„Peame piirama globaalset soojenemist 1,5 °C-ga. Nüüd on aeg tegutseda üheskoos.“ – need on kohustuslikud laused millega algab ja lõpeb iga väiksem ja suurem kliimakonverents. Neid lauseid saadab meeliülendav aplaus ning järgnevad uued meetmed ja piirangud.
OECD (Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsioon) prognoosib, et neist kliimapiirangutest saavad majanduslikult enim kannatada Euroopa riigid. Arvestades Eesti tänast poliitikat, energiasüsteemi ülesehitust, majanduse väiksust, asukohta Kesk-Euroopa suhtes ning kaubavahetuse võimalusi naabritega, võib eeldada, et Euroopa sees saab üks suurimaid kannatajaid olema just Eesti.
Isegi kui uskuda inimtekkelist kliimasoojenemist, siis on meie panus ju üliväike. Kui Eesti lõpetab igasuguse heite, siis “paraneb” maailma olukord vaid 0,05% ning selle nn tühimiku täidab mõni suur riik või gaasitoru plahvatus või vulkaan paari päevaga. Maailma rahvastiku kasvu (äsja sai täis 8 miljardit) ja trende arvestades on fosiilkütuste tarbimise kasvule piduri tõmbamine enam kui kaheldav. Kuid Eesti panustab.
Miks me seda siis teeme? Kas tõesti maailma päästmise nimel või on siin muud huvid? Kas rohepööre võib olla tõesti punapööre ehk kliimakangelane hoopis meie looduse ja rahva vaenlane? Sektoreid mida kliimapoliitika mõjutab on palju, kuid vaatleme järgnevalt seda teemat Eesti metsa vaatevinklist. Kui kliimaneutraalne on puidu põletamine ja kui jätkusuutlik ja kindlustunet pakkuv on praegune metsa majandamine?
Kliimakangelastest metsamajandajate arusaama järgi oleks mõistlik raiuda kiiremas korras maha kõik Eesti nn küpsed metsad, sest uus mets hakkab mõnekümne aasta pärast siduma rohkem süsinikku, kui vana mets seda täna teeb. Väidetakse, et puu põletamisel tekkiv CO2 on parem molekul kui põlevkivist lenduv CO2. Mõne kliimateadlase jutust võib järeldada, et vana mets mitte ei seo süsinikku, vaid lausa eraldab seda rohkem, kui seob. Seega põhimõtteliselt võib vanasse metsa sattunud inimene seal lämbuda ja parem oleks, kui ta oma nina metsa ning metsateemadesse ei topiks.
Huugavad pelletitehased, hiigelpalgivirnad sadamates ja lagedad raiesmikud panevad aga üha enam inimesi metsa pärast muret tundma. Selgitused ei veena ning loodusseadused ja loogika kipuvad minema kliimausu ja poliitikaga risti. Seega, kellel on õigus?
Fakt on, et 1kW/h energia saamiseks põletatav puu või põlevkivi eraldavad õhku sama suurusjärgu süsihappegaasi (puit veidi rohkem).
· Kui me põletame vana puu, siis uus tärkav puu peab 70–100 aasta jooksul siduma endasse kõigepealt selle vana puu süsiniku ning kui uuel lubatakse vanemaks kasvada, siis seob see veel täiendavalt juurde.
· Kui me põletame aga põlevkivi, siis seob see ellu jäetud “vana” mänd seda täiendavat süsinikku kohe ja vajadusel sajandeid (männi kasvuiga 300–400 a; kuusel, saarel 200–300 a; kasel, haaval 80–100 a).
Sellest lähtuvalt on elujõulise metsa põletamise kaudu süsihappegaasi kontsentratsiooni vähendamine ja kliimaneutraalsuse saavutamine lähema sajandi perspektiivis tugevalt ülehinnatud. Puidu põletamisel eralduv süsihappegaas ei ole rohegaas, vaid taeva haitunud mets, mille taas metsa sidumine kestab pea sajandi (Joonis). Kas selline plaan vähendab maailma temperatuuri tõusu?
Tänane intensiivne metsamajandamine hakab kliima päästmise asemel tekitama meile pigem muid probleeme – elurikkuse vähenemine, ressursi lõppemine ja töökohtade kadu.
Keskkonnaagentuuri andmete põhjal (Majandatavate puistute juurekasv vanus üle 10 aasta SIM) järeldub, et Eesti jätkusuutlik aastane raiemaht majandatavas metsas on hetkeseisuga 7-8 miljonit tihumeetrit aastas. See tähendab, et kui soovime järgmised 100 aastat hoida sektoris stabiilsust, siis tuleb mahud madalamaks viia. Praegune keskkonnaministri vähendusplaan on vaid pool sammu.
Raiemaht oleks võinud olla 9 miljonit tihumeetrit aastas, siis, kui poleks viimase kümne aastaga tuleviku arvelt varusid vähendatud. 11 miljonit tihumeetrit aastas on Eesti jaoks liiga palju, misläbi jõuame kümne aasta pärast 5–6 miljoni tihumeetri peale – ja nii sajandi lõpuni.
Seega kui räägime tänasest metsasektorist ja seal otseselt või kaudsemalt hõivatud 50 000st inimesest, siis praegusel kursil peab arvestama, et 10 aasta pärast on vaja leida vähemalt pooltel inimestel muu rakendus – raieküps mets saab lihtsalt otsa. Otsustajad ja riigi käekäigu eest vastutajad saavad veel valida:
· kas raie vastavalt raieküpsuse saavutamisele (täna 11milj tm/a, homme 5milj tm/a) või jätkusuutlikult sada aasta (7-8 milj tm/a);
· kas asendada Euroopas Vene gaas Eesti metsadega või säästa ja päästa meie elurikkus;
· kas lasta meie loodusvara väärindada teistes riikides või nõuda meie metsade väärindamist kohapeal ning luua need töökohad siia;
· kas panustada ühte hiigeltehasesse või soodustada ja hajutada puidu kasutamist erinevates sektorites ja piirkondades;
· kas teha vaid suuri hankeid või tagada mõistliku hinnaga küttepuu ka kohalikele elanikele. jne jne.
Eelduslikult saab iga vaba riik oma loodus- ja maavarade kasutamise ning müügi üle ise otsustada. Vaba riik ei sõltu antud osas WTO ja EL-i alusleppe “kaupade vaba liikumine” olemasolust ja oma rahvast vaesustavatest kliimalepetest. Isegi kui need lepped on nii siduvad, siis saab vaba riik neid oma riigi huvidest ja oma rahva vajadustest lähtuvalt korrigeerida.
Keskkonnakaitse kilbi taha pugedes ei hävita meie kliimakangelased täna mitte ainult metsi, vaid ka Ida-Virumaa tööstust, Liivilahe piirkonna turismi, põllumajandust, kalandust, Eesti elanike elatustaset, elurikkust ning inimeste elukeskkonda. Mida kõike ei jõudnud antud artiklis puudutada. Keegi seal kilbi taga teenib aga rohepöördest sh. süsihappegaasi kaubandusest meie looduse ja rahva arvelt hõlptulu.
Kui rohepööre hakkab paistma teist värvi, siis ei ole see enam roheline.
Robert Kiviselg
