Kui Keskkonnaameti peadirektor Rainer Vakra 11. jaanuaril Võrtsjärve ääres videot tegi, ei osanud ta aimata millise pandora laeka oma edevusega avab.
Pärast seda kui ma 14. jaanuaril avalikustasin videokaadrid veealustest laibamerest räägib angerjatest terve Eesti.
Teadlased arutavad kas ikka on õige väljasuremisohus olevat kala püüda, Riigikogu keskkonnakomisjon aga arvab, et angerjamaimude asustamine ja püük tuleb üldse lõpetada, angerja söömine aga unustada.
Võrtsjärve kalurid, kes angerja najal aga elavad on murest murtud: äkki teevadki ära?
Tänaseks on keskkonnaameti peadirektor Rainer Vakra võiduka video oma FB lehelt ära koristanud, süüdistab Vooremaa kalamehi „ kes oma rumalusega tuhandeid angerjamaime tapsid.“
Laibad ka varem
Kuigi kalateadlased ja keskkonnaamet korrutavad, et seekordne laibameri on vaid õnnetu juhus ja varem midagi sellist juhtunud pole, ei vasta see kahjuks tõele.
Maaülikooli teadlaste poolt koostatud uuring „Võrtsjärve kalavarude seisund ja Eesti angerjamajandamiskava täitmise analüüs“ kirjeldab detailselt, mis 2012 aastal Vagulas ja Võrtsjärv
Ka siis oli mitmes järves jääaukude alune järvepõhi beebiangerjate laipadega kaetud.
Kuid siis juhtus see mitte külmal jaanuari päeval nagu tänavu, vaid hoopis märtsi viimastel päevadel kui kevad oli saabumas ja õhk juba plusskraadides.
Veetemperatuur Vagula järve põhjas oli toona vaid 0,1 kraadi ja angerjabeebide surma põhjuseks oli termoshokk.
Kuid angerjabeebid surid samal ajal ka Võrtsjärves , kus veetemperatuur oli 3,1 kraadi.
Erinevalt 2012 aastast valati tänavu angerjabeebid jääauku kõledal jaanuaripäeval.
Veetemperatuur järve põhjas oli 1 kraadi, põhja kattev sammal mitmel pool lausa härmas ja kõrgemal oli veetempetaruur kõigest 0,5 kraadi.
Kalakasvatusliku taastootmise riiklikus tegevuskavas aastateks 2017-2019, perspektiiviga kuni 2023 on selges eesti keeles kirjas, et õige aeg klaasangerjate vettelaskmiseks on märtsis- aprillis.
Kes tegelikult võltsis asustamisakte?
26. jaanuaril avaldas Delfi skandaalse loo pealkirjaga „Angerjadraama ootamatu jätk: keskkonnaamet süüdistab kalamehi teadlikult valeandmete esitamises.“
Vastavalt seadusele tuleb kalade asustamisel alati täita asustamisakt.
Nii tehti ka seekord.
Paraku on nii Võrtsjärve kui ka Saadjärve asustamisaktid A120124-001 ja A120124-002 puudulikud, vastuolulised ja ilmselgelt ülepeakaela täidetud.
Dokumente uurides paistab, et Vooremaa kalurid teadlikult valeandmeid esitades süüdistades on tegemist hoopis Keskkonnaameti poolse enda vigade varjamiseks korraldatud rünnakuna.
Vaatame neid akte tähelepanelikult.
Kui dokumente uskuda valati kogu Võrtsjärvele kraam ehk 263, 34 kilo klaasangerjaid vaid ühte jääauku. Selle koordinaadid on dokumendis kenasti välja toodud.
Tegelikult valati maimud rohkematesse aukudesse. Maimudele järgi tulnud kalurid jutustasid kes kuhu oma kelgule laaditud koormaga sõidab.
Mulle rääkis projekti teaduslik nõustaja professor Tuvikene vähemasti kolmest erinevast august.
Ka varasemalt on angerjamaimud järve erinevates piirkondades asuvatesse jääaukudesse toimetatud.
Teiseks. Kuigi kalateadlane nr 1 on kõikjal, sealhulgas ka Riigikogu keskkonnakomisjonis rääkinud, et angerjabeebid hukkusid seetõttu, et neile lisati transportimisel hapnikuvaest kraanivett näitavad aktides toodud arvud sootuks muud.
Kui Võrtsjärvele saabunud veomahutis oli vee hapnikusisaldus 36 mg/liitris, siis Saadjärve saabumisel hoopis 270 !
Kui Võrtsjärves oli asustamise hetkel vee hapnikusisaldus 9 mg/l, siis Saadjärvel seitse korda kõrgem ehk lausa 65 !
Kolmandaks. Kui Võrtsjärve asustamisaktis on kirjas, et angerjaautol kulus Prantsusmaalt Võrtsjärvele sõiduks 41 tundi, siis Saadjärve aktis on kirjas, et sinna minekuks kulus 42 tundi.
Paraku angerjaauto seekord Vooremaale ei jõudnud.
Neljandaks. Kuna keskkonnaministri 19. 6. 2015 määrus nõuab, et kalade asustamise juures peab viibima loa andja esindaja siis on kummalgi aktil kirjas, et nii Võrtsjärve kui Saadjärve asustamise juures viibis keskkonnaameti esindajana Hardi Aavik.
Tegelik elu on sootuks teine. Ei Hardi Aavik ega ükski teine keskkonnaameti esindaja ei vaevunud Saadjärve äärde tulla.
Kui Vooremaa kalurid pärisid, kas keskkonnaameti esindaja nagu kord ette näeb ikka tuleb asustamise juurde, kostis keskkonnainspektoreid kamandanud Hardi Aavik, et seekord keegi ei tule ja lisas naljatades : „Vaadake, et te see selle kraamiga lennujaama ei sõida.“
Seega on Saadjärve asustamisaktile alla kirjutanud Hardi Aavik dokumenti täites valetanud.
Viiendaks. Segadust tekitavad ka asustamisaktide kuupäevad. Kui Saadjärve kalurite poolt koostatud ja allkirjastatud asustamisakt pärineb 11. jaanuarist, siis keskkonnaameti esindaja Hardi Aaviku ja angerjakülvi
keskkonnaameti esindaja Hardi Aaviku ja angerjakülvi projektijuhi Jaanika Kaljuvee allkirjastatud akt pärineb hoopis 12. jaanuarist.
Kui Saadjärve kalurite poolt allkirjastatud asustamisaktile pole kantud mitte mingeid veetemperatuure , rääkimata hapnikusisalduse numbritest, kuna kaluritel vastavad mõõteriistad puuduvad, siis Aaviku ja Kaljuvee omal on kõik need kenasti olemas.
Seega on vastuolulised numbrid kirjutanud asustamisakti hoopis keskkonnaametnik Hardi Aavik või angerjakülvi juht Jaanika Kaljuvee ise.
Kokkuvõtteks – külmal jaanuari päeval ja jäises tuules toimunud angerjabeebide jagamisel valitses täielik korralagedus.
Eeltööd angerjabeebide südatalviseks külviks olid tegemata jäetud. Angerjakülvi organiseerijad polnud eelnevalt uurinud kui külma vette klaasangerjad tegelikult valatakse ja kas nad selle ka üle elavad või olnuks mõistlikum maimud mõneks ajaks kasvandusse paigutada. Kalateadlased teavad, et eelkavatatud angerjate lootus ellu jääda on klaasangerjatega võrreldes oluliselt suurem.
Kirsiks tordil oli see, et kraaniveega angerjabeebide väljauhamist ja transpordikasti lisamist vaatasid pealt nii kalateadlane Teesalu, angerjakülvi volinik Jaanika Kaljuvee, keskkonnaameti peadirektor Rainer Vakra, ameti erivolitustega vanemuurija Hardi Aavik kui ka suur seltskond keskkonnainspektoreid.
Tõsi, kalateadlane nr 1, kes oli kaluritele näidanud kus hapnikuvaest vett saab, oli selleks hetkeks kusagile kadunud.
Kalateadlane nr 1. muudab üleöö meelt
Esmaspäeva, 15. jaanuari õhtupoolikul kohtusin Võrtsjärve ääres südatalvise angerjakülvi vaimse juhi abiprofessor Arvo Tuvikesega.
Keskkonnaameti peadirektori Rainer Vakra poolt tunnustavalt kalateadlaseks nr 1 tituleeritud mees jättis mulle hea mulje.
Ma olin rõõmus, et saan viimaks tõsise teadlasega asja arutada.
Õhk oli vastuolulistest väidetest tiine.
Võrtsjärve kalurid rääkisid, et professor on asja kaameraga vee all uurinud ja kõik maimud on elus, samal ajal olid minuni jõudnud väited, et Limnoloogiajama teadlastel veealuseid kaameraid pole.
Just seepärast olime tulnud Võrtsjärve äärde oma kaameraga, et vaadata kuidas siinsete asustusakude alune järvepõhi t e g e l i k u l t välja näeb.
Kaamerat nähes hakkasid kalateadlase nr 1 silmad särama.
Professori sõnul Võrtsjärve kalateadlastel sellist riistapuud kahjuks pole ja me lõime professoriga käed, et homme hommikul lähme üheskoos asja uurima.
Üllataval kombel oli professorihärra hommikuks meelt muutnud.
Enam ei tundnud ta huvi milline pilt Võrtsjärve jääaukude põhjas tegelikult avaneb.
Mis sundis lugueetud professorihärrat meelt muutma mina kahjuks ei tea.
Võibolla kartis kalateadlane nr. 1 vee all avanevat kohutavat pilti näha ?
Sellisel juhul kukuks ju kokku tema väide, et erinevalt Vooremaa järvedest, kus angerjabeebid massiliselt surid on Võrtsjärvel kõik elus.
Tagantjärgi vaadates tekitab kalateadlase nr.1 tegevus ka muid küsimusi.
Kuigi angerjakülvi teaduslik nõustaja professor Tuvikene on kõikjal rääkinud, et klaasangerjad tappis hapnikuvaene kraanivesi ja „kohal olnud kalateadlastega sel teemal nõu ei peetud,“ ( vt. Keskkonnaameti avaldust pealkirjaga „Eesti Maaülikooli kalateadlased: talv sobib angerjamaimude asustamiseks küll. „ 16.01.2024) näitas saatuse irooniana toosama Tuvikene isiklikult kraani kust hapnikuvaest kraanivett saab.
Sellega loputati nii Prantsusmaalt saabunud auto paagist angerjabeebisid välja, kellest paljud juba kaalumise ajal sõela metallraami külge kleepudes surid kui valati seda transpordi eel ka termokastidesse.
Kas kits kärneriks ?
Südatalvise angerjakülvi tagamaid uurib keskkonnaameti erivolitustega vanemuurija Hardi Aavik.
Aavik helistas mulle juba järgmisel hommikul pärast seda kui olin skandaalse tapatalgute loo oma FB lehel avalikustanud.
Ma olin rõõmus, et keskkonnaamet nii kiiresti tegutsema hakkab. Kes siis veel kui mitte keskkonnapolitsei peaks segases loos selguse tooma.
Rääkisime vanemuurijaga korduvalt ja pikalt.
Rääkisin talle oma kahtlustest ja palusin neid kiiremas korras kontrollida.
Kriminalistid teavad kui oluline on mõrvapaiga võimalikult kiire ülevaatamine. Mida päev edasi, seda väiksemaks jääb võimalus vajalikke tõendeid leida.
Sama on ka surnud angerjabeebidega.
Kui tahad teada, milline pilt asustamisagu all järvepõhjas avaneb, tuleb seda kohe vaadata sest iga päevaga jääb tõendeid vähemaks.
Jää all näljalt luusivad ahvenad, haugid ja kohad pistavad kiiresti nahka ka surnult veepõhjas lamavad angerjalaibad.
Aavik lubas tegutseda.
15. jaanuaril, enne professor Tuvikesega kohtumist helistasin Aavikule ja pakkusin meie kaamerat. Üks Jõgevamaa keskkonnainspektor oli jutustanud, et keskkonnaametil pole veealuseid võtteid võimaldavaid kaameraid.
Ta ise oli tulnud oma isikliku kaameraga Saadjärve äärde asja uurima. Aga see oli vana ning sellega filmida ei saanud. Seepärast oli inspektor sunnitud kaamera ekraanil avanevat pilti oma mobiiltelefoniga filmima.
Aavik kahjuks huvi ei tundnud.
Hiljem tema telefon enam ei vasta.
Kuna Keskkonnaameti erivolitustega vanemuurija peab uurima oma ülemuse Rainer Vakra taktikepi all toimunud tapatalgute tagamaid, tundub mulle et äkki on kits kärneriks pandud.
Loodan, et ma eksin.
Loodan, et südatalvise angerjakülvi tagamaid uuritakse tõsiselt ja tulemused avalikustatakse.
Palun jagage!
/Peeter Ernits/
