Kui NATO hukatuslik vahetussõda Ukrainas jätkub, tundub, et paljud DC-s kaotavad huvi “Ukraina projekti” vastu.
Selle asemel, et tunnistada sekkumise rumalust, otsivad nad praadimiseks suuremaid kalu. Nagu… sõda Hiinaga! Ka täna: Süüria tagasi Araabia Liigas – mida see tähendab?
Allpool on rohkem Texase endise kongresmeni Ron Pauli kohta NATO kasvavast konfliktist Hiinaga …
NATO külma sõja järgne ajalugu on organisatsiooni ajalugu, mis on oma “müümiskuupäevast” kaugelt möödas. NATO otsustas 1990.aastate lõpus meeleheitlikult missiooni järele pärast Varssavi pakti lõppu, et sellest saab Clintoni administratsiooni alluvuses “inimõiguste” militariseerimise lihas.
Kadunud oli “ülemaailmse kommunismi oht”, mida kasutati NATO 40-aastase tegutsemise õigustamiseks, nii et NATO kujutles end uuesti relvastatud atlandistlike superkangelaste rühmana. Kõikjal, kus valitses “ebaõiglus” (nagu Washingtoni neokonid määratlesid), oli NATO relvade ja pommidega valmis.
USA sõjatööstuskompleks ei oleks saanud olla õnnelikum. Kõik Beltway mõttekojad, mida nad rikkalikult rahastavad, leidsid lõpuks kindla võitja, et rahatoru voolus hoida. Asi oli alati rahas, mitte turvalisuses.
NATO kui inimõiguste superkangelaste proovisõit oli 1999.aastal Jugoslaavia. Kõigile peale NATO ja selle neokonikäsitlejate DC-s ja paljudes Euroopa pealinnades oli see kohutav ja põhjendamatu katastroof. Seitsekümmend kaheksa päeva kestnud riigi pommitamist, mis NATOt ei ohustanud, sai surma sadu tsiviilelanikke, hävis infrastruktuur ja pärandina tuli uraaniotsaga laskemoona, mis mürgitas maastikku põlvedele.
Just üleeelmisel nädalal meenutas tenniselegend Novak Djokovic, mis tunne oli põgeneda oma vanaisa kodust keset ööd, kui NATO pommid kukkusid ja selle hävitasid. Milline õudus!
Siis jäi NATO Gaddafi valitsuse kukutamise taha Liibüas. Korporatiivne ajakirjandus taastas neokonvaled, et riigi pommitamine, selle inimeste tapmine ja valitsuse kukutamine lahendaks kõik Liibüa inimõiguste probleemid. Nagu arvata võis, ei lahendanud NATO pommid Liibüa probleeme, vaid tegid kõik hullemaks. Kaos, kodusõda, terrorism, orjaturud, purustav vaesus – pole ime, et Hillary Clinton, Obama ja neokonid ei taha tänapäeval Liibüast rääkida.
Pärast mitmeid ebaõnnestumisi, milleks meil siin ruumi jätkub, otsustas DC kontrolli all olev NATO 2014.aastal minna all-in ja võtta sihikule Venemaa enda “režiimimuutuse” nimel. Esimene samm oli demokraatlikult valitud Ukraina valitsuse kukutamine, mille eest hoolitsesid Victoria Nuland ja ülejäänud neokonid. Järgmine oli kaheksa aastat NATO tohutut sõjalist abi Ukraina riigipöördevalitsusele eesmärgiga võidelda Venemaaga. Lõpuks lükkas 2022.aastal tagasi Venemaa palve pidada läbirääkimisi Euroopa julgeolekuleppe üle, mis takistaks NATO armeed tiirutamast tema piiril.
Vaatamata peavoolumeediale ja USA valitsuse propagandale on NATO olnud Ukrainas umbes sama edukas kui Liibüas. Sajad miljardid dollarid on ära uhutud ning massilist korruptsiooni on dokumenteerinud ajakirjanikud nagu Seymour Hersh ja teised.
Ainus erinevus seekord on see, et NATO sihtmärgil – Venemaal – on tuumarelvad ja ta peab seda vahetussõda oma olemasolu jaoks eluliselt tähtsaks.
Vaatamata ebaõnnestumise pärandile on NATO nüüd otsustanud alustada konflikti Hiinaga, võib-olla selleks, et pöörata tähelepanu oma katastroofile Ukrainas. Üleeelmisel nädalal teatas NATO, et avab Jaapanis oma ajaloo esimese Aasia esinduse. Mis edasi, Taiwani NATO liikmelisus? Kas Taiwan on hea meelega NATO uusim “Ukraina” – ohverdades end Hiinale NATO lõputuna näiva konfliktiisu segamise nimel?
Jääb vaid loota, et Ameerika valib 2024.aastal presidendi, kes lõpetab lõpuks NATO surmava maailmaturnee.
