Kui konservatiiv on ühemõisteline termin, siis liberaale ei saaks käsitleda nii ühemõttelisena. Liberalismil on mitu arenguetappi ja jagunemist. Paljasõnaline enesemääramine “olen liberaal” on üks suuremaid demagoogia võtteid. On olemas klassikalised liberaalid, sotsiaalliberaalid, neoliberaalid, libertaalid ja palju muid eri suunaga liberaale. Ka allakirjutanu nimetab ennas liberaalseks- nimelt liberaalseks konservatiiviks. Ka Lenin oli liberaal, kes armastas lapsi ja sallis sajaprotsendiliselt kõiki inimesi, välja arvatud – (pikk nimekiri).
Terevisioonis, loosi teel saatesse kutsutute seas oli isegi roheliste erakond esindatud. Üks huvitav küsimus, mis silma hakkas oli, miks rohelised Euroopas on oluliselt populaarsemad kui Eestis. Miks neil hästi läheb? Lihtne vastus oleks muidugi, et mujal ei ole Zuzu nägu ja fanaatilisi argumente. Minul tekkis seepeale küsimus paralleeli kohta Venemaa liberaaldemokraatide ja Eesti liberaaldemokraatide vahel. Mõlemil läheb ju hästi ja ilmselt sellepärast, et meie liberaalide vaated on sarnased kadunud Žirinovski vaadetega. Vennaspartei ju ikkagi. Kui oma rahvas ei ole rahul põhiseaduslike õiguste ärastamisega, siis saadetakse mitu bussitäit märulipolitseid koerte ja nuiadega ja kui Putini valijad ülistavad Eesti okupeerimist, siis saadame dialoogipolitsei ning kaitsevägi keelab noorsõduritel Eesti tunnustega vormi kanda.Ei tea, kes kellelt tunde võtab, kas Eesti Vene liberaalidelt või vastupidi, kuid meetodid on samad.
Vikerraadio saatesarjas “Harri Tiido taustajutud” oli loetud päevad tagasi vaatluse all populism, nagu seda on käsitlenud Pierre Rosanvallon. Populismi toidab demokraatias kibestumine kui oma staatusega rahulolematuse tulemus, märgib Tiido. Selgituseks nendele, kes seda saadet ei tea, siis alates 29. septembrist 2020 avaldab Harri Tiido Vikerraadios arvamust saatesarjas „Harri Tiido taustajutud”, avaldades kaks korda nädalas, teisipäeval ja neljapäeval mõne neomarksismi teemalise lühiloo, avardamaks kuulajate maailmapilti. Ainult, et tegelikuses ei ole see reeglina mitte maailmapildi avardamine, vaid pigem mõjutamine ja suunamine ehk strateegiline kommunikatsioon või siis propaganda. Üks sama teema – kaks eraldi terminit.
Tiido tõlgendus- ja esitlusoskus teeb temale muidugi au. Siiski võib lihtsamale inimesele, kes saavad aru ainult Andrus Kivirähki sildistavatest Paunvere jutukestest, tunduda, et oma essees räägib Tiido populistidest kui Reformierakonnast, kuna just selle erakonna teod kattuvad kirjeldustega. Selle eksituse vältimiseks lihtsamakoelisele raadiokuulajale mainib Tiido ka ära, et silmas peetakse ikkagi pigem EKRE-t.
Läinud teisipäeval tegi Tiido küll viite algallikale, kuid ei tutvustanud autori tausta. Teen siis seda lühidalt. Rosanvallon oli algselt tuntud kui “teise vasakpoolsuse” esmane teoreetik, kes lootis välja tuua (mitte)marksistliku progressiivse alternatiivi revolutsioonilise poliitika vastupandamatule veetlusele. Tegelikult taaselustas Rosanvallon “kodanikuühiskonna” teooria juba enne seda, kui Ida-Euroopa teisitimõtlejad tegid selle ülemaailmselt populaarseks vabaduse ja pluralismi poliitikana. Ühesõnaga võib Rosanvalloni nimetada kõige tavalisemaks uusmarksistiks, kes ei kasuta oma teoorias sõna marksism. Umbes nagu veganseapraad, mis ei saa ju kuidagi olla seapraad.Tiido väidab, et ei ole säilinud populismi klassikalisi autoreid ega alustekste, kuna neid ei ole peetud vajalikuks ning rõhutab tõika, et valijad, kelle poole populistid pöörduvad, on häälestatud rohkem vihaste avalduste ja kättemaksuhimu lainele kui teoreetilistele argumentidele.
Julgeks vastu vaielda ja ilmselt nõustub vaikides minuga ka Tiido ise. Ennekõige juhiks tähelepanu asjaolule, et demokraatia on tulnud kreekakeelsest sõnast demos. Populism omakorda ladinakeelsest sõnast populus. Tõlkes tähendavad nad ühte ja sama ehk rahvas. Ometigi kannavad nad poliitikas vastandliku sisu oma vastandlike väärtuslaengutega. Klassikaline Ateena oli maailma esimene demokraatlik riik kus valitses otsedemokraatia ja populism. Kõik kodanikud olid vabad ja hääleõiguslikud, väljaarvatud orjad. Nonsenss, kas pole?
Tiido väidab paljasõnaliselt ja ekslikult, et populistlik kultuur on aga seotud emotsioonide ja kirgede mobiliseerimisega, kuid siiski välistab ta Reformierakonna osaluse hirmutamises ehk siis ka emotsioonide üleskütmises. Seega jääbki arusaamatuks, kuidas nimetada neid populiste, kes tegelikult hirmutavad juba mitmeid aastaid maailma kokkuvarisemisest kliimasoojenemise tõttu. Kuhu on jäänud hinnangud meie siseriiklikele hirmutamistele võimaliku sõja, covidi ja peaministri poolt lubatud elektrikatkestuste eest? Kas see ei ole hirmutamine, et kui te meid ei vali, siis saate EKRE? Vahemärkusena tasuks meenutada, et 2019. aastal hirmutas Reformierakond meid Keskerakonna saamises.
Populisti terminit kasutatakse sildina, vastasuse sünonüümina, konkreetseid poliitilisi ideesid arvestamata – justkui sisul, erinevalt hoiakust, polekski tähtsust. Seega seostatakse seda teatavate meeleolude ja emotsioonidega: populistid on „vihased“, nende valijad on „pettunud“ või tunnevad „pahameelt“. Euroopas on sõnal „populist“ enamalt negatiivne tähendus. Poliitilise vastuseisu ajal kleebitakse see silt külge peaaegu kõigile, kellega ollakse eri arvamusel, et näidata neid kui kedagi, keda ei saa tõsiselt võtta. Paraku on alati populismi kasutatud demokraatia saavutamiseks, vaatamata sellele, et see võib tagada demokraatias kõigiga arvestamise, kuid see võib ka kahjustada vähemuste õigusi ja mittevalitavaid demokraatlikke institutsioone.
Rahva mässud ja ülestõusud demokraatia nimel on olnud globaalse poliitika lahutamatuks tunnuseks. Tuleb rõhutada: need mässud ei ole olnud kahetsusväärne plekk rahumeelsel edasimarsil õiglasema ühiskonna poole, vaid need moodustavad kaasaegse demokraatia alustoe.
Tuletan meelde, et klassikaline liberalismis esimestel nn töötundidel tulvas rahvahulk linnaväljakule ning kogunes lummava kõnemehe korraldatud tormijooksule, et protesteerida vihatud institutsioonide vastu, huulil hüüe Liberté. Nende tegude juhtide nimetamine populistideks tähendab kaasaegse demokraatliku projekti konstitutiivse tunnuse valesti mõistmist. Tulihingeline Prantsuse demokraat Robespierre läks nii kaugele ja nägi keset kodusõda vajadust ajutise diktatuuri järele – just nimelt selleks, et säilitada võimalus luua püsivam esindusdemokraatia, kuniks selle vaenlased on löödud ning õiguskord saab taastatud. Ka bolševikud olid sama protsessi järgijad.
Kollektiivse enesekehtestamise episoodid on alati mööduvad ja põhjustavad sageli omakorda poliitilist vastureaktsiooni. Nende tekitatud poliitiline korratus on pinges vajadusega stabiilsema ja rahumeelsema kollektiivse osalemise vormi järele. See on üks põhjus, miks paljud kaasaegsed nn demokraadid on püüdnud luua esindusasutusi, mis suudavad usu- ja ajakirjandusvabaduse ning vähemuste kodanikuõiguste liberaalse kaitse kaudu nii väljendada kui ka taltsutada suveräänse rahva tahet.Käesoleval ajal, alates teise maailmasõja lõpust on konsensus liberaalsete demokraatlike institutsioonide tähenduse ja väärtuse üle hapram kui kunagi varem – küsitlused näitavad, et usaldus valitud esindajate vastu on harva olnud madalam.
Kaasaegsel demokraatial puudub igasugune seos liberalismiga.16. sajandi protestantlikud rahvasuveräänsuse eestvõitlejad kutsusid selle välja eesmärgiga kukutada troonilt valitsejad, kelle usuliste vaadetega nad ei nõustunud: “Nad ei taotlenud usuvabadust, vaid valede religioonide kõrvaldamist,” nagu kirjutas ajaloolane Edmund Morgan 1988.
Tänapäeval on selge, et kuigi demokraatiat võib laialdaselt imetleda, on see oma liberaalsel kujul muteerunud ideoloogia. Kuid nagu sotsiaalteadlane William Galston on teravalt täheldanud: „Vähesed lääne juhid ja liikumised julgevad vaidlustada demokraatia idee.”Enamik iidseid võimuesindajaid sõimas Ateena demokraatiat. Platon, võib-olla enim imetletud filosoof ja kirjanik antiikajal, kritiseeris vääruskumusi, mis valitsesid linnas, mida valitses pigem avalik arvamus kui tõeline teadmine, ning taunis „julmust, anarhiat, raiskamist ja häbematust”, mida need valed uskumused soodustasid. Ajaloolane Thucydides, demokraatliku Ateena kodanik, kes kirjeldas Peloponnesose sõda Spartaga, mis lõppes Ateena lüüasaamisega 404. aastal, süüdistas selles katastroofis sisuliselt Ateena tavainimeste võimu ja nende vastuvõtlikkust valekõnelejate manipuleerimisele. Mis meil on? Eesti toodab nn kõiketeadvaid tippjuhte, kes sobivad igasse majandusvaldkonda, kuigi peaksid hoopis töötama kehalise kasvatuse õpetajana.
„Demokraatia” ilmumine sõnana, mis kirjeldas režiimi, kus võim (kratos) oli tavaliste inimeste (demos) käes, kirjeldas esmakordselt Emile, mis avaldati esmakordselt 1763. aastal, selgitas demokraatiat: „Suured muutuvad väikeseks, rikkad vaeseks, monarh muutub alamaks.” Kas pole sarnane populismile?Prantsuse revolutsiooni kõige radikaalsem demokraatlik etapp algas seega julmuste karnevaliga. Kuid vägivald avas uue poliitiliste võimaluste maailma. Esimest korda pärast iidset Ateenat oli otsedemokraatiast saanud konkreetne kollektiivne eesmärk.
Benjamin Rush (kirjutas alla Ameerika iseseisvusdeklaratsioonile) ütles: “Kogu võim pärineb rahvalt” – kuid täiendas: “Neil on see ainult valimiste päevadel. Pärast seda on see nende valitsejate omand ning nad ei saa seda kasutada ega jätkata.”Liiga kaua on populismi määratlenud need, kes seda põlgavad. Aeg oleks ausaks hakata. Keskendudes sellele, mille poolt populism on, mitte ainult sellele, mille vastu see on, pakub Steve Hilton ühtset filosoofiat ja praktilist kavandit selle kohta, kuidas liikumine võib avaldada mõju ka pärast ühte valimistsüklit ja inimeste igapäevaelus. See on positiivne populism.
Termin populism tähistab tegelikkuses mõlemat, nii demokraatlikke või autoritaarseid liikumisi. Populismi õige definitsioon oleks- kriitika poliitilise esindatuse ja kõige suhtes, mis vahendab inimeste ja nende juhi või valitsuse vahelisi suhteid. Oma demokraatlikumal kujul püüab populism kaitsta tavakodanike huve ja maksimeerida nende võimu reformide, mitte revolutsiooni kaudu.
Kuid kõige naljakam, kui mitte öelda lapsik on ühe minuga koos ühes valimisringkonnas Riigikogusse kandideeriva reformierakondlase väljaütlemine mõned aastad tagasi “On murettekitav tõdeda, millise jõuga on meie igapäeva ellu trüginud poliitiline populism ja äärmuslus. Seda fakti ilmestab kõige paremini Postimehe ja BNSi poolt tellitud Kantar Emori uuring, kust selgub, et Eesti elanikud kardavad kõige enam äärmuslaste ja populistide võimuletulekut”.
See on umbes nagu mälestus multifilmist kus kõik kassid on tüdrukud ja koerad poisid. Poliitiline populism on reformierakonna arusaamist mööda sama mis äärmuslus? Ja lisab – populism on kallis ja ebaõiglane viis populaarsuse võitmiseks ühiskonnas ning võrdleb populismi tasuta transpordiga ja asjade jagamisega. Ehk siis Keskid ja Sotsid on ka populistid? Ühesõnaga kõik on populistid peale Kaja Kallase, kes pensionäridede maksuküüru selgitamiseks tuleb isegi läbi teleekraani (iron lady ikkagi), kuid ei tea kui palju maksab poes liiter piima. Aga äkki ta ei saagi seda teada. Äkki teda aitavad poeskäikudega ema ja isa, kes ju samuti pensionärid.Populismi on iga erakonna valimisreklaamides, kuid praegusel ajal, ehk 2023 aasta Riigikogu valimistel, soovin et rahvas (demos, populus) ei laseks ennast seekord mõjutada selliste nn populistlike avaldustega, nagu 30 eurot vasakule, 50 eurot paremale, pensionärid, palgad imikud, kiusatud ja kiusajad, kanepisõbrad, LGPT ja traktoritehase töötud teadlased.
Seekord on sõnum palju tähtsam. Kas nüüd või mitte kunagi. Riigikogu vallimistel 2023 aastal on ainult kaks varianti: Kas EI või JA.
Roland Mere
Riigikogu kandidaat Saare-, Hiiu- ja Läänemaal 2023
