Lugedes täna hommikul Delfisse ilmunud artiklit, mis muuseas oli erinevalt paljudest teistest selle meediakanali üllitistest algusest lõpuni tasuta kättesaadav ning varustatud ka ohtra videomaterjaliga, tabas mind tõsine šokk. Tuleb tõdeda, et vähemalt ühel Eesti meediakontoril puudub arusaam, et praegusel kriitilisel ajal on terrorismi toetavate radikaalsete seisukohtade levitamine lubamatu.
Artiklis „Eestlane Palestiinas: nõustuvad kohalikud Hamasiga või mitte – nad on ainuke vastupanuliikumine, millel on mingi jõud“ ütleb keegi vaheldumisi Eestis ja Palestiinas resideeruv Helena Krinal järgmist: „Iga surm on tragöödia, aga kui sul on ühelpool selline superriik, nagu Iisrael, kellel on nii suur armee ja suured reservid; teisel rahvas, keda hoitakse ühest küljest avaõhuvanglas (Gaza) ja teisest apartheid-süsteemis (Läänekallas), tundub ebaõiglane rääkida ühest vastupanuhetkest kui suurest terrorismist.“ Ehk siis Krinali arvates ei saa terrorismiks nimetada juudi linnades ja külades märatsenud palestiinlaste tegevust, kes tapsid automaadilaskudega hällis magavaid inikuid, vägistasid ja mõrvasid naisi, avasid tänavatel valimatult tule kõige pihta, mis liikus. See Delfis eksponeeritud seisukoht peaks äratama jälestust igaühes, kelles on kübekegi inimlikkust, aukartust elu vastu ja õiglustunnet. Kuid Delfi poolt haibitud noorel daamil puudub empaatia. Tema tunnistab üksnes vihakultust, mis õigustab tapmist.
Mind huvitab, kas Krinal ja teda küsitlenud ajakirjanikud on näinud videot emast, kes anub, et Hamas annaks talle välja Gaza lähistel toimunud muusikafestivali külaliste hulgas viibinud 22 aastase tütre laiba, kes koos 260 festivalil muusikat nautinud noorega Hamasi võitlejate poolt vägistati ja mõrvati. Või pole Krinalile ette sattunud Iisraeli pereisa videopöördumine palestiinlaste poole, et nad vabastaksid pantvangist tema perekonna ja võtaksid nende asemel piinata ja tappa tema. Selliseid ahastuses inimesi on tuhandeid ja nende leinas ning valus on süüdi Hamas, kelle tegevust Eesti avalikus meedias õigustatakse. Kui Hamasi inimsust jalge alla tallavad jõhkrused ja kujuteldamatud sõjakuriteod pole Krinali arvates terrorism, on tegemist kas väga rumala või halvemal juhul radikaliseerunud inimesega, kelle tausta ja ühiskonnaohtlikust tuleks uurida pädevatel organitel. Igatahes ei tohiks avalik meedia taolistele terroriõigustajatele sõna anda.
Radikaalne hullus muutub üha ohtlikumaks.
Mõne päeva eest tehti Lätis pommiähvardused sadadele koolidele ja lasteasutustele. Täna öösel kordus sama Eestis. See on signaal, et peame olema valmis tõkestama radikaalseid idioote, kes ühel hetkel võivad ka oma ähvardused ellu viia. Ja isegi siis, kui tegemist oleks lihtsalt spämmimise või katsega destabiliseerida elu riigis, tuleb kurjategijad tuvastada ja vastutusele võtta, sest juba mõte süütute laste tapmisest väärib karmi karistust.
Lähipäevad näitavad, kas meie julgeolekuorganid on jäänud sama hambutuks, kui Hamasi verise rünnaku maha maganud Mossad, või suudavad Eestis siseriiklikku julgeolekut kindlustavad jõud tegeleda ka millegi asisemaga kui BIG panga ja selle omaniku halenaljaka kimbutamisega teo eest, mille puhul isegi prokuratuur kahtleb, kas seda üldse toimus.
Me elame üle rasket aega, kus sõda Ukrainas, terroriteod Lähis-Idas ning siseriiklik määramatus võivad meid paisata tõsisesse kriisi. Sellest hoidumiseks tuleb astuda vastu igale radikaalsuse ilmingule, sest parafraseerides klassikut, peame me inimkonnana ükskord väsima vihkamast. See on ainus võimalus.
Vsevolod Jürgenson
