Keskerakonna analüüs oma mustade lammaste kohta võiks kõlada nii: Tõsi, minu vanim poeg on kaks korda vanglas olnud. Kaklemiste ja lõhkumiste eest, aga vargust meie peres ei ole! Kui võtta nii, et seitsmest lapsest üks on “aiataha läinud”. See on 14,3 % aga: 85,7 on täiesti õnnestunud. Ma ei leia, et see oleks väga halb näitaja.
Lausa uskumatu milline sopa loopimine on lahti läinud enne Riigikogu valimisi. Kusjuures soppa ei võreta kraavist vaid segatakse enne kokku, ehk tahtsin öelda, et kui tuua vihjeid kandidaaddi varasemast tegematusest või vääratustest, siis võiks ehk sopaloopijaid mõistagi. Siis on tegemist kriitikaga. Paraku on tihti tegemist paljasõnaliste kokku monteeritud siltidega.
Kõige margantsem kuju siin üks ja ainus Eesti 200 eesotsas Lauri Hussariga, kes mitte ei esita ebaõigete faktiväiteid ( ehk asjaolu mida saaks kontrollida) vaid pigem ebakohaseid väärtushinnanguid, ehk– tegemist on miskiga mis ei ole fakt, vaid hinnanguga inimeste käitumisele. Minule tundub, et Hussari väited EKRE kohta on nii retsidiivselt järjepidevad ja läbinähtavalt skisofreense tooniga ning psühholoogias nimetatakse sellist käitumist obsessiv-kompulsiivseks häireks, mis on seotud serotoniini puudusega organismis. Vähemalt üks psühholoog on minuga selles juba nõustunud. Serotiini puudumine tekitab halba tuju, stressi ja ülesöömist, mis on Hussari puhul ka silmatorkavalt nähtavad tunnused. Toitumisspetsialistid soovitavad sel puhul rohkem toiduks tarbida serotiinirikkaid kreeka pähkleid või seemneid. Seemnetega ei tohi muidugi eksida. Võib teistpidi ära keerata.
Ma ei tea, kui magus on töökoht Riigikogus kuid ilmselgelt on enamus suutnud panna end olukorda, kus mittevalituks osutumisel on nälg majas. No kas keegi kujutab ette, mis tööd hakkaks tegema Jürgen Ligi. Või sellised poliitikud, kes oma esimeste vihmavarjuhoidmiste ajal kandsid veel mähkmeid. ( Kiik, Ratas, Michal jpt). Kristina Šmigun Vähi ütles neli aastat tagasi- me lihtsalt peame ennast kätte võtma, rohkem liikuma ja targemini toituma ja otseloomulikult kus oleks seda sõnumit mitte parem edastada kui mitte Riigikogus. Raske on ette kujutada millise ameti valiks omale Kristina Šmigun, kes tuli riigikogusse seetõttu, et panna lapsed koolides rohkem liikuma. Ilmselt ei jõudnud ta nelja aastaga oma toimetusi ära teha, sest tema slogan on senini sama. Meenutaks siinkohal Kaja Kallase väljaütlemist 2019 aastal: „Aga ta [Šmigun-Vähi] julgeb astuda selle sammu, et tulla appi, tulla täiega appi ja rääkida neil teemadel, mis meie ühiskonnas on olulised. Tema mõtted tuleb pöörata ühiskonna kasuks,“ Ilmselt olin ma tol päeval jahil kui Šmigun omi mõtteid Riigikogus olles avaldas.
Või võtaks Kalle Laaneti, kes reklaamib ennast kui endist kaitseministrit kuid jätab mainimata, et on ka endine, kursant, miilits, reapoltseinik. Hiljuti ütles mulle üks vägagi tuntud ettevõtja, et kaitseministri amet on Eesti üks lihtsamaid. Hommikul võtad telefoni toru ja kuulad ära mis sa päeva jooksul ütlema pead. Tundub loogiline.
Raimond Kaljulaid? Ei oskagi kommenteerida. Lugege vikipeediast. 2017 aasta Tallinlane
Mida näiteks teeks Pevkur kui otsustaks hakata ausaks, eriti kui meenutada kuidas Siim Kallas teda 2018. aastal iseloomustas: “Hanno Pevkur ei saanud erakonna esimehena hakkama. Tema kõned ja intervjuud olid igavad ja ebahuvitavad. Jutt mingitest “uuendusmeelsetest”, kes justkui on koondunud Pevkuri ümber, kuulub huumori valdkonda. Ta ei osanud juhtida fraktsiooni, ka seal ei suutnud ta motiveerida oma toetajaid. Siimu arust ei sobinud ta kuski ja nüüd korraga sobib ta täiesti Eesti kaitseministriks, kas pole?
Ka erakondade sees olen kuulnud erinevatest kähmlustest. Pean pääsema Riigikogusse, muidu ma suren. Kuulsin, et Pärnus läks reformierakonna sees numbrite jagamisel tugevaks madinaks. Läänemaal olla seevastu kisklemine näoplakatite ja plakati asukoha suhtes. Plakati asukoht on ju ka oluline. Selles ei ole ka midagi taunitavat, sest inimese iseloom lööb ikka välja just siis kui tekib võimalus midagi saada või kaotada. Mõelge sõbrad ka sellele enne hääle andmist.
Kuni 2019 aasta kevadeni ei huvitanud mind absoluutselt osalemine ei kohalikus ega ka riigi poliitikas. Ega ma täpselt ei teadnudki mida see endast kujutab. Esimese stiimuli asja vastu huvi tunda sain Kaja Kallase nn teisest tulemisest enne eelmisi Riigikogu valimisi. Kuna olen oma elu sättinud nii, et tänu eelnevatel kümnenditele, alates kahekümnendast elusaastast võin praegu lubada endale aega eneseharimisele ( nimelt alustasin ka hiljuti teistkordselt ülikooliõpinguid) ja silmaringi veelgi laiemaks muutmist, siis tekkisid küsimused milledele olen püüdnud leida vastused. Miks?
Miks soovitakse nii hirmsasti kas kohalikku volikogusse või riigikogusse, et ollakse valmis teistel silmad peast välja kiskuma. (See viimane väljend on nn ,,piltlikult öeldes”, ehk siis Märt Koigil ei maksa karta kellegi pimedaks jäämist ja tegelikult pead ka ei veere).
Kohtusin hiljuti ühe reformierakonna valijaga, kes ütles, et riigikogus peaks ka töö tasuta olema. Siis pidavat sinna kandideerima ainult ausad inimesed. Võimalik- kuid ka veidi naiivne. Vastasin talle, et kandideerin Riigikogusee ainult selleks, et nüüd enam muudmoodi ei saa. Liiga palju on kaalul. Kogu Eesti on kaalul. Lubasin talle, et mina ei planeerinud kandideerida ja mina teen sellega oma elu ainult keerulisemaks. Ma olen rahul oma eluga, kuid vaatamata sellele andisn lubaduse, et mina olen siis esimene, kes lubab, et juhul kui saab Riigikousse, jagab kõik oma palgad annetustena laiali. Isegi esimesed annetuste saajad sai kokku lepitud. Need on vähiliit, diabeediliit ja Kuressaare teater.
Öeldakse, et mida vanemaks sa saad, seda kehvemaks läheb silmanägemine aga sa näed paremini.
Nii nagu kohalikus poliitikas ei suuda ka Riigikogu otsused kuidagi muuta minu heaolu. Ma võin nõustuda mingi KOV otsusega ja võin ka vastu olla. Ma ei kaota raha ja ma ei võida mammonat olgu minu otsus ükskõik milline. Ma olen täiesti sõltumatu. Aga ma otsustan nii nagu pean õigeks ja õiglaseks. Nagu ütles üks tuntud kirjandusklassik: löön jalaga solgipange ümber ja nõuan õiglust”.
Sama kavatsen teha ka Riigikogus.
Kavatsen olla täiesti sõltumatu ja seetõttu kordan ka oma elu esimest valimislubadust: Kuna ei kavatse saada ei rikkamaks ega vaesemaks ja rahuldatud saab minu põhimotiiv- olla kasulik Eestile- luban: minu palk saab minema annetusteks ja tööd panen ikka sajaga ja ainult oma veendumuste järgi. Samas ma ei kutsu kedagi üles oma palgast loobuma, sest töö eest peab ikka palka saama. See on ainult minu otsus. Ja sõna tuleb pidada.
https://www.rolandmere.com/rolandi-blogi/rk-liikmelisuse-s%C3%B5ltuvusest
Roland Mere
Riigikogu kandidaat Saare-, Hiiu- ja Läänemaal 2023
