Kolisime siia, Eestimaa keskele 10 a. tagasi. (pilt 5 a. tagasi)
Nagu need lood ikka käivad, et siis polnud siin mittekuimidagi. Oli ikka küll- oli maja, olid inimesekõrgused ohakad, abiks trimmer, et majale ligi saada. Aga mulle see koht meeldis, kohe! Mõnus energia oli.
Täna on see meie armas kodu, tehtud on tõesti palju, uskumatult palju. Oot, las tulla veel kevad!
Ma pakun, et Eestimaal on sarnast lugu veel palju palju.
Rahast! Täna oleks meie kinnistu hind ca 150 000. Ene küsis minult ükspäev, et kui siia pannaks püsti tuulikud, mis oleks selle elamise väärtus siis? Mitte, et me hakkaks kohe miskit müüma … ja see on tõesti mõttekoht. Kui inimesed on rajanud oma kodu ükskõik kus Eestimaa otsas, matnud sinna kogu oma energia kümme, sada, kakssada aastat. Ja kui homme pannakse tema kodu juurde püsti need propellerid … edasi ei taha mõeldagi. Siis tema kogu elutöö väärtus kukub kolinal nulli suunas!
Meie kodust jäävad planeeritavad tuulepargid 4 km ja 6 km, linnulennult. Kui need oleks 200 m kõrged, nagu plaanitud … Iru korsten on 200 m. Kaugele ta paistab ?
Rail Baltic, tuulepargid, polügoonid. See kõik mahub selle 10 a. sisse, mis me oleme siin elanud. Selle ajaga on Eestimaa otsast ääreni üles songitud. Tuleb suva arendaja, tähtis riigipaber taskus, panga garantii kah, seia saagu …
Kui oleks minu teha, teeks selle tuulepargi ühte kohta, suure ja võimsa. Näiteks Pakri poolsaarele. Ja Pakri saartele. Loobuks ühest kaitsealusest piirkonnast paljude teiste kasuks. Sinna rajaks ka tuumajaama, vesi seal sügav ja külm. Ja Paldiski sadamate kolinad nii ehk nii. Ja Narva korraliku põlevkivijaama. Moodsa, kaasaegse. Ja gaasijaama. Ja jaama, kus saab meie võsa ahju ajada. Ja prügi. Ja mitteüht grammi pelletit ei veaks enne Eestist välja, kui meie endi energiavajadus pole tagatud!
Aga, kes olen mina? … Hea küsimus!
/Raimond Raadik, Facebook/
