Riigi üheks põhifunktsiooniks on mitte ainult võime end kaitsta, vaid ka selle reaalne
teostamine. Jättes kõrvale antud kontekstis nii sotsiaalse kui ka emotsionaalse aspekti
esitame siinjuures oma seisukoha riigikaitse kui sellise tagamise ühest vahendist ja
selleks on raha.
Kogu senine lähenemine riigikaitsele on olnud vildakas. Sest see on olnud kulutamis- ja
mitte vajaduspõhine (sama võib öelda kogu riigieelarve lähenemisloogika kohta). Jutt
pole protsentidest, vaid sellest, mida on meil riigikaitseks tegelikult vaja Eesti riigi ja
rahva huvidest lähtuvalt.
Kõigepealt on vaja otsustajatel selgeks teha ja ka rahvale selgelt sõnastatuna välja
öelda, mis on riigi sõjalised kulutused ning missuguse osa nendest moodustavad
kaitsekulud tervikuna. Paraku püütakse rahvale serveerida mistahes sõjalisi kulutusi ja
ka sõjalist abi kolmandatele riikidele kui kaitsekulutusi, mida nad tegelikult ei eesmärgilt ega olemuselt ei ole.
Kui riik soetab 100 miljoni euro eest ründedroone ja 500 miljoni euro eest rakette
millede laskekaugus on üle 300 km, siis ei ole sel juhul tegemist kaitseotstarbelise
relvastusega. Eeltoodu on aga ainult üksik näide, kogu Kaitseministeeriumi kodulehel
kättesaadav teave kubiseb tarnetest ja tegevustest, mida ei saa paraku kuidagi
seostada enda kaitsega. Ründerelvad, mida kavatseme kasutada kellegi vastu on ju
olemuselt sõjaline kulu ja mitte kaitsekulu. Samas ei näe meie kaitsekontseptsioon ette
sõjalisi invasioone oma naabrite vastu ja samuti ei oma me territoriaalseid pretensioone oma naaberriikide suhtes. Samas oleme aga jätkuvalt seisukohal, et Tartu rahu järgsete lepete alusel on siiani meie territooriumist 5,2% seadusevastaselt Vene Föderatsiooni valduses.
Jah, humaansetel ja liitlassuhetest johtuvatel kaalutlustel toetame riike, kes on sõjas.
Kui riik toetab teist sõdivat riiki rahaliste vahenditega, milledest makstakse näiteks palku palgasõduritele, ei ole see meie jaoks kaitsekulutus ehkki loosungitega kaunistatult seda nii nimetatakse.
Asja segasemaks ajamiseks hämatakse meile erinevaid arve, protsente ning
opereeritakse erinevate mõistetega erinevates valdkondades ja riigi erinevates
valitsemisalades. Sõjalisi kulutusi analüüsides võib jõuda erinevatele tulemusteni,
missuguse osa nendest moodustavad tegelikud kaitsekulud jääb aga arusaamatuks
suuruseks. Kaitseministeerium on läinud oma väidetes isegi niikaugele, et seostab
sõjaliste kulutuste kasvu majanduskasvuga läbi kohaliku kaitsetööstuse ja tööhõive.
Riigi enamlevinud väide on, et sõjalised kulutused maksavad tegelikult kinni meie NATO
liitlased aga see väide ei vasta paraku tõele.
Eesti kaitsepoliitika lähtub kahest omavahel seotud põhimõttest: esmase iseseisva
kaitsevõime tugevdamine ja rahvusvaheline julgeolekualane koostöö. Iseseisev
kaitsevõime on kõigile arusaadav ja aktsepteeritav. Kui meie oma Eesti riik peaks aga
„rahvusvahelise julgeolekukoostöö“ raames hakkama kellegagi sõda pidama, siis see ei
ole enam vastuvõetav.
Meie riigis on karjuv rahapuudus praktiliselt kõigis elusfäärides ja valdkondades, välja
arvatud sõjalised kulud. Eelarves on puudu raha haridusele, tervishoiule, teadusele,
sisejulgeolekule ja sotsiaalsfäärile tervikuna, samas jagatakse heldelt toetusi ja sõjalist abi sõdivale Ukrainale ja riik maksab Ukraina eest isegi laenuintresse. Me taastame
Ukrainas koole ja lasteaedu aga oma riigis paneme koole kinni põhjendades seda
sellega, et raha ei ole.
Meie ise peame olema suutelised oma ajaloost õppima. Meid on sajandite kestel
müüdud, nii sakslastele, taanlastele, poolakatele, rootslastele ja venelastele. 1939.
aastal müüs Konstantin Päts meid „lääneliitlate survel“ odava raha eest nõukogude
võimule. Pärast Teist Maailmasõda jättis see sama „kollektiivne Lääs“ meid Stalini kätte.
Ajalool on komme korduda ja meid reedetakse taas. Ükskõik, mida meile ka ei räägita
või ei lubata, on suurriikide geopoliitilised huvid tähtsamad kui meie väikse rahvakillu
huvid siin väiksel tuulepealsel maalapil.
Eesti kaitsevõime tagab eelkõige eestlaste kaitsetahe, kui seda ei ole siis seda ei
asenda ükski mürsk ega rakett või tank.
Kaitseministeeriumi kodulehel seisab järgmine loosung; „Eesti riigikaitse on laiapindne.
See tähendab, et lisaks Kaitseväele peab Eesti kaitseks valmis olema kogu Eesti
ühiskond, iga Eesti kodanik.“
Aga kui need, kes peaksid riiki valitsema ja juhtima hoiavad oma enda rahva „näljas“
siis seda kaitsetahet ei ole ja sellega on meie oma riigi saatus sõjas otsustatud. Sõjalisi
kulutusi tuleb vähendada, riigi kaitsevõime seisukohalt on sotsiaalsfääri, hariduse,
kultuuri ja sisejulgeoleku, vähemalt talutavas ulatuses rahastamise välise julgeoleku
alus. Ükstakõik kui suureks meie oma riigi kaitsekulutusi ei paisutaks, siis tänapäeva
sõjapidamise kulukust arvestades neist ei jätkuks. Meie riik ei ole suuteline kedagi
abistama või sõjalist abi andma, kahjuks või õnneks oleme meie selle jaoks liiga
väiksed ja vaesed.
EESTI RAHVA ERAKOND
