Lastepsühholoogid teavad väga hästi, kui lihtne on erinevaid lähenemisviise kasutades lastega manipuleerida ja saavutada ka „nõusolek” seksuaalsuheteks. On teada, et pedofiilid oskavad ohvrites koguni äratada süütunnet. Kui Eestis tegutsevad erakonnad ei soovi enda seostamist seksuaalse ärakasutamise mahavaikimisega või lausa pedofiilia legaliseerimisega, siis peavad nad seda välja ütlema ja võtma vastu asjakohased otsused, kirjutab Roland Tõnisson.
Laste ahistamise teema on praegu hästi teada olevatel põhjustel vallanud Eesti meediamaastiku ja saanud ka poliitiliseks küsimuseks. Mina ei soovi sellega seotud isikute teemal praegu kaasa rääkima hakata, sest ühe poliitiku väärastumisest on nüüd iga päev niigi palju juttu.
Siiski tahaks tähelepanu pöörata sellele, et nimetatud juhtum (juhul kui nimetatud poliitikule langevad osaks „repressioonid”) võib saada mõne aja pärast näiteks kitsarinnalisuse võidust „avatud meele üle.” Poliitikut, kes on sattunud nüüd hukkamõistu alla, võidakse tulevikus nimetada stagnatsiooni ohvriks ja patriarhaalse šovinismi võitluse pioneeriks, kes oma kunstiga üritas sillutada teed uuele elule. Euroopa Liidu tingimustes võib see saada teoks varem kui arvamegi.
Eurooplased on suhtunud kaua nii mõnessegi tänapäeval normaalsuse pähe võetavasse ilmingusse kui mõistusega vastuvõetamatutesse. Selliseks olid inimese õhkutõusmine „raudlinnul” ja homoabielude kiriklik õnnistamine. Mõlemat nähakse inimkonna progressiivse arengu tulemusena. Siiamaani on ka seksuaalset läbikäimist lapseealisega peetud kristlikus maailmas tabuks ja jõleduseks. Küll mitte islamimaailmas, kus nimekas tegelane Mohammad arvas heaks lapsega abielluda ja temaga ka seksuaalsuhetesse asuda. Nõnda tegi ta laste ärakasutamisest kirgede rahuldamiseks aktsepteeritava praktika ja andis võimaluse pedofiiliale oponeerivaid nimetada islamist taganejateks ja uskmatuteks.
Eesti meediamaastikus ei ole palju juttu pedofiilia legaliseerimisest Euroopas. Kunagi pakkus küll kõneainet üks Hollandis asutatud erakond, mille poliitiliseks programmiks oligi vaid seksuaalsuhete ealise alampiiri kaotamine. Kaua see seltskond pildil ei püsinud, ent teema ei ole sugugi kadunud.
Paar aastat tagasi üritati, õnneks tulutult, pedofiiliat legaliseerida Californias, nimetades seaduseelnõu, loomulikult, nii võrdsuse eest võitlemiseks kui vastutulekuks neile omasooiharatele, kes soovisid (ja soovivad siiani) saada õigust astuda seksuaalsuhetesse samast soost lastega.
On vaid aja küsimus, mil liberaalidest poliitikud tõstavad asjakohased eelnõud ka riigikogus lauale. Võimalik, et parlamendist hiilitakse ka mööda. Kui juba „meie praeguse juhtumi” puhul on suudetud juhtunu maha vaikida, siis võib tulevikus oodata ükskõik mida.
Hispaanias on selle teemaga tegelenud võrdõiguslikkuse minister Irene Montero, uusmarksistliku erakonna Podemos juhi Pablo Iglesias Turrimóni abikaasa. Pedofiiliateema kerkis üles seoses Montero nõudmisega võimaldada alaealistele neidudele riigi kulul aborditeenust ilma, et olukorrast teavitatakse lapsevanemaid:
„Igal poisil, igal tüdrukul ja igal trans-lapsel on siin riigis õigus tunda oma keha. Neil on õigus teada, et keegi täiskasvanutest ei või puutuda nende ihu, kui lapsed seda ei taha. Kui seda tehakse, siis on tegemist vägivallaga.
Lastel on ka õigus teada, et nad võivad armastada ja olla seksuaalsuhetes ükskõik kellega mõlemapoolse nõusoleku põhjal. Need on üldtunnustatud õigused.”
Kirjanik Juan Manuel de Prada pööras tähelepanu Montero ettepanekute tulemustele:
„Kui ta otsustab, et väikesed lapsed võivad valida oma seksuaalset identiteeti ja otsustada oma keha lõikumise üle „soovahetuse” eesmärgil, miks ei peaks neil siis olema ka õigus otsustada, kellega nad soovivad olla seksuaalkontaktis?”
Itaalia vaimulik Fortunato Di Noto, keda tuntakse „pedofiilikütina,” on võidelnud selliste tendentside vastu mitme aastakümne jooksul. Tema arvates kasutab Montero, rääkides „õigusest seksile” ja pöörates täiskasvanu eesmärkide asemel rõhku lapse nõusolekule, pedofiilia lobistidega sama keelt. Viimased on samuti aastakümnete jooksul propageerinud lapse õigust seksuaalsusele ja vajadusest lõpetada lapse vabaduste piiramine. Samuti on nad esitanud teemat alaealiste omavahelise suhtlemise valguses – kui see ei ole taunitav, miks peaks siis karistama lastega suhelda soovivaid täiskasvanuid? Pealegi olevat lastele kasulik saada juhtnööre seksuaaleluks kogenumatelt „asjatundjatelt.”
Lastepsühholoogid teavad väga hästi, kui lihtne on erinevaid lähenemisviise kasutades lastega manipuleerida ja saavutada ka „nõusolek” seksuaalsuheteks. On teada, et pedofiilid oskavad ohvrites koguni äratada süütunnet. Sellele müeldes on olnud rõõm näha, et uusmarksistlikule „ajupõletikule” suudetakse adekvaatselt reageerida isegi nii „eesrindlikuks” muutunud riigis kui seda on Hispaania.
Võrdõiguslikkuse minister Montero on talle osaks langenud kriitika valguses hakanud mängima „paremäärmusliku sallimatuse” ohvrit – tehtud on ennatlikke järeldusi ja paremäärmuslik meedia olevat alustanud nõiajahti …
Kui Eestis tegutsevad erakonnad ei soovi enda seostamist seksuaalse ärakasutamise mahavaikimisega või lausa pedofiilia legaliseerimisega, siis peavad nad seda välja ütlema ja võtma vastu asjakohased otsused.
Vastasel juhul saab nende erakondade järgmiseks sammuks võitlus lastevastase kuritegevuse legaliseerimise eest.
Aga Euroopa Liidu „viljastavates tingimustes” ei maksa selle üle ka imestada – kui Keskus annab koduse ülesande, siis lüüakse varmalt „kulpi” ja suundutakse haridusasutustesse tegema lastele selgitustööd. Millest vanematele ei pea rääkima. See kõik võib juhtuda varem, kui me arvame, ja jälgimalt veelgi, kui võime eales oletada, kui sellele ei reageerita praegu ja kohe.
