Pfizeri DNA-d tuvastati varem terve 35-aastase mehe südamekasvajas, kellel tekkis pärast COVID-19 vaktsineerimist äärmiselt haruldane ja surmaga lõppev südamevähi vorm. See on septembris avaldatud uue juhtumiuuringu tulemus. Autorid näevad seda järjekordse signaalina, mis nende arvates tekitab tõsiseid küsimusi mRNA-vaktsiinide platvormide pikaajalise ohutuse kohta.
Haruldane vähk ebatavalises vanuses
Patsient põdes ühte haruldasemat teadaolevat pahaloomulist haigust. Enam kui seitsme miljoni registreeritud vähijuhtumi analüüsis oli pahaloomulisi primaarseid südamekasvajaid vaid 0,008 protsenti.
Muidu terve noore mehe juhtum tundub autoritele veelgi rabavam: tal polnud ei isiklikku ega perekondlikku vähianamneesi, teadaolevat pärilikku eelsoodumust, eelnevat kiiritusravi ega tuvastatavat SARS-CoV-2 infektsiooni.
Tema esimesed sümptomid – peavalud, pearinglus ja iiveldus – ilmnesid 161 päeva pärast esimest Pfizeri vaktsiini. Vähem kui nädal hiljem viidi ta haiglasse peaaegu 10-sentimeetrise südamekasvajaga ja metastaasidega.
Vaktsiini DNA tuvastati kasvajakoes
Juhtumiuuringu kõige olulisem leid puudutab säilinud kasvajakude. Kui seda neli aastat hiljem uuriti, leidsid teadlased sellest DNA järjestusi, mida nad omistasid Pfizeri vaktsiinile.
Kevin McKernan ja tema kolleegid olid varem uurinud mitmeid vaktsiiniviaalid ning teatanud plasmiidse DNA leidmisest kogustes, mis nende arvutuste kohaselt ületasid FDA ja Maailma Terviseorganisatsiooni kehtestatud piirnorme 36–600 korda. Pfizeri tootes, mida mees sai, oli ületamine väidetavalt 36–153 korda suurem.
Autorite sõnul sisaldub see DNA koos mRNA-ga lipiidnanoosakestes, mis võimaldavad transporti inimese rakkudesse.
Erakordse kasvukiirusega kasvaja
Kasvaja arvutatud kasvukiirus äratas samuti teadlaste tähelepanu. Korduvate aju-skaneeringute põhjal määrasid nad kahekordistumisajaks umbes kümme päeva.
Nende arvutuste kohaselt oleks sellise suurusega kasvaja – peaaegu pesapalli suurune – normaalseks kasvamiseks kulunud umbes 900–1000 päeva. Esimesest vaktsineerimisest diagnoosini kulus aga vaid umbes 170 päeva.
Seega ei pea autorid vaktsineerimise järgselt tekkinud vähi täiesti uut vormi tingimata kõige tõenäolisemaks seletuseks. Pigem arutavad nad võimalust, et olemasolev, varem silmapaistmatu kasvaja võis hiljem äärmiselt kiiresti kasvada. Ainuüksi juhtumiuuring ei suuda aga põhjuslikku seost tõestada.
Mitte esimene signaal
Autorid asetavad oma leiud laiemasse teaduslikku konteksti. Hulscher ja tema kolleegid on varem teatanud, et vaktsiini mRNA oli ringlevates eksosoomides tuvastatav kuni 1284 päeva pärast viimast annust. Plasmiidi DNA-d leiti kehakoest isegi 1364 päeva pärast vaktsineerimist.
Lisaks leiti Lõuna-Koreas läbi viidud ulatuslikus enam kui 8,4 miljoni inimese kohortuuringus statistilisi seoseid mitme vähiliigi suurenenud riskiga COVID-19 vaktsineerimisele järgneval aastal. Sellised vaatlusandmed näitavad aga esialgu seoseid ja ei tõesta iseenesest põhjuslikku seost vaktsineerimisega.
Teises süstemaatilises ülevaates osales 333 patsienti 27 riigist, kellel oli tekkinud vähk ajalises seoses COVID-19 vaktsineerimise või SARS-CoV-2 infektsiooniga.
Ühtegi tavapärast seletust ei leitud.
Teadlaste sõnul puudusid 35-aastasel mehel tavapärased teadaolevad riskifaktorid. Kasvajakoes ei tuvastatud ka nukleokapsiidi valku, mis võib viidata varasemale SARS-CoV-2 infektsioonile.
Autorid peavad leitud DNA fragmentide olemust eriti oluliseks. Nad kirjeldavad neid sünteetiliste järjestustena, mida nad omistavad vaktsiinile.
“See on otsustav tõestus.”
Epidemioloog ja kaasautor Nicolas Hulscher läheb oma hinnangus oluliselt kaugemale. Tema jaoks annab see juhtum olulise vihje nähtusele, mida ta nimetab “turbovähiks”. Ta võrdleb leidu kohtuekspertiisi uurimisega: kahtlusaluse DNA leiti kuriteopaigalt. “See on otsustav tõend.”
See sõnastus on Hulscheri tõlgendus tulemustest. Vaktsiiniga seotud DNA tuvastamine kasvajakoes ei tõesta iseenesest teaduslikult, et vaktsineerimine põhjustas vähki või kiirendas selle kasvu.
Seetõttu nõuavad Hulscher ja tema kaasautorid ulatuslikke järelkontrolluuringuid. Arvestades ebatavalist haiguslugu, kasvaja kasvukiirust ja DNA leide, näevad nad uuringute järele pakilist vajadust.
Seega pole küsimus ainult selles, kuidas seda üksikut juhtumit selgitada. Oluline küsimus on see, kas võrreldavaid tulemusi on võimalik näidata ka teistel patsientidel – ja milliseid järeldusi tuleb sellest teha mRNA-vaktsiinide pikaajalise ohutuse seisukohast.
Uus vaktsineerimiskampaania on nüüd täies hoos.
