Autor Stephen Soukup kaudu Ameerika ülevus,
Teisel päeval ütles miljardärist investor ja Bridgewater Associatesi asutaja Ray Dalio The Financial Timesile, et ta näeb teise Ameerika kodusõja ohtu “kasvavana” ja seab sellise sõja tõenäosuseks “35-40 protsenti”. FT sõnul on Dalio “uuringud” viinud ta järeldusele, et “oleme nüüd äärel”, kuigi me “ei tea veel, kas me läheme üle palju turbulentsematesse aegadesse”.
Ühest küljest on oluline meeles pidada, et Dalio on peaaegu universaalselt tuntud kui maailmatasemel. Ta on turgudel palju raha teeninud ja teda on pikka aega peetud nutikaks investoriks, kuid teda on pikka aega peetud ka pehmelt öeldes veidraks pardiks. Lisaks on rumal mõte, et see kuulutamine ja koefitsientide seadmine põhineb “uuringutel”. Puuduvad muutujad, mida saaks uurida ja analüüsida ning seejärel kasutada kodusõja toimumise objektiivse hinnangu arvutamiseks. Teeselda vastupidist on… hästi… täiesti Dalio-esque.
Teisest küljest pole Dalio vaevalt üksi oma usus, et rasked ajad on tulemas. Peaaegu kogu valitsev klass näib uskuvat, et hetke zeitgeisti iseloomustab viha, vihkamine ja poliitiliste vastaste vastasseisu ootus. Hollywood on hõivatud filmide tegemisega potentsiaalsest kodusõjast. Poliitilised ajakirjad hoiatavad, et totalitarism terendab vahetult valimiste horisondi kohal. Ja isegi Ameerika Ühendriikide president avaldab videoid, mis kõlavad pigem võitluseelsete smack-juttude kui poliitiliste poosetamisena. Lühidalt öeldes pole Ray Dalio vaevalt esimene suurem avaliku elu tegelane, kes väljendab oma hirmu/lootust, et rahvas on “äärel”.
Irooniline on see, et selle loo osa, millest Dalio ja tema kaaseliit puuduvad, on see, kus nad põhjustavad segadust, mis praegu Ameerika Ühendriike vaevab või vähemalt süvendavad seda segadust ja süvendavad inimeste pettumust.
Mõelge näiteks kirjeldusele, mille Dalio annab selle võimaliku kodusõja ühest peamisest põhjusest:
Need valimised oleksid proovikiviks “kas demokraatia saab hästi toimida? Kas neid reegleid aktsepteeritakse ja nende reeglite järgi suudetakse hästi töötada?” küsis ta.
[Vabariiklaste kandidaat Donald] Trump järgib parempoolsemat, natsionalistlikumat, isolatsionistlikumat, protektsionistlikumat, mitteregulatiivset poliitikat – ja agressiivsemat poliitikat, et võidelda vaenlastega sisemiselt ja väliselt, sealhulgas poliitiliste vaenlastega. [President Joe] Biden ja veelgi enam demokraatlik partei ilma Bidenita on pigem vastupidine….
Ah, ma näen. See kõik on Donald Trumpi süü. Kummalisel kombel ei käsitle Dalio peaaegu vaieldamatut tõsiasja, et Donald Trump on selle rahva poliitilise düsfunktsiooni sümptom, mitte selle põhjus. Mida iganes keegi Trumpist arvab – hea, halb, ükskõikne -, ei tekkinud tema ja tema poliitiline liikumine täielikult, justkui Athena kerkiks Zeusi otsaesisest välja. Need olid mõlema poole aastakümneid kestnud poliitilise väärkäitumise, aastakümneid kestnud reetmise ja aastakümneid kestnud enesega tegelemise tulemus.
Samamoodi on Donald Trump tänapäeval populaarne, sest mõlemad osapooled tervikuna jäävad riigiklassi täbara olukorra suhtes ükskõikseks ning on mures peaaegu eranditult Washingtoni ja tema liitlaste vajaduste ja soovide pärast. Miljardär Ray Dalio võib arvata, et rahvas mässab, kuid see on suures osas Washingtoni üheparteilise süü ja inimeste huvide eiramine.
Dalio kirjeldab ka kodusõja, mida ta nii kardab, võib võtta: “Kodusõda, mida Dalio ette kujutab, ei olnud tingimata selline, kus inimesed “haaravad relvad ja hakkavad tulistama”, kuigi selline stsenaarium oli võimalik, ütles ta.” Pigem hõlmaks kodusõda, mida Dalio ette näeb, “inimesi kolima erinevatesse osariikidesse, mis on rohkem kooskõlas sellega, mida nad tahavad ja nad ei järgi vastupidise poliitilise veenmise föderaalvõimude otsuseid”.
Selguse huvides ei arva ma, et föderaalvalitsuse tegevuse ja otsuste järjekindel eiramine on midagi, mida me rahvana peaksime julgustama, veel vähem sallima. Samal ajal on olemas termin selle kohta, mida Dalio kirjeldab. Seda nimetatakse “föderalismiks” ja just seda pidasid asutajad silmas peaaegu 250 aastat tagasi.
Siinkohal tasub meeles pidada, et kui asutajad arutasid põhiseadust, võitlesid kaks peamist fraktsiooni üksikasjade üle. Föderalistid – eriti James Madsion, Alexander Hamilton ja John Jay – istusid küsimuse ühel küljel, samas kui föderalismivastased – Patrick Henry, James Monroe, Samuel Adams, George Mason ja paljud teised – istusid teisel pool. Föderalismivastased ei olnud põhiseaduse vastu mitte sellepärast, et nad ei kiitnud heaks selle nõrka föderaalvalitsust ja nõudsid midagi tugevamat, midagi sellist, mis meil täna on, vaid sellepärast, et nad ei kiitnud föderaalvalitsust üldse heaks. Teisisõnu, nägemus, mida Dalio nüüd pilkab ja vihjab, on kodusõja eelkäija, oli tegelikult asutajate poolt kaalutud valitsemisvormidest kõige radikaalsemalt tsentraliseeritud.
Dalio probleem sellise nägemusega valitsusest on kahtlemata väga sarnane probleemiga, mis suurel osal tänapäeva valitsevast klassist selle nägemusega on: ta tahab, et inimesed mõtleksid ja käituksid nii, nagu ta tahab, kooskõlas tema “väärtustega”. Ta leiab, et nende nõudmine ise mõelda ja vastavalt käituda on ärritav ja ebaefektiivne.
Umbes kaks aastat tagasi kirjutas Victor Davis Hanson essee, milles süüdistas “vasakpoolsete” fraktsioone osalemises selles, mida ta nimetas “kodusõja pornoks”. Mõned vasakpoolsed fantaseerisid tema väitel sellest, kuidas riigi enamus valgeid parempoolseid rabisid kavatsesid kahjustada vähemusi, hävitada demokraatiat ja kasutada vägivalda oma vaenlaste vastu. Sellised fantaasiad andsid neile võimaluse tegeleda moraalse suurejoonelisusega. Nad nägid end loo kangelastena, üllaste sõdalastena, kes ohverdaksid kõik, et päästa kõik, mis on maailmas õige ja hea.
Tänapäeval on see “kodusõja porno” suure osa valitseva klassi pärusmaa, sellised inimesed nagu Ray Dalio, kes cosplay kui ennastõigustavad nördinud ja “ratsionaalsed” täiskasvanud toas. Nad hoiatavad, et kurjad, ulakad lapsed, kavandavad rahva vastu, kavandavad valitsuse fašistlikku ülevõtmist või isegi liidust lahkulöömist.
Jällegi on iroonia selles, et seda tehes, pragates riskide üle, mida suured pesemata massid “Meie demokraatiale™” kujutavad, muudavad maailma Ray Dalios selle veelgi tõenäolisemaks.
Iga kord, kui nad sel teemal suu avavad, muudavad nad idee poliitilisest eraldatusest, mis vabastaks massid nendest, kes neid pilkavad ja vihkavad, kõlama palju meeldivamalt.
