Aeg-ajalt tabab Eesti avalikkust šokk, kui räägitakse palganumbritest, mida makstakse poliitikutele ja riigiametites ning omavalitsusettevõtetes töötavatele tippjuhtidele. Vahe riigi keskmise ja tippametnike palkade vahel käriseb üha suuremaks ning selles protsessis hakkab meie põhjamaade hulka pürgiv ühiskond üha rohkem sarnanema Ladina-Ameerikale. Kui tegemist oleks eranditult tõeliste tipptegijatega, poleks ehk avalikkuse reaktsioon sündsusetutele palganumbritele nii valuline. Kui mees või naine ikka kümne eest rabab, tuleb talle hea töö eest ka väärikat kompensatsiooni võimaldada, aga kahjuks saavad meil ulmepalka needki õnnesärgis sündinud pöidlakeerutajad, kelle töötulemused pole sugugi kiita. Miks saamatuid pupsikuid süüdimatult hellitatakse, jääb sageli arusaamatuks ja inimestel tekib õigustatud küsimus, kas tõesti on riigil ja omavalitsustel raha jalaga segada, et palgad kosmosesse upitatakse?
Omavalitsuste piinlik palgaralli.
Iga ettevõtja teab, et tööpanuse hindamiseks on olemas mõõdikud. Kui töötaja ei suuda oma kohustusi viljakalt ning eesmärgipäraselt täita, tuleb ta välja vahetada või siis korrigeerida tulemustele vastavalt palganumbreid. Võimalus on vähendada lisatasusid, boonuseid, tulemuspalka. Nii toimitakse eraettevõtluses. Omavalitsustes loogika ei tööta. Meie pealinn pole viimasel ajal peale ohtlike ning talvega lagunenud punaste rattateede joonistamise eriti millegagi silma paistnud, ent olukorras, kus raha ei jätku laste huvitegevuse toetamiseks, on niigi kõrge palgaga kommunaalpoliitikute ulmeline pajuk teinud läbi muljetavaldava kosumiskuuri. Pealinnast kaugemale jäävate omavalitsuste juhid on küll varmad rahapuuduse ettekäändel väikekoole sulgema, kuid oma palga kasvatamiseks leiab ka nadi eelarve korral ikka võimaluse. Närune, kuid tulus käitumismudel!
Riigikogu kui mõnus lebotamispaik.
Töötasu peab olenema nähtud vaevast, kuid Riigikogus, mille 101 liiget on äärmiselt erineva tööpanusega, nii ei arvata. On neid saadikuid, kes aastate jooksul ei suuda ainsatki korda kõnepulti ronida, ega osaleda tõsiselt ühegi seaduse ettevalmistamisel, sest nad roolivad taksot või tegelevad mõne muu kõrvalhobiga. Tagasihoidlikumate poliitiliste ambitsioonidega riigikogulased lihtsalt ei viitsi pingutada. Mõned ei tule isegi kohale ega vaevu ka virtuaalselt oma nägu näitama, sest palk, ja mitte väike, jookseb vaatamata sellel, kas teed tööd või ei. Selline arulage keskpärasust ja seanahavedamist soosiv süsteem avaldab mõju kogu ühiskonnale. Kui riigi kõrgeim seadusandlik esinduskogu ei suuda oma liikmete tööpanust õiglaselt hinnata ning maksab lahkelt ka neile, kes luuslanki löövad, siis pole imestada, kui mujalgi riigiametites arvatakse, et avalikus sektoris sekeldamine eeldab iseenesestmõistetavat maksumaksja poolset heldust.
Rohkem kui peaminister.
Viimasel ajal on meedias tekkinud uus trend – avaldatakse edetabeleid neist õnnelikest ametnikest, kes teenivad rohkem kui peaminister ja president. Erilise imetluse pälvivad aga need käbedad riigitöölised, kes on suutnud kaubelda endale koos arvukate nõukogu tasudega välja palga, mis ületab peaministri ja presidendi töötasu kokku. Sealjuures ei tooda kunagi välja näidikuid, mis selgitaksid, milliste enneolematute saavutuste eest ametnikule hüpertasu makstakse, kui palju on tema juhitud asutus või omavalitsusettevõte hoidnud kokku maksumaksja raha, kuidas tõstnud töö efektiivsust. Ajuti näib, otsekui toimuks meie riigis loterii, milles loositakse välja hea palgaga ametikohti, kus ei pea vastutama, pingutama ega tulemusi saavutama. Kui midagi nihu läheb, noh näiteks osutub piiriehitus kordades kallimaks esialgu planeeritust või raisatakse mitte kellelgi vajaminevate vaktsiinidooside peale ulmelisi summasid, kuuleme ikka, et selle eest vastutav ametnik on muidu mõnus mees või eriti võimekas naine ja tema kallal ei tohiks väikese mõnesajamiljonilise eksimuse pärast norida. Palka aga peab talle juurde panema. Selline on ametkondliku ringkaitse loogika.
Hõbelusikas suus.
Aeg oleks loobuda aastatega juurdunud kombest toota politiseeritud ametnikke, kes oleksid sündinud otsekui hõbelusikas suus ja Rolex käe peal. Ka riigiametite töö efektiivsuse määramiseks tuleb panna paika mõõdikud ja kui tippametnikud ei suuda rahuldavaid tulemusi tagada, tuleb kärpida palka.
Üle mõistuse suured palgavahed ühes ametiasutuses on amoraalsed ja asutuse juhi esmane ülesanne peaks olema mitte endale ülisuure palganumbri väljakauplemine, vaid eelkõige seismine töötajate eest. Sestap oleks igati põhjamaine, kui riigikogu võtaks vastu seaduse, mis sätestaks, et riigi- ja omavalitsusasutuste juhtide palk ei tohiks ületada antud ettevõtte madalamat tasu saava spetsialisti kahekordset palka. Ettevõtte palgafond jääks sealjuures konstantseks ja juhi ainus võimalus enda palga kasvatamiseks oleks panna alluvad efektiivsemalt tööle. Ehk peitub just siin võti erinevate asutuste ja riigiettevõtete töö viljakamaks ja eesmärgipärasemaks muutmiseks. Mõelgem sellele ja rabelegem välja sündsusetute palkade võrgust!
Vsevolod Jürgenson
