Samal ajal kui Putin keskendus kasututele “rahuläbirääkimistele”, ründas Ukraina (või Washington või NATO) nelja Venemaa õhuväebaasi ja hävitas mitu Venemaa strateegilist pommitajat. BBC teatab:
“Operatsiooni käigus, mille ettevalmistused kestsid väidetavalt 18 kuud, smugeldati Venemaale kümneid väikeseid droone, hoiti veoautode spetsiaalsetes sektsioonides, sõideti vähemalt nelja erinevasse kohta tuhandete kilomeetrite kaugusel teineteisest ja lasti kaugjuhtimise teel lähedalasuvate õhuväebaaside poole.”
Kui see on tõsi, rünnati Venemaa strateegilisi tuumavägesid Venemaa seest. See näib olevat Venemaa luure tohutu läbikukkumine.
Kummalisel kombel on Venemaa ingliskeelsetel veebilehtedel RT ja Sputnik täna hommikul vähe teada anda edukast rünnakust, mille käigus Ukraina väitel hävitati kolmandik Venemaa strateegilisest pommitajate laevastikust. Selle asemel lobisevad uudisteagentuurid rahuläbirääkimiste teisest voorust.
Samuti on Venemaa uudiste teateid, et Venemaal õhiti õhku kaks silda, mille tagajärjel hukkusid ja said vigastada.
Paistab, et Putin pole ikka veel aru saanud, et Venemaa on sõjas.
Putini rahutingimus on NATO piiri Venemaaga tagasitõmbumine (Paul Craig Roberts)
Ukraina Venemaa oblastite pika konflikti ajal olen avaldanud palju teateid pidevalt laieneva sõja kohta. Läheneme punktile, kus konflikt eskaleerub täieulatuslikuks sõjaks. Küsimus on selles, kas keegi lääne valitsustes sellest aru saab?
Jääb üle oodata, kas Ukraina edukas rünnak Venemaa strateegilise pommilaevastiku vastu paneb Putini lõpuks mõistma oma pidevalt laieneva sõja hinda. Hind tõuseb tõenäoliselt nüüd, kui eurooplased on tühistanud kõik Ukrainale tarnitavate relvade ja rakettide ulatuse piirangud. Kas see on läbirääkimistaktika Putinile surve avaldamiseks või on tegemist Euroopa sõtta astumisega Venemaaga, millest Euroopa poliitikud on viimasel ajal nii palju rääkinud? Kui tegemist on viimasega, siis miks Trump seda lubab, arvestades, et see õõnestab rahuläbirääkimisi, mis Trumpi sõnul konflikti lõpetaksid?
Ma selgitasin Putini kannatlikkust konflikti suhtes lootusega, et rahuläbirääkimised suudetakse muuta ulatuslikumaks kokkuleppeks, mis tooks kaasa vastastikuse julgeoleku ja lõpetaks Venemaa ja lääne konflikti. Putini arusaama nendest tingimustest pole läänemaailmas uuritud. Selle asemel on esitatud absurdseid nõudmisi, et Putin nõustuks viivitamatu relvarahuga enne, kui ta teab, milline leping välja näeb, et Putin nõustuks tagastama osa vallutatud territooriumidest, et Putin loobuks oma nõudmisest Ukraina demilitariseerimiseks jne.
Läänel on ammu aeg Putini rahutingimustega leppida. Putini peamine tingimus on, et NATO naaseb Venemaa piiride taha 1990. aastate lõpu tasemele. Teisisõnu, Clintoni režiimi suutmatus pidada Washingtoni antud lubadust, et NATO ei liigu tolligi itta vastutasuks Nõukogude Liidu nõusoleku eest Saksamaa taasühinemisega, tuleb parandada.
NATO peab Venemaa piiride tagant taanduma. Poola, Soome ja Rumeenia ei tohi enam NATO liikmed olla.
Kui rahuläbirääkimised ei anna Putinile võimalust jõuda Venemaa julgeolekuvajadusi rahuldava ulatusliku kokkuleppeni, satub Putin tõenäoliselt surve alla NATO Ukrainast väljaviskamiseks, et näidata, et NATO on võimalik lüüa. Kui vastastikust julgeolekulepingut ei saavutata, kas Kreml järeldab siis, et Venemaa julgeolekut saab tagada ainult NATO Euroopast väljaviskamisega?
Selle konflikti algusest peale rõhutasin, et madala taseme konfliktina alanud konflikt eskaleerub ja lõpuks kontrolli alt väljub Putini vastumeelsuse tõttu Venemaa konfliktijuhtimise suhtes. Jääb üle oodata, kas Ukraina edukas rünnak Venemaa strateegilistele vägedele annab Putinile sellest tõsiasjast märku.
Putin ei pruugi olla veel oma lootusrikastest illusioonidest vabanenud, aga Venemaa on. Kui Putinile keeldutakse taas vastastikusest julgeolekulepingust, nagu juhtus 2021.–2022. aasta talvel, mis sundis Venemaad Donbassi sisse tungima, ei pruugi Ukraina konflikt enam piirduda sõjalise operatsiooniga Venemaa okupeeritud ja nüüd Venemaa koosseisu taas liidetud oblastite kaitsmiseks. Selle asemel avaldatakse Putinile survet konfliktipiirangute tühistamiseks.
Venemaa tahab olla suveräänne ja Venemaa tahab ellu jääda, Putiniga või ilma.
Venemaa relvatootmise andmeid vaadates on see dramaatiliselt suurenenud ja Ukraina rindel seda ei kasutata. Näib, et Venemaa ehitab üles võimsat sõjalist jõudu, millele NATO vastu ei suuda, eriti kui Washington on hõivatud Iraani ja Hiinaga.
Tegelik küsimus on selles, kas Euroopa ja Ameerika on üldse võimelised võitlema. Ühelgi Euroopa valitsusel pole oma etnilise rahvuse toetust. Kas valged Euroopa ja Ameerika etnilised rühmad on valmis võitlema valitsuste eest, kes oma kodanikke tahtlikult immigrantidega üle ujutavad? Ameerika Ühendriikides on valgete Ameerika kodanike diskrimineerimine institutsionaliseeritud. USA justiitsministeeriumi abipeaprokurör on avaldanud, et USA võimude eesmärk on muuta valged heteroseksuaalsed ameeriklased teisejärgulisteks kodanikeks:
Läänemaailmas on valdav arvamus, et Venemaa eksib ning USA, NATO ja Ukraina on õiged. See on jama ja venelased teavad seda.
Lääs kasutas Nõukogude Liidu lagunemist ära, et lagundada Venemaad ja muuta endised Venemaa ja Nõukogude Liidu provintsid iseseisvateks riikideks. Seejärel rahastas ja korraldas Lääs “värvilisi revolutsioone”, mis kukutasid Venemaa-meelseid valitsusi, panid võimule Venemaa-vastaseid valitsusi ning kasutasid neid venelaste ja Venemaa huvide ründamiseks, nagu 2008. aastal Gruusias ja 2014. aastal Ukrainas. Sarnased katsed ebaõnnestusid Valgevenes ja Kesk-Aasia endistes Nõukogude Liidu provintsides. Lisaks neile vaenulikele Lääne sammudele Venemaa vastu tegutsevad USA raketibaasid ka Poolas ja Rumeenias.
Kas on võimalik, et lääne poliitikud arvavad, et Venemaa ei pane tähele nende vastu suunatud vaenulikkust? Kui seda vaenulikkust ei saa suurriikide kokkuleppega lõpetada ja tõrjuda, kas Venemaa valmistub siis suureks sõjaks läänega?
Venemaa jaoks on see eksistentsiaalne küsimus. Lääne poolt oleks ränk viga jätkata oma provokatsioone Venemaa vastu. Kogu inimkond on ohus.
Putinile ei lähe Ukrainas läbirääkimiste teel saavutatud rahu üldse korda. Ta tahab 75 aastat kestnud Ida-Lääne konflikti lõppu ning see eeldab NATO taandumist 20. sajandi piiridele, sanktsioonide lõpetamist ja Washingtoni hegemoonia lõpetamist. See ongi tegelik probleem ja keegi ei räägi sellest.
Ma pean Putini lootust suurriikide kokkuleppele ebareaalseks. See ületab Ameerika välispoliitika kujundajate kujutlusvõime. Läänemaailm on omaenda valenarratiivides kadunud. Tulemuseks on sõda. Seekord ei peatu Venemaa Lääne-Euroopa piiril.
