Autoriks Patrick Barron Misesi Instituudi kaudu,
Nõukogude impeerium hakkas lagunema 1989.aasta paiku. Ajavahemikku Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsiooni (NATO) moodustamisest 1940.aastate lõpus kuni Venemaa taganemiseni Ida-Euroopast koos kommunismi lõpliku kokkuvarisemisega Venemaal nimetatakse külmaks sõjaks. Euroopas toimus suur võimude vastasseis, mille tulemusel sõda ei tekkinud.
Põhimõtteliselt seisis USA juhitud NATO omal kohal, et takistada Nõukogude edasist laienemist territooriumilt, mille ta II maailmasõja lõpus okupeeris ja ootas vältimatut kokkuvarisemist.
Nüüd ei näinud ehk kõik Nõukogude impeeriumi kokkuvarisemist vältimatuna. Piisas aga Nõukogude impeeriumi enda lähedalt ja isiklikult vaatlema, mida ma 1970.aastate alguses noore õhuväeohvitserina tegingi.
Kommunistliku majanduse seis
Venemaa tolleaegset majandust on valus kirjeldada. Moskva ja Leningrad (Peterburi), nn Nõukogude Liidu juveelid, olid masendavad. Kõik oli halvasti ehitatud. Autosid oli tänavatel väga vähe. Nime väärivaid jaekauplusi polnud. Väheste pagaritöökodade avamist oodates tekkisid keset ööd rivid. Nägin seda oma Leningradis Nevski prospektil asuva hotelli aknast. Moskva Punase väljaku lähedal asuv “maailma suurim kaubamaja” GUM ei müünud midagi, mis oleks võrdne sellega, mida võib leida mis tahes garaažimüügist Läänes.
Tegelikult ei tohiks see olla üllatus, kuna omal ajal olid kõik need garaažikaubad müügikõlblikud. Mina Berliinis ei käinud, aga need, kes ütlesid, et Brandenburgi värava ületamine Lääne-Berliinist Ida-Berliini oli šokeeriv. Juba mõte, et nõukogude majandus ja elustiil on mingil moel parem, oli naeruväärne. Massilise läände väljarände ärahoidmiseks oli vaja jõhkrat politseivõimu ja kurikuulsat Berliini müüri.
Nõukogude impeeriumi rahumeelne kokkuvarisemine
Olen kindel, et elu läks ainult hullemaks aastail, mis jäid minu külaskäigust Nõukogude Liitu 1970.aastate alguses kuni selle lõpliku kokkuvarisemiseni. Ja kokkuvarisemine toimus ilma suurriikide vahel tulistamata. Varing tuli väga kiiresti ja ette hoiatamata. Autor Amity Shlaes oli sel ajal Wall Street Journal Europe’i reporter.
Berliinist New Yorki naastes helistas Shlaes Londoni lennukite vahel oma bossile ja kästi Berliini tagasi pöörduda. Midagi oli juhtumas. Ta ütles ülemusele, et lahkus just Berliinist ja midagi ei juhtu. Tema ülemus käskis tal siiski mõneks päevaks tagasi minna. Ta tegi nii, nagu kästud ja oli tunnistajaks, kuidas sakslased rebisid maha selle põlastusväärse solvangu inimkonna vastu.
Kuidas USA jõustab Ameerika impeeriumi
Ameerika impeeriumi ei kaitse mitte müürid relvastatud valvuritega, et takistada selle kodanike põgenemist, vaid selle asemel kõikvõimas dollar. Alates dollari troonile tõusmisest reservvaluutana 1944.aastal Bretton Woodsi konverentsil ja seejärel naftadollari kehtestamisest 1970.aastate alguses on peaaegu kogu rahvusvaheline kaubavahetus toimunud dollarites. Seega hoiab iga riigi keskpank dollareid rahvusvaheliste kaubavoogude arveldamiseks. Alasdair Macleod of Goldmoney arvutab, et välismaalastel on USA kohustustes umbes 31,8 triljonit dollarit, millest 5,8 triljonit dollarit on “ametlike” institutsioonide käes. (Vt USA riigikassa rahvusvahelise kapitali andmeid.)
Kuid USA on seda “eriprivileegi” kuritarvitanud, trükkides dollareid tühjaks. Ta on rahastanud oma sadade baaside impeeriumit kogu maailmas liigsete dollaritega. Lisaks on ta sunnitud järgima oma ekspansiivset välispoliitikat, külmutades dollarikontod, mida hoiavad välismaised keskpangad, välismaised ettevõtted ja välismaised isikud, kes talle ei meeldi. Nende väljajätmine rahvusvahelisest finantssõnumite süsteemist, mida nimetatakse SWIFTiks, on tekitanud suuri raskusi riikidele, keda peetakse USA-le solvavaks.
Täna on rollid vastupidised
Kuid need riigid on avastanud Ameerika Achilleuse kanna ja teevad sellega midagi. Kõikvõimas dollar toetub liivaalusele, mida tuntakse fiat-rahana ja mida ei saa lunastada ihaldusväärses kaubas, nagu kuld või hõbe. See omadus on viinud dollari inflatsioonini viimase viiekümne aasta jooksul üha kiirenevas tempos. Selline inflatsioon põhjustab dollari vahetusväärtuse vähenemise.
Pärast seda, kui president Richard Nixon võttis 1971.aasta sügisel USA-lt maha kullastandardist järelejäänud osa, on dollari väärtus kulla suhtes kahanenud 98 protsenti. Keegi ei usu, et see alandamine lõpeb või isegi aeglustub. Tegelikult näib USA olevat otsustanud kiirendada dollari odavnemist, et maksta oma sõjaliste seikluste ja laienevate heaoluprogrammide eest. Dollari alavääristamise kombineerimine kaubandussanktsioonidega on loonud talumatu olukorra nende jaoks, kes on praegu Ameerika vaesuses.
Kuid need riigid astuvad vastu Ameerika hegemooniale, rakendades oma arsenali – mitte tuumarelvi, vaid kulda. Nagu Ameerika ja NATO külma sõja ajal, seisavad need riigid omal kohal ja relvastavad end alternatiivse ja parema reservvaluutaga; st kullaga tagatud valuuta, mida kasutatakse vähemalt esialgu rahvusvahelise kaubanduse arveldamiseks.
Venemaa on juba pikka aega töötanud uue kaubandusarveldusvaluuta raamistiku kallal ning nüüd on projektiga liitumas Hiina ja teised – näiteks Iraan, India, Brasiilia ja Lõuna-Aafrika Vabariik. Alternatiivse kaubanduse arveldussüsteemi loomises pole iseenesest midagi alatut. Seda võib nimetada ratsionaalseks omakasuks.
See on rahumeelne projekt, kuid selle tulemused võivad olla laastavad riikide jaoks, mis sõltuvad stabiilsest dollarist. Need, kes uue süsteemiga liituvad, ei pea enam dollareid käes hoidma. See dollarite hoidmise nõudluse langus toob kaasa selle ostujõu vältimatu languse, võib-olla isegi täieliku kokkuvarisemiseni. See võib juhtuda sõna otseses mõttes üleöö ja ilma hoiatuseta, täpselt nagu Berliini müüri langemine.
Vaetavatest ideoloogiatest pimestatud
Loomulikult ei saa keegi USA võimupositsioonil olevatest inimestest midagi aru pärisrahast ja pärisrahandusest. Neid pimestab Keynesi majanduse ja kaasaegse rahateooria lubadus, mis eeldab, et massilise rahatrükkimise (kaasaegne rahateooria) rahastatud kogunõudluse (keynesianism) loomine on kindel tee majanduse progressi poole. Nad ei tunnista, et dollari ostujõu pidev langus ja alternatiivse kaubanduse arveldussüsteemi tõus on nende pimeduse vältimatud tagajärjed.
Ma ei näe midagi, mis võiks peatada dollari jätkuvat alavääristamist, mis on nüüd koos ülbe ja kahjulike finantssanktsioonidega, mis takistaks alternatiivse rahvusvahelise reservvaluuta rahumeelset loomist ja kõiki tagajärgi, mida see USA domineerivale ettevalmistamata maailmale kaasa toob.