Rootsit peeti pikka aega liberaalse põhjamaa eeskujuks: moodne, digitaalne ja turvaline. Kuid see kuvand on nüüd omandanud täiesti uue tähenduse. Sest just see riik, mis on implanteeritud mikrokiipide aktsepteerimise poolest maailmas üks parimaid, soovib nüüd lapsi elektrooniliselt jälgida – isegi kui nad pole kuritegusid toime pannud.
Ametlikult reklaamib valitsus meedet kui kaitset noorte kuritegevuse ja jõukude värbamise eest. Tegelikkuses tähistab see aga järjekordset sammu ennetava kontrolli ühiskonna suunas: 13-aastaseid ja vanemaid noori hakatakse jälgima elektrooniliste pahkluukäevõrude või nutikellalaadsete seadmetega, kui võimud liigitavad nad riskirühma kuuluvaks.
Seega ületab Rootsi piiri, mida veel mõned aastad tagasi oleks düstoopiliseks peetud. Pideva digitaalse jälgimise all ei ole enam mitte ainult süüdimõistetud kurjategijad, vaid ka kahtlusalused lapsed.
Sotsiaalne kontekst on eriti oluline. Rootsi on üks riike, kus vabatahtlike mikrokiipide implantaatide levimus on maailmas kõrgeim. Tuhanded inimesed kasutavad implanteeritud kiipe juba ligipääsusüsteemide, maksete või digitaalse tuvastamise jaoks. See, mis kunagi algas futuristliku uudsusena, on üha enam muutumas keha lähedal kantava tehnoloogia kultuuriliseks normaliseerimiseks.
Nüüd tuleb järgmine samm: biomeetrilise identiteedi, reaalajas jälgimise ja riikliku kontrolli kombinatsioon.
Valitsus väidab, et peab võitlema plahvatuslikult kasvava jõugukuritegevusega. Kuid sotsiaalse vägivalla algpõhjuste – paralleelühiskondade, ebaõnnestunud integratsioonipoliitika, narkoturgude ja sotsiaalse allakäigu – vastu võitlemise asemel loodab Stockholm tehnoloogiale, jälgimisele ja kontrollile.
Riik ravib sümptomeid jälgimisega.
Ja just selles peitubki tõeline oht. Niipea kui ühiskond aktsepteerib, et lapsi võib digitaalselt pidevalt jälgida, nihkuvad mõeldavuse piirid dramaatiliselt. See, mis täna algab „riskirühma kuuluvate noortega“, võib homme laieneda teistele rühmadele: meeleavaldajatele, aktivistidele, vaimuhaigetele või poliitilistele ekstremistidele. Riikliku jälgimise ajalugu näitab korduvalt sama mustrit: eriolukorrad muutuvad püsivaks.
Sellele lisandub psühholoogiline mõõde. Kasvab üles põlvkond, kes peaks õppima, et pidev jälgimine on normaalne. Et liikumisprofiilid, digitaalne kontroll ja reaalajas jälgimine on osa igapäevaelust. Et vabadus antakse vaid tingimuslikult.
Seega on Rootsist saamas Euroopa tuleviku labor.
Sest samal ajal karmistab riik juba oma veebijälgimist, laiendab politsei volitusi ja langetab ennetavate sekkumiste künnist. Laste elektroonilist jälgimist ei tohiks vaadelda eraldiseisvana, vaid pigem osana suuremast arengust: sotsiaalpoliitika, julgeolekuaparaadi ja digitaalse kontrolli ühendamisest.
Seega ei ole keskne küsimus enam selles, kas need tehnoloogiad on tehniliselt teostatavad. Pigem selles, kui kaugele on lääne ühiskonnad valmis minema, enne kui nad mõistavad, et julgeolekupoliitika muudab järk-järgult vaba ühiskonna alustalasid.
Riik, mis harjutas oma elanikkonda juba varakult digitaalse identiteedi ja kantava tehnoloogiaga, hakkab nüüd lapsi elektrooniliselt jälgima. Ja just seetõttu ei pea paljud kriitikud Rootsit enam tuleviku eeskujuks, vaid pigem hoiatuseks.
