- Makse lubasid oma programmis tõsta vaid sotsid.
- Maksuteemast tundus parem enne valimisi vaikida.
Küsimus pole maksutõusus kui sellises, sest selle vajalikkus oli niigi ammu selge, vaid selles, et koalitsiooni moodustavad erakonnad enne valimisi tuimalt valetasid.
«Lugege mu huuli: uusi makse ei tule.» Ei, seda ei öelnud Kaja Kallas, kes sarnaste sõnadega lubas mullu, et maksud ei tõuse, vaid George Bush 1988. aastal vabariikliku partei kongressil, kui ta võttis vastu nominatsiooni USA presidendikandidaadiks. Selle lubaduse toel valiti ta presidendiks ja seda peetakse ka peamiseks põhjuseks, miks ta jäi teiseks ametiajaks tagasi valimata.
Kui näpuga järge ajada, siis Bushi ajal uusi makse ei tulnudki, tema valitsus tõstis lihtsalt varasemaid. Rahvas näpuga järge ei ajanud ja karistas teda neli aastat hiljem.
Kallasel pole sedagi vabandust mis Bushil, tema sõnu ei saa teistmoodi tõlgendada. Samamoodi pole vabandust ka tervel Reformierakonnal ega tema koalitsioonikaaslastel, kui heita vaid pilk nende valimisprogrammidesse, mis endiselt kõigile lugemiseks veebis ripuvad.
Nii saame teada, et Reformierakond tahab eelarvetulusid «kasvatada maksukoormust tõstmata innovaatilise ja teadmismahuka majanduse abil ning tarkade kuluvalikute ja struktuursete reformidega». Tööjõu ja investeeringute maksustamisele pidada Reformierakond eelistama kahjulike kõrvalmõjudega tarbimise maksustamist.
Eesti 200 «ei toeta maksude tõstmist vaid eelarvetulude suurendamise eesmärgil» ning soovib pikas vaates alandada madala ja keskmise sissetulekuga inimeste maksukoormust. «Me ei karista autoomanikke maksudega, vaid loome head toimivad lahendused,» lubab erakond.
Alla keskmise palgaga inimesed kaotavad sissetulekus, võidavad keskmisest märksa suurema palgatuluga inimesed, kellele hakkab kehtima tulumaksuvaba miinimum.
Makse kergitada lubasid valitsuse moodustavast kolmest erakonnast ainsana sotsid, kelle programmis on sees astmeline tulumaks, mis tõstaks üle 3000 euro kuus teenivate inimeste maksukoormust, täiendava riigikaitsemaksu kehtestamine viieks aastaks ja võimalus kohalikel omavalitsustel kehtestada täiendavaid makse.
Kõik kolm aga lubasid kaotada nii-öelda maksuküüru, mille puhul alates teatud tasemest hakkas kahanema maksuvaba tulu. Seegi on üks täiendav auk riigieelarvesse, mille tulud on juba aastaid kuludele alla jäänud – ühetaolise 700-eurose tulumaksuvaba miinimumi kehtestamisel langevad riigi tulud 340 miljoni euro võrra. Nii suureneb eelarvepuudujääk veel enam kui 1,3 protsenti sisemajanduse kogutoodangust, süües ära peaaegu kogu lisatulu käibemaksutõusust.
Nüüd on meile kõigile selge see, et eelarvemiinuse tasandamiseks maksud tõusevad, nii tulu- kui ka käibemaks, kehtima hakkab automaks. Ja tõusevad kõige rohkem neile, kes on vaesemad. Alla keskmise palgaga inimesed kaotavad sissetulekus, võidavad keskmisest märksa suurema palgatuluga inimesed, kellele hakkab kehtima tulumaksuvaba miinimum. Tarbimise tegelik maksustamine, mis kõige enam mõjutab just vaesemaid, on meil juba praegu üks Euroopa kõrgemaid, jäädes maha vaid Taanist ja Ungarist.
Hämmastaval kombel jätkab valitsusliit küllap harjumusest valetamist ka veel koalitsioonilepingus. Maksutõusudest hoolimata seisab lepingus ometi: «Seame eesmärgiks, et Eesti on ettevõtlus- ja maksukeskkonna ning välislepingute poolest parim maa Euroopas, kus luua ja hoida ettevõtte peakorterit ning mille kaudu globaalselt hallata varasid.»
Kui Eesti 200 võib ennast peita viigilehe taha, et nemad polnud eelmise valitsuse ajal riigikoguski ega kujutanud ka ette, mis riigirahanduses tegelikult toimub, sest eelarve on läbipaistmatu, siis ei saa midagi sarnast väita Reformierakond ega sotsid. Nemad kõige selle eest vastutavadki.
Kui möödunud aasta alguses oli poliitikaringkondades levinud veendumus, et nende valimiste põhiteemaks saab maksureform, mille vajadus oli ilmne, siis Venemaa kallaletung Ukrainale muutis arvestust. Mugavam tundus rakendada valimisvankri ette julgeolekuolukord, maksuteemast aga pigem vaikida, kui välja arvata rida tühje lubadusi, lootes, et küll need valed järgmisteks valimisteks ununevad.
Eesti poliitilisele kultuurile tuleks ainult kasuks see, kui valijad Kaja Kallast, tema erakonda ja koalitsioonipartnereid nelja aasta pärast samamoodi karistaks kui ameeriklased George Bushi.
