Autor Adeline Von Drehle RealClearPolitics.com kaudu,
Linna 14.munitsipaalrajoonis, mida siin tuntakse “rajoonina”, kõnnivad inimesed tänaval, kuna kõnniteel asuvad prügimäed.
Ja nad peavad kõndima. Sanitaartöötajad pole ainsad, kes streigivad. Transporditöötajad on ka nende paljude seas, kes keelduvad töötamast kättemaksuks Prantsusmaa presidendi Emmanuel Macroni pensionireformi kava vastu. Plaani eesmärk on tõsta pensioniiga 62-lt 64-le.
Neljapäeval tähistati ametiühingutevaheliste riiklike streikide üheksandat päeva pärast eelnõu esitamist jaanuaris, protestipäevad, millest võtavad osa peaaegu kõik Prantsusmaa ametiühingu liikmed. Transpordi-, kanalisatsiooni- ja energialiidud on aga alates 7. märtsist pidanud igapäevaseid taastuvenergiastreike. Prantsusmaale saabuvad, sealt väljuvad ja Prantsusmaad ületavad rongid ja lennukid kogevad suuri hilinemisi ja tühistamisi. Õpetajad lahkuvad töölt. Nädalat vana prügi hais seguneb valu ja šokolaadiga.
Möödunud neljapäeval andis Macron peaminister Élisabeth Borne’ile korralduse panna parlament vastu ja eirata ülekaalukat avalikku arvamust ning kehtestada Prantsusmaa põhiseaduse artikli 49 lõike 3 alusel pensionireformi kava. Artikkel lubab seaduseelnõu vastuvõtmist rahvusassambleel hääletamisest mööda minnes, kuigi põhiseadusnõukogu vaatab selle veel enne seaduseks saamist läbi. Macron kaotas eelmisel aastal parlamendienamuse ning seda plaani ei toetanud ei vasak- ega paremäärmuslased, vaid ainuüksi Macroni tsentristlik liit.
Vahetult pärast artikli 49.3 rakendamist ujutas umbes 7000 meeleavaldajat üle Place de la Concorde’i, Pariisi kesklinnas asuva suure väljaku, mis oli kuulus Prantsuse revolutsiooni ajal giljotiini asukoha poolest. Rohkem kui 230 aastat hiljem on see endiselt rahutuste koht. Protestijad esitasid kividega relvastatud märulipolitseinikele süüdistuse ja neile anti pihta pisargaas. Arreteeriti üle 300 aktivisti.
Avalikkuse pahameel on kahekordne. Ühest küljest põlgavad prantslased seda plaani. Aktivistid näeksid pigem jõukate maksude tõstmist. Ometi rõhutab Macron, et kuna Prantsusmaa pensionäride arv peaks 2050.aastaks kasvama 16 miljonilt 21 miljonile, siis sellest ei piisa ning tema ettepanek on kõige kindlam viis Prantsusmaa majanduse konkurentsivõimeliseks muutmiseks.
“See on riigi suuremates huvides,” ütles Macron. “Arvamusküsitluste ja riiklike huvide vahel valisin riikliku huvi.”
Selle pealesurumist artikli 49 lõike 3 alusel on paljud aga pidanud demokraatlikule protsessile näkku löömiseks. Vasakäärmuslik seadusandja Mathilde Panot sõnastas selle lihtsalt: „Valitsus on prantslaste silmis juba surnud; sellel pole enam mingit legitiimsust.
Vasak- ja parempoolsed seadusandjad esitasid mõlemad Macroni valitsuse vastu umbusaldusavalduse, kuigi rahvusassamblee lükkas esmaspäeval mõlemad tagasi. Üks ettepanek kaotas vaid üheksa häälega, suurendades survet Macronile kas oma reform tagasi võtta või Borne välja vahetada, et oma valitsuse mainet värskendada. Ametiühingute massilised streigid ja protestid Prantsusmaal pole haruldased. Kuid lahinguliinid selles võitluses võivad ennustada tulevast võitlust Ameerika Ühendriikides.
Eelmise kuu kõnes liidu seisu kohta saavutas president Biden näiliselt haruldase üksmeele ühes võtmeküsimuses: sotsiaalkindlustus ja ravi. Praegu näib, et mõlemad pooled on leppinud kokku, et jätavad programmid puutumata – olenemata sellest, mida aktuaaritabelid ennustavad.
“Seiskem seenioride eest. Tõuske püsti ja näidake neile, et me ei vähenda sotsiaalkindlustust. Me ei lõika Medicare’i ära,” manitses Biden kongressi liikmeid, kellest enamik hakkas jalule karjuma.
Vestlus sotsiaalkindlustuse teemal sai alguse sellest, et vabariiklased mainisid ainuüksi sama probleemi, mis Prantsusmaad vaevab: pensioniea edasilükkamine.
Üks neist plaanidest, mille on välja pakkunud vabariikliku õppeeelarve komitee, soovitab tõsta nii sotsiaalkindlustuse kui ka Medicare’i pensioniiga 66-lt või 67-lt (olenevalt sünnikuupäevast) 70-le. Pensioniea tõstmine toimuks järk-järgult. Ettepaneku alusel oleks pärast 1977.aastat sündinud inimestel täispensioniiga 70 aastat.
Demokraadid omalt poolt tahaksid, et rikaste kaldal täiendavatest palgafondimaksudest saadav raha toetaks vanemaealiste hüvitiste programme. Praegu on palgafondimaksude ülempiir 160 200 dollarit. Vasakpoolsed ettepanekud näevad välja sotsiaalkindlustuse ja meditsiinilise maksevõime laiendamise, rakendades samal ajal palgafondimakse kuni 400 000 dollari suuruse sissetuleku pealt.
Eeldatakse, et USA pensionäride arv kasvab 2050.aastaks 17 protsendilt 22 protsendile, mis on võrdeline hüppega Prantsusmaa omaga.
Ameerika vananev demograafia viitab potentsiaalsele põlvkondlikule ja ka ideoloogilisele kokkupõrkele.
“Gen Z ja Millennials toetuvad oma sotsiaalkindlustushüvitistele isegi rohkem kui praegused pensionärid,” ütleb Max Richtman, riikliku sotsiaalkindlustuse ja meditsiinilise kaitse komitee president ja tegevjuht.
Viidates “suurele üliõpilasvõlgadele, kaduvatele pensionidele ja üha suurenevale varanduslikule lõhele”, väidab ta, et 40-aastastel ja noorematel ameeriklastel on karjääri jooksul raskem rikkust koguda.
Valdav osa streikijatest ja protestijatest Prantsusmaal on pensionieast kaks kuni neli aastakümmet vanad. Ja kuigi USA on võib-olla liiga laialivalguv, mitmekesine ja individualistlik, et kogeda halvavaid riiklikke streike, peab Kongress vaid vaatama üle Atlandi ookeani, et mõista, kui tõsiselt inimesed oma valitsuse hüvedesse suhtuvad.
