Nii nagu matemaatikas nii on ka inimese käitumises kohutavalt palju tegureid, mis mõjutavad lõppsummat. Üks neist on väljatõrjumise kartus.
Kohtusin mõned päevad tagasi inimesega, kes osales minu kodu remondis aasta tagasi. Kuna tegemist oli ka jahimehega, siis juttu jätkus. Tahes tahtmata läks jutt ka Riigikogu valimiste peale. Mees andis mulle teada, et mina olen tema kindel valik, kuid kui mind ei oleks nimekirjas, siis ta annaks oma hääle ikkagi EKRE-le. Tore kuulda. Paraku ei olnud eriti meeldiv kuulda tema arvamust, et ega ta ei julge oma kolleegidele kellega ta koos ehitajana töötab oma valikust teada anda. Põhjenduseks tõi ta kollegide väited, et ainult rumal inimene valib EKRE ja nemad (ehk targad) on ikkagi reformierakonna valijad. Võtab tummaks? Võtab küll aga sellel on ka seletus.
See on väljatõrjumiskartus, mis on seotud isiksuse isiksuse struktuuri eripäraga.
Isiksuse struktuur koosneb kolmest osast: Miski ehk Id, Ülimina ehk Superego ja Mina ehk Ego. Ülimina oma olemuselt on see isiksuse osa justkui Miski vastand. Üliminasse on talletatud erinevad väärtused ja moraalireeglid, mida inimene on oma elu jooksul ühiskonnas omandanud (nt. lapsevanematelt, õpetajatelt, sõpradelt ja teistelt autoriteetidelt). Ülimina ülesanne on jälgida, et inimese käitumine oleks kõigi reeglite ja väärtushinnangutega kooskõlas. Lisaks sellele on Üliminas inimese Mina ideaal ehk inimese käsitlus selle kohta, milline võiks ta ideaalis olla.
Abraham Tesser, psühholoogiaproffessor, arutles, et inimesed on kallutatud teatud hoiakuteks sõltuvalt kaasasündinud füüsilistest, sensoorsetest ja kognitiivsetest oskustest, temperamendist ning isiksuseomadustest. Tema oli see, kes lõi enesehinnangu säilitamise mudeli.
Enesehinnangu säilitamise teooria esitab kaks protsessi-võrdlusprotsessi ja refleksiooniprotsessi, et selgitada, kuidas teiste silmapaistvad tulemused võivad mõjutada meie enda käitumist. Kasutades kolme laia klassi mehhanisme, kognitiivset järjepidevust, sotsiaalset võrdlust ja väärtuste väljendamist, näitab "kokkulangemise" analüüs, et paljud neist mehhanismidest ei ole sõltumatud. David McClellandi loodud teooria, mis seletab inimese teiseste, elu jooksul õpitud vajadustega nimetatakse õpitud vajaduste teooriaks, mille üks osa on ühtekuuluvusvajadus (nAff), ehk soov kuuluda kollektiivi ja olla selle tunnustatud liige. Kõrge nAff-iga inimesed on edukad teistega suhtlemisel ning koordineerimisel, samas kalduvad nad vältima raskeid ebameeldivaid otsuseid. Sellised inimesed on võimelised kuulama teiste inimeste lugusid ja tunnevad isegi huvi nende vastu, et siis selleks kas vastavalt turvalisus ja mugavuskaalutlustele kohanduda või kritiseerida. Teine vajadus on võimuvajadus (nPow), mis on soov kontrollida oma keskkonda, kaasa arvatud teisi inimesi. Kõrge võimuvajadus seostub võimega oma ideid maksma panna, see on omane liidritele nii poliitikas kui majanduses ning ühtekuuluvusvajadustega inimesed on nende ambitsioonide täitumise kasvuturvas. Hiljuti sattusin lugema selgitust konformsusest viidetega Solomon Aschile. Lühidalt võtsime sama teema läbi ka aastakümneid tagasi ülikoolis psühholoogia ja pedagoogika aines, kuid tollal rõhuti pigem konformsuse, kui sellise, esimesele teemapüstitaja Muzafer Sherifi teoorijatele. Konformsusest räägime iga kord kui inimene muudab oma käitumist sotsiaalse survel. Sherifi avastused olid provokatiivsed, kuna tõestasid, et teised saavad mõjutada inimeste isegi kõige põhilisemaid tajumusi maailmast. Miks on inimesed konformsed? Esimene tegur oleks informatsiooniline mõju- ehk inimese soov, et tal oleks õigus ja seda tunnet on kergem saavutada kui sinu arvamus ühtib enamuse arvamusega. Festinger märkis 1957 aastal, et reeglina soovivad inimesed, kes on sattunud olukorda kus nad millestki päris hästi aru ei saa, eelistada teiste arvamust. Teine põhjus teistega kaasa minna on normatiivne mõju- põhineb soovil teistele meeldida või vähemalt mitte rumal näida. See mõju on kõige tugevam madala enesehinnanguga inimestel. Asch nimetas seda väljanaermis kartuseks. Konformsuse üks viise kuidas inimesed meid mõjutavad on kuulekus, mis seisneb selles kui teised inimesed ütlevad meile, et me muudaksime oma arvamust (käitumist). Igaüks mõistab käske ja korraldusi erinevalt ehk on erineva kuulekuse astmega mis on omakorda pöördvõrdeline vastutustundega. (Milgrami katsealused 1963 a.). Ka Nürnbergi protsessil toetus enamik kohtualuseid oma tegude selgitustes käskudele mitte siseeetikale. Adolf Eichmani kohta ütles kohtupsühholoog iseloomustuseks ,,hirmuäratavalt normaalne inimene” ja ei suutnud segitada Eichmani tegude põhjust.
Konformsus on grupi enamusest lähtuv survemehhanism, konformsusele vastanduvad sõltumatus ja mässumeelsus ning koformsus on seotud hämmastava ebakriitilisusega, sest tõeks peetakse kõike, mida pakub lähiümbrus ja tavapärased infokanalid. Püüdes igati oma ümbrusega kohaneda, ei suuda konformsed isiksused selle mõjudele vastu seista.
Konformsus ehk sotsiaalsete standarditega kohanemine/muganemine; kuuletumine, ka kuuletumine autoriteedile, deindividualiseerumine kõlab soome keeles mõneti arusaadavamalt – yhdenmukaisuuspyrkimys
Konformsus ehk konformismi järjepidevus on sund kui inimene allub enamuse survele ja loobub oma tõekspidamitest, püüab elada, mõelda ja toimida nii nagu kõik teised. Konformsusele omased iseloomujooned on sisendatavus, emotsionaalne aheldatus, alaväärsustunne, mure teiste heakskiidu/hukkamõistmise pärast. Konformsus on seda tugevam, mida rohkem on grupis liikmeid. Konformismi ilminguid indiviidis soodustavad püüd toimida õigesti ja toetuda seejuures teiste antud normidele, püüd meeldida kaaslastele ja püüd saada tasu sobiva käitumise eest ning vältida karistusi ebasobiva käitumise eest. Toon ühe näite eelneva selgituseks: Oleme tihti kuulnud, kui keegi väidab, et ta ei ole küll EKRE valija, kuid nõustub ühe või teise EKRE mõttega. Kokkuvõttes ilmneb, et ta ühineb kõigi EKRE mõtetega, kuid avalikusele eelistab ta teada anda, et on siiski reformierakonna valija.
Korrelatsiooni graafika näitab siiski selgelt, et madalama enesehinnanguga ja/või iseenesega mitterahulolevad inimesed jagavad nn vaskpoolsete erakondade ( ka reformierakond) vaateid soovist olla osake MEIE-st. Kui sinna lisada veel igapäevane ajupesu siis ei ole raske edasise manipulatsiooniga.
Kui keegi küsib, kuidas läheb, siis me naeratame ja valetame. Me varjame enda tundeid, hirme, vajadusi.
Saame juba lapsepõlvekodust kaasa teadmise, kui oluline on teiste arvamus. Mõni rohkem ja mõni vähem. Madala enesehinnanguga lapsevanemad annavad oma järglastele kaasa suurema vajaduse sõltuda teiste arvamusest. Nii liigub see põlvest põlve edasi Teiste arvamus sinust on palju olulisem, kui sinu enda arvamus endast. Kõik algab sellest, kui mõni täiskasvanud inimene last häbistab. Usutavasti on enamik meist lapsena kuulnud lauset: “Mõtle, mida nad arvavad sinust, kui näevad sind niimoodi käitumas!” või „”Issand, mõtle ka, mis teised arvavad, kui sa sellisena välja lähed!” jne. Me võime lapsele küll öelda: “Ole ikka sina ise!”, kuid lapsed näevad, kuidas me ise end pidevalt teistega võrdleme. Arvustame oma sõprade ja kolleegide välimust, ameteid, oskusi, elustiili, palka.
Isiksuspsühholoogia spetsialistid väidavad, et mida küpsem isiksus, seda vähem ta valetab. Nende otsused tulenevad nende omandatud kas üld- või võtmepädevusest. Mõlemad avaldavad olulist mõju inimese suutlikuse tasemele mitte olla tegelikuses vaid alluvuda sotsiaalsetele reeglitele ja ideoloogilistele positsioonidele. Ehk- ainult siis kuulud sa meie kasti, kui sul on meiega sarnased (õiged) arusaamised ja arvamised. Paljud tajuvadki seda kui õiget valikut, mis tagavad neile heaolu hoomamata, et sotsiooloogilises mõttes on neist kujundunud suhteliselt lühikese arusaamaga oportunistid selle mõiste esimeses staadiumis. Staadium jääbki oma algstaadiumisse, sest selle edasist arengud pärsib teadmiste tase. Personaalsus pälvib hukkamõistu ja automaatse väljaheitmise MEIE seast.
,,MEIE” tunne on inimese loomulik vajadus kuuluda kellegi sekka. Selleks, et meie-tunnet kogeda, vajame me grupipoolset heakskiitu.
On käsitlusi, mis ütlevad, et isegi meie minapilt ja enesehinnang rajaneb meie arusaamisel teiste inimeste suhtumisest meisse.
Sven Mikser ütles kord, et vastandumise ohjamisel on võtmeroll poliitikutel – kollektiivne massipsühhoos on arvamusliidrite poolt ülesköetav ja ka mahavõetav. Paraku tegeleb nii tema ise kui ka enamus peavoolu poliitikutest oma propagandas just vastandamisega millele kõige vastuvõtlikumad on oma teadmiste ja haridusega rahulolematud inimesed, kes on kimpus iseendaga, ei suuda oma minaga toime tulla või kellel on rahuldamata ambitsioonid.
Nagu ma juba mainisin on Meie aplikaatoriks vastandamine ja vastandumine. Vastanduda võidakse nii mingis küsimuses või kogu idees, kus peamiseks argumendiks on -meie ei ole nemad. Nendeks võib olla mõni teine grupp, organisatsioon või ka ühiskond tervikuna, mis reeglina tembeldatakse rumalateks või kleebitakse külge üks või mitu halvustavat silti.
Inimene on sotsiaalne olend ja paljud meist alluvad kergemini massipsühhoosile.
Kaks näidet massipsühhoosidest on Ameerika ja Euroopa nõiajaht 16. ja 17. sajandil ning totalitarismi tõus 20. sajandil.
Massid pole kunagi janunenud tõe järele. Nad ignoreerivad tõendeid, mis pole nende meele järele ja eelistavad eksida, kui eksimus on kütkestav. Kes suudab neile illusioone pakkuda, on kergesti nende peremees; kes püüab illusioone hävitada, on alati nende ohver. ” (Gustav Le Bon).
Aastaid otsisid Inimesed infokanalitest uut infot ja filtreerisid välja teabe, mille alusel loodi uued uskumused. Käesoleval ajal ei ole enam tarvidust info filtreerimiseks ja analüüsiks, sest meedia ( eriti üks grupp Eestis eksisteerivast kahest grupist) teeb selle meie eest ära ja sisestab meile uusi nn omaksvõetud uskumusi ja arvamusi. Analüüsi tulemus tuuakse meile kandikul ette ja kui sa sellega ei nõustu, siis sa ei ole MEIE. Meile üritatakse jätta võimalus kogu seda analüüsi ainult kinnitada, mida suur enamus piiratud analüüsivõimega inimestest ka teeb. Seda sunnib kinnituskalduvus või kinnituseelarvamus (ingl. K confirmation bias) ehk kalduvus otsida ja eelistada tõendusmaterjali, mis toetab juba omaksvõetud uskumusi ja arvamusi ning eirata informatsiooni, mis seab need uskumused kahtluse alla. Kinnituskalduvus on üks kognitiivsetest nihetest.
Gustave LeBon‘ väitis, et me ei tohi unustada tõsiasja, et sõnade jõuga pandi rahvad üksteist tapma ning just sõnade ja meedia jõuga peetakse maha huvirühmade sõjad tänapäeval. Walter Lippmann oli esimene, kes jõudis järeldusele, et kehvasti informeeritud ja erapoolik, tuim inimene ja inimkond käitub lähtuvalt irratsionaalsetest soovidest, mis teeb nende negatiivse mõjutamise võimalikuks.
Tema teooria lähtus eeldusest, et inimeste käitumine ei põhine mitte otsesel ja kindlal teadmisel, vaid inimese enda loodud või talle etteantud kujutluspildil. Seega määrab inimeste käitumist ja soove igal ajahetkel see, kuidas maailma endale kujutatakse või lastakse endale kujutada. Tegemist on sotsiaalpsühholoogliselt olulise seisukohaga, millele tugineb propaganda, mõjutamise ning otsese “ajupesu“ kujunemine 20. sajandil.
Demagoogid, mis tahes mõjutajad ja latentsed suunajad saavad enam-vähem karistamatult tegutseda just seetõttu, et rahvas ei tunne neid ära ning laseb endaga pahaaimamatult manipuleerida.
Roland Mere
Riigikogu kandidaat Saare-, Hiiu- ja Läänemaal 2023
