 1990. aastate alguses kiire majanduskasvu perioodi. Valuuta püsis stabiilsena ja inflatsioon madal. 1990. aastal oli Poola SKP elaniku kohta (mõõdetuna ostujõu alusel) 33% naaberriigist Saksamaast. 2024. aastaks oli see pärast aastakümneid kestnud kiiret majanduskasvu jõudnud 68%ni Saksamaa SKPst elaniku kohta.
Poola majandusliku edu põhjal võttis minuga 1990. aastal ühendust president Mihhail Gorbatšovi majandusnõunik Grigori Javlinski, et pakkuda sarnast nõu Nõukogude Liidule ja eelkõige aidata mobiliseerida rahalist toetust Nõukogude Liidu majanduslikuks stabiliseerimiseks ja ümberkujundamiseks. Selle töö üheks tulemuseks oli 1991. aastal Harvardi Kennedy koolis koos professorite Graham Allisoni, Stanley Fisheri ja Robert Blackwilliga läbi viidud projekt. Pakkusime ühiselt välja “suure kokkuleppe” USA-le, G7-le ja Nõukogude Liidule, milles toetasime USA ja G7 riikide ulatuslikku rahalist toetust Gorbatšovi käimasolevatele majanduslikele ja poliitilistele reformidele. Aruanne avaldati nime all “Window of Opportunity: The Grand Bargain for Democracy in the Soviet Union” (1. oktoober 1991).
Külma sõdalased lükkasid Valges Majas kindlalt tagasi ettepaneku ulatusliku Lääne toetuse kohta Nõukogude Liidule. Gorbatšov tuli 1991. aasta juulis Londonis G7 tippkohtumisele rahalist abi paluma, kuid lahkus tühjade kätega. Moskvasse naasmisel rööviti ta 1991. aasta augusti riigipöördekatses. Sel hetkel asus Venemaa Föderatsiooni president Boriss Jeltsin kriisist räsitud Nõukogude Liitu tõhusalt juhtima. Detsembriks saadeti Nõukogude Liit Venemaa ja teiste nõukogude vabariikide otsuste raskuse all laiali 15 äsja iseseisvunud riigi tekkimisega.
1991. aasta septembris võttis minuga ühendust Jeltsini majandusnõunik Jegor Gaidar, kellest saab alates 1991. aasta detsembrist äsja iseseisvunud Venemaa Föderatsiooni peaministri kohusetäitja. Ta palus, et ma tuleksin Moskvasse, et arutada majanduskriisi ja võimalusi Venemaa majanduse stabiliseerimiseks. Selles etapis oli Venemaa hüperinflatsiooni äärel, rahaline makseviivitus läände, rahvusvahelise kaubanduse kokkuvarisemine teiste vabariikide ja endiste Ida-Euroopa sotsialistlike riikidega ning intensiivne toidupuudus Venemaa linnades, mis tulenes toidutarnete kokkuvarisemisest põllumaadelt ning toiduainete ja muude oluliste kaupade laialt levinud mustast turustamisest.
Soovitasin Venemaal korrata üleskutset ulatuslikuks Lääne finantsabiks, sealhulgas võla teenindamise viivitamatuks peatamiseks, pikemaajaliseks võlakergenduseks, rubla valuuta stabiliseerimisfondiks (nagu Poola zloti puhul), suuremahulisteks dollarite ja Euroopa valuutade toetusteks, et toetada hädavajalikku toidu- ja meditsiiniimporti ning muid olulisi kaubavooge, ning IMFi kohest rahastamist, Maailmapank ja muud institutsioonid, et kaitsta Venemaa sotsiaalteenuseid (tervishoid, haridus ja teised).
1991. aasta novembris kohtus Gaidar G7 saadikutega (G7 riikide aserahandusministrid) ja taotles võla teenindamise peatamist. See taotlus lükati kindlalt tagasi. Vastupidi, Gaidarile öeldi, et kui Venemaa ei jätka iga viimase kui dollari teenindamist, kui see tähtaeg saabub, pööratakse Venemaale suunduv erakorraline toiduabi avamerel kohe ümber ja saadetakse tagasi kodusadamatesse. Kohtusin tuhanäolise Gaidariga kohe pärast G7 saadikute kohtumist.
1991. aasta detsembris kohtusin Kremlis Jeltsiniga, et anda talle ülevaade Venemaa finantskriisist ning oma jätkuvast lootusest ja toetusest Lääne erakorralisele abile, eriti kuna Venemaa oli nüüd pärast Nõukogude Liidu lõppu kujunemas iseseisvaks ja demokraatlikuks riigiks. Ta palus, et ma tegutseksin tema majandusmeeskonna nõustajana, keskendudes vajaliku ulatusliku rahalise toetuse mobiliseerimisele. Võtsin selle väljakutse ja nõuandva seisukoha vastu rangelt tasuta.
Moskvast naastes läksin Washingtoni, et korrata oma üleskutset võlgade peatamiseks, valuuta stabiliseerimisfondiks ja erakorraliseks rahaliseks toetuseks. Kohtudes hr Richard Erbiga, IMFi tegevdirektori asetäitjaga, kes vastutab üldiste suhete eest Venemaaga, sain teada, et USA ei toeta sellist finantspaketti. Ma palusin veel kord majandus- ja finantsargumente ning olin kindlalt otsustanud muuta USA poliitikat. Minu kogemus teistes nõuandvates kontekstides oli näidanud, et Washingtoni poliitilise lähenemisviisi mõjutamiseks võib kuluda mitu kuud.
Tõepoolest, aastatel 1991-94 pooldaksin ma vahetpidamata, kuid edutult Lääne laiaulatuslikku toetust Venemaa kriisist räsitud majandusele ja toetust ülejäänud 14 äsja iseseisvunud endise Nõukogude Liidu riigile. Esitasin need üleskutsed lugematutes kõnedes, koosolekutel, konverentsidel, arvamusavaldustes ja akadeemilistes artiklites. Minu oma oli USAs üksildane hääl, kes sellist toetust nõudis. Olin õppinud majandusajaloost – eelkõige John Maynard Keynesi üliolulistest kirjutistest (eriti “Rahu majanduslikud tagajärjed“, 1919) – ja omaenda nõuandvatest kogemustest Ladina-Ameerikas ja Ida-Euroopas, et väline rahaline toetus Venemaale võib olla Venemaa hädasti vajalike stabiliseerimispüüdluste põhjus või murd.
Siinkohal tasub pikalt tsiteerida minu artiklit Washington Postis 1991. aasta novembris, et esitada oma toonase argumendi põhisisu:
See on kolmas kord sel sajandil, kui Lääs peab tegelema võidetutega. Kui Saksa ja Hapsburgi impeeriumid pärast I maailmasõda kokku varisesid, oli tulemuseks rahaline kaos ja sotsiaalne nihestus. Keynes ennustas 1919. aastal, et see täielik kokkuvarisemine Saksamaal ja Austrias koos võitjate nägemuse puudumisega tekitab vandenõu, et tekitada raevukas tagasilöök Kesk-Euroopa sõjaväelise diktatuuri suunas. Isegi nii geniaalne rahandusminister nagu Joseph Schumpeter Austrias ei suutnud hüperinflatsiooni ja hüpernatsionalismi suunas torkida ning Ameerika Ühendriigid laskusid Warren G. Hardingi ja senaator Henry Cabot Lodge’i “juhtimisel” 1920. aastate isolatsionismi.
Pärast Teist maailmasõda olid võitjad targemad. Harry Truman nõudis USA rahalist toetust Saksamaale ja Jaapanile, aga ka ülejäänud Lääne-Euroopale. Marshalli plaaniga seotud summadest, mis võrduvad mõne protsendiga abisaajariikide RKTst, ei piisanud Euroopa tegelikuks ülesehitamiseks. See oli aga poliitiline päästerõngas sõjajärgse Euroopa demokraatliku kapitalismi visionääridele.
Nüüd on külm sõda ja kommunismi kokkuvarisemine jätnud Venemaa sama kurnatuks, hirmunud ja ebastabiilseks, nagu oli Saksamaa pärast I ja Teist maailmasõda. Venemaal oleks Lääne abil Lääne-Euroopale samasugune psühholoogiline ja poliitiline mõju, nagu Marshalli plaanil oli. Venemaa psüühikat on piinanud 1,000 aastat kestnud jõhkrad sissetungid, mis ulatuvad Tšingis-khaanist Napoleoni ja Hitlerini.
Churchill otsustas, et Marshalli plaan oli ajaloo “kõige ebasobivam tegu” ja tema seisukohta jagasid miljonid eurooplased, kelle jaoks abi oli esimene pilguheit lootusele kokkuvarisenud maailmas. Kokkuvarisenud Nõukogude Liidus on meil märkimisväärne võimalus tõsta Vene rahva lootusi rahvusvahelise mõistmise kaudu. Lääs saab nüüd vene rahvast inspireerida järjekordse ebasobiva teoga.
Seda nõuannet ei võetud kuulda, kuid see ei takistanud mind oma propageerimist jätkamast. 1992. aasta alguses kutsuti mind esinema PBS-i uudistesaatesse The McNeil-Lehrer Report. Olin eetris koos riigisekretäri kohusetäitja Lawrence Eagleburgeriga. Pärast saadet palus ta mul sõita koos temaga PBS-i stuudiost Virginia osariigis Arlingtonis tagasi Washingtoni. Meie vestlus oli järgmine. “Jeffrey, palun lubage mul teile selgitada, et teie suuremahulise abi taotlust ei täideta. Isegi kui eeldada, et ma nõustun teie argumentidega – ja Poola rahandusminister [Leszek Balcerowicz] esitas mulle samad punktid alles eelmisel nädalal –, siis seda ei juhtu. Kas soovite teada, miks? Kas sa tead, mis see aasta on?” “1992,” vastasin. “Kas sa tead, et see tähendab?” “Valimiste aasta?” Vastasin. “Jah, see on valimiste aasta. Seda ei juhtu.”
Venemaa majanduskriis süvenes kiiresti 1992. aastal. Gaidar tühistas hinnakontrolli 1992. aasta alguses, mitte mingi väidetava imeravimina, vaid seetõttu, et nõukogudeaegsed ametlikud fikseeritud hinnad ei olnud mustade turgude survel olulised, allasurutud inflatsioon (st musta turu hindade kiire inflatsioon ja seega suurenev ametlike hindadega), nõukogudeaegse planeerimismehhanismi täielik lagunemine ning massiline korruptsioon, mille põhjustasid vähesed kaubad, mida ikka veel vahetatakse ametlike hindadega, mis on palju madalamad kui musta turu hinnad.
Venemaa vajas hädasti sellist stabiliseerimiskava, nagu Poola oli ette võtnud, kuid selline plaan oli rahaliselt (välise toetuse puudumise tõttu) ja poliitiliselt kättesaamatu (sest välise toetuse puudumine tähendas ka sisemise konsensuse puudumist selle kohta, mida teha). Kriisi süvendas kaubanduse kokkuvarisemine äsja iseseisvunud postsovetlike riikide vahel ning kaubanduse kokkuvarisemine endise Nõukogude Liidu ja selle endiste satelliitriikide vahel Kesk- ja Ida-Euroopas, kes said nüüd Lääne abi ja suunasid kaubanduse ümber Lääne-Euroopasse ja endisest Nõukogude Liidust eemale.
1992. aastal püüdsin edutult mobiliseerida lääneriikide ulatuslikku rahastamist, mis minu arvates oli üha pakilisem. Ma panin oma lootused Bill Clintoni vastvalitud presidendile. Ka need lootused purunesid kiiresti. Clintoni peamine nõunik Venemaa küsimuses, Johns Hopkinsi professor Michael Mandelbaum ütles mulle 1992. aasta novembris eraviisiliselt, et ametisse astuv Clintoni meeskond on Venemaale ulatusliku abi andmise kontseptsiooni tagasi lükanud. Mandelbaum teatas peagi avalikult, et ei teeni uues administratsioonis. Kohtusin Clintoni uue Venemaa nõuniku Strobe Talbottiga, kuid avastasin, et ta ei olnud suuresti teadlik pakilisest majanduslikust tegelikkusest. Ta palus mul saata talle mõned materjalid hüperinflatsioonide kohta, mida ma ka tegin.
1992. aasta lõpus, pärast aastapikkust katset Venemaad aidata, ütlesin Gaidarile, et astun kõrvale, kuna minu soovitusi ei võetud Washingtonis ega Euroopa pealinnades kuulda. Ometi sain ma esimesel jõulupühal telefonikõne Venemaa tulevaselt rahandusministrilt Boriss Fjodorovilt. Ta palus mul kohtuda temaga Washingtonis 1993. aasta esimestel päevadel. Me kohtusime Maailmapangas. Fjodorov, härrasmees ja väga intelligentne ekspert, kes mõned aastad hiljem traagiliselt noorelt suri, palus mul jääda 1993. aastal tema nõunikuks. Nõustusin seda tegema ja veetsin veel ühe aasta, püüdes aidata Venemaal stabiliseerimiskava ellu viia. Astusin tagasi 1993. aasta detsembris ja teatasin avalikult oma lahkumisest nõunikuna 1994. aasta esimestel päevadel.
Minu jätkuv propageerimine Washingtonis langes Clintoni administratsiooni esimesel aastal taas kurtidele kõrvadele ja mu enda eelaimdused muutusid suuremaks. Ma tuginesin korduvalt ajaloohoiatustele oma avalikus esinemises ja kirjutamises, nagu selles teoses Uues Vabariigis 1994. aasta jaanuaris, varsti pärast seda, kui olin nõuandvast rollist kõrvale astunud.
Eelkõige ei tohiks Clinton end lohutada mõttega, et Venemaal ei saa midagi liiga tõsist juhtuda. Paljud Lääne poliitikakujundajad on enesekindlalt ennustanud, et kui reformaatorid nüüd lahkuvad, on nad aasta pärast tagasi, pärast seda, kui kommunistid tõestavad taas, et nad ei suuda valitseda. See võib juhtuda, kuid on tõenäoline, et see nii ei ole. Ajalugu on ilmselt andnud Clintoni administratsioonile ühe võimaluse Venemaa äärepealt tagasi tuua; ja see paljastab murettekitavalt lihtsa mustri. Mõõdukad girondistid ei järginud Robespierre’i tagasi võimule. Ohjeldamatu inflatsiooni, sotsiaalse korratuse ja langeva elatustasemega valis revolutsiooniline Prantsusmaa selle asemel Napoleoni. Revolutsioonilisel Venemaal ei naasnud Aleksandr Kerensky võimule pärast seda, kui Lenini poliitika ja kodusõda olid viinud hüperinflatsioonini. 1920. aastate alguse segadus avas tee Stalini võimuletulekule. Samuti ei antud Bruningi valitsusele Saksamaal teist võimalust, kui Hitler 1933. aastal võimule tuli.
Tasub selgitada, et minu nõuandev roll Venemaal piirdus makromajandusliku stabiliseerimise ja rahvusvahelise rahastamisega. Ma ei osalenud Venemaa erastamisprogrammis, mis kujunes välja aastatel 1993-4, ega mitmesugustes meetmetes ja programmides (näiteks kurikuulus “laenude jagamise” skeem 1996. aastal), millest tekkisid uued Vene oligarhid. Vastupidi, ma olin vastu mitmesugustele meetmetele, mida Venemaa võttis, uskudes, et need on täis ebaõiglust ja korruptsiooni. Ma ütlesin nii avalikult kui ka eraviisiliselt Clintoni ametnikele nii palju, kuid nad ei kuulanud mind ka sel teemal. Minu kolleegid Harvardis olid seotud erastamistööga, kuid nad hoidsid mind hoolikalt oma tööst kaugel. USA valitsus esitas neile kahele hiljem süüdistuse siseringitehingutes Venemaal toimuva tegevusega, mida ma ei teadnud ega osanud absoluutselt mitte mingisugust ettenägelikkust või osalust. Minu ainus roll selles küsimuses oli vallandada nad Harvardi rahvusvahelise arengu instituudist, kuna nad rikkusid HID-i sise-eeskirju huvide konfliktide vastu riikides, mida HIID soovitas.
Lääne suutmatus anda Venemaale ja teistele endise Nõukogude Liidu äsja iseseisvunud riikidele ulatuslikku ja õigeaegset rahalist toetust süvendas kindlasti tõsist majandus- ja finantskriisi, millega need riigid 1990. aastate alguses silmitsi seisid. Inflatsioon püsis mitu aastat väga kiire. Kaubandus ja seega ka majanduse elavnemine olid tõsiselt takistatud. Korruptsioon õitses väärtusliku riigivara erakätesse jagamise poliitika all.
Kõik need nihked nõrgendasid tõsiselt üldsuse usaldust piirkonna ja lääne uute valitsuste vastu. See sotsiaalse usalduse kokkuvarisemine tõi mulle tol ajal meelde Keynesi kõnekäänu 1919. aastal pärast katastroofi Versailles’ asulat ja sellele järgnenud hüperinflatsioone: “Ei ole peenemaid ega kindlamaid vahendeid olemasoleva ühiskonna aluse ümberpööramiseks kui valuuta laastamine. Protsess haarab kõik majandusõiguse varjatud jõud hävingu poolele ja teeb seda viisil, mida mitte ükski inimene miljonist ei suuda diagnoosida.”
1990. aastate tormilisel kümnendil langesid Venemaa sotsiaalteenused langusesse. Kui selle langusega kaasnes oluliselt suurenenud surve ühiskonnale, oli tulemuseks Venemaa alkoholiga seotud surmade järsk tõus. Kui Poolas kaasnes majandusreformidega oodatava eluea ja rahvatervise tõus, siis kriisist räsitud Venemaal toimus hoopis vastupidine.
Isegi kõigi nende majanduslanguste ajal ja Venemaa maksejõuetuse tõttu 1998. aastal ei olnud tõsine majanduskriis ja Lääne toetuse puudumine USA-Venemaa suhete lõplikud murdepunktid. 1999. aastal, kui peaministriks sai Vladimir Putin ja 2000. aastal, kui temast sai president, otsis Putin sõbralikke ja vastastikku toetavaid rahvusvahelisi suhteid Venemaa ja Lääne vahel. Paljud Euroopa liidrid, näiteks Itaalia Romano Prodi, on oma eesistumise esimestel aastatel palju rääkinud Putini heast tahtest ja positiivsetest kavatsustest tugevate Venemaa ja ELi suhete suhtes.
Venemaa ja Lääne suhted lagunesid 2000. aastatel pigem sõjalistes kui majanduslikes küsimustes. Nagu rahanduse puhul, oli ka Lääs 1990. aastatel sõjaliselt domineeriv ning tal olid kindlasti vahendid tugevate ja positiivsete suhete edendamiseks Venemaaga. Ometi huvitas USA-d palju rohkem Venemaa alluvus NATO-le kui stabiilsed suhted Venemaaga.
Saksamaa taasühinemise ajal lubasid nii USA kui ka Saksamaa korduvalt Gorbatšovile ja seejärel Jeltsinile, et Lääs ei kasuta ära Saksamaa taasühinemist ja Varssavi pakti lõppu, laiendades NATO sõjalist liitu itta. Nii Gorbatšov kui ka Jeltsin kordasid selle USA-NATO lubaduse tähtsust. Kuid vaid mõne aasta pärast taganes Clinton täielikult Lääne pühendumusest ja alustas NATO laienemisprotsessi. Juhtivad USA diplomaadid eesotsas suure riigimehe-õpetlase George Kennaniga hoiatasid toona, et NATO laienemine toob kaasa katastroofi: “Otsekoheselt väljendatud seisukoht on, et NATO laiendamine oleks Ameerika poliitika kõige saatuslikum viga kogu külma sõja järgsel ajastul.” Nii on see osutunud.
Siin ei ole koht, kus vaadata üle kõik välispoliitilised katastroofid, mis on tulenenud USA ülbusest Venemaa suhtes, kuid siinkohal piisab, kui mainida võtmesündmuste lühikest ja osalist kronoloogiat.
1999. aastal pommitas NATO 78 päeva Belgradi eesmärgiga Serbia lõhestada ja luua iseseisev Kosovo, mis on nüüd koduks suurele NATO baasile Balkanil.
2002. aastal taganes USA ühepoolselt ballistiliste rakettide vastasest lepingust Venemaa visade vastuväidete tõttu.
2003. aastal loobusid USA ja NATO liitlased ÜRO Julgeolekunõukogust, minnes Iraagis sõtta valedel teesklustel.
2004. aastal jätkas USA NATO laienemist, seekord Balti riikidesse ja Musta mere piirkonna riikidesse (Bulgaaria ja Rumeenia) ning Balkani riikidesse.
2008. aastal lubas USA Venemaa kiireloomuliste ja pingeliste vastuväidete tõttu laiendada NATOt Gruusiasse ja Ukrainasse.
2011. aastal tegi USA CIA-le ülesandeks kukutada Süüria Bashar al-Assad, Venemaa liitlane.
2011. aastal pommitas NATO Liibüat, et kukutada Moammar Qaddafi.
2014. aastal sõlmis USA Ukraina natsionalistlike jõududega vandenõu Ukraina presidendi Viktor Janukovitši kukutamiseks.
2015. aastal hakkas USA paigutama Aegise ballistilisi rakette Ida-Euroopasse(Rumeenia), mis asub Venemaast lühikese vahemaa kaugusel.
Aastatel 2016–2020 toetas USA Ukrainat Minski II kokkuleppe õõnestamisel, hoolimata ÜRO Julgeolekunõukogu ühehäälsest toetusest. 2021. aastal keeldus uus Bideni administratsioon pidamast Venemaaga läbirääkimisi NATO Ukraina laienemise küsimuses.
2022. aasta aprillis kutsus USA Ukrainat üles loobuma rahuläbirääkimistest Venemaaga.
Vaadates tagasi 1991.-93. aasta sündmustele ja sellele järgnenud sündmustele, on selge, et USA oli kindlalt otsustanud öelda “ei” Venemaa püüdlustele Venemaa ja Lääne rahumeelseks ja vastastikku lugupidavaks integreerimiseks. Nõukogude perioodi lõpp ja Jeltsini eesistumise algus põhjustasid neokonservatiivide (neokonide) tõusu võimule Ameerika Ühendriikides. Neokonid ei tahtnud ega taha vastastikku austavaid suhteid Venemaaga. Nad otsisid ja otsivad tänaseni unipolaarset maailma, mida juhib hegemooniline USA, kus Venemaa ja teised rahvad alluvad.
Selles USA juhitud maailmakorras nägid neokonservatiivid ette, et USA ja USA üksi otsustavad dollaripõhise pangandussüsteemi kasutamise, USA ülemereterritooriumide sõjaväebaaside paigutamise, NATO liikmelisuse ulatuse ja USA raketisüsteemide paigutamise ilma veto või sõnata teiste riikide, kindlasti ka Venemaa poolt.
See ülbe välispoliitika on viinud mitme sõjani ning USA juhitud riikide bloki ja ülejäänud maailma vaheliste suhete laienemiseni. Venemaa nõunikuna kahe aasta jooksul, 1991. aasta lõpust 93. aasta lõpuni, kogesin vahetult Venemaa suhtes rakendatud neokonservatismi algusaegu, kuigi pärast seda kuluks palju aastaid sündmusi, et tunnistada 1990. aastate alguses alanud uue ja ohtliku pöörde täielikku ulatust USA välispoliitikas.
Vaadake, kuidas Sachs allpool lühidalt selgitab, kuidas Lääs Venemaa hävitas…
