Telegraph annab teada uuest EL – i „pandeemia-eelsest plaanist“, mis juba valmistab avalikkust ette võimalikuks linnugripi pandeemiaks. Ametlikult keskendub see ettevalmistusele, seirele, maskide kandmise soovitustele ja kiirematele reageerimismehhanismidele. Kuid pandeemia narratiivi taas ülesehitamise viis ja kiirus tekitab paljudes inimestes küsimusi – eriti pärast COVID-19 kogemusi.
Samad sõnad mis 2019. aastal – ja samad mehhanismid.
Seekord on teemaks linnugripp. EL hoiatab mutatsioonide eest, võimaliku inimestele leviku eest ja stsenaariumi eest, mis võib “teatud tingimustel” võimalikuks osutuda.
Silmatorkav on see, et:
- Kõik põhineb sõnadel “võiks”, “võimalik” ja “teatud asjaoludel”.
- Risk inimestele on praegu minimaalne ja kinnitamata.
- Sellest hoolimata on meetmete pakett juba kokku pandud.
Kriitikud näevad selles COVID-19 ajal kasutatud kommunikatsioonistrateegia taaselustamist: varajane alarmism enne selgete andmete saamist.
Ilmselge küsimus on:
kas siin luuakse taas hirmuõhkkond, et legitimeerida meetmeid, mida hiljem on raske tagasi pöörata?
Sügav usaldusprobleem: EL elab oma varjus.
Paljud kodanikud esitavad nüüd teistsuguse küsimuse:
kui usaldusväärne on EL, mis pärast viimaste aastate skandaale püüab endiselt kriisikommunikatsiooni läbi viia absoluutse autoriteediga?
1. Vaktsineerimisviga ja küsimused, millele pole tänaseni vastust leitud
Miljonid inimesed tunnevad tagantjärele, et neid ei teavitatud COVID-19 vaktsineerimiskampaaniate tõhususest, kõrvalmõjudest ja kommunikatsioonipoliitikast piisavalt.
On levinud mulje, et Euroopa Komisjon tegutses pigem farmaatsiatööstuse kui elanikkonna huvides.
2. Korruptsioonisüüdistused, vahistamised ja poliitilised skandaalid
Pärast mitmeid korruptsiooniskandaale Euroopa Parlamendis ja kõrgete ametnike vastu algatatud uurimisi on paljude kodanike usaldus kõikuma löönud.
Isegi kui need juhtumid ei ole otseselt seotud tervishoiupoliitikaga, kujundavad need usaldusväärsusprobleemidega institutsiooni üldist kuvandit.
3. ELi mitme miljardi euro suurune tehing Pfizeriga – endiselt läbipaistmatu.
Euroopa Komisjoni mainet on eriti kahjustanud Ursula von der Leyeni ja Pfizeri vaheliste mitme miljardi euro suuruste vaktsiinilepingute lahendamata asjaolud. Asjaolu, et tekstisõnumeid on tänaseni kustutatud või kinni peetud, on veelgi süvendanud umbusaldust – olenemata sellest, kas väärtegu lõpuks kinnitust leiab.
Kõik see viib keskse küsimuseni:
kas institutsioon, mille kommunikatsiooni viimase kriisi ajal nii teravalt kritiseeriti, saab nüüd loota kodanike usalduse taastamisele?
Kas elanikkond valmistub ette uueks pandeemiaks?
Telegraphi artikkel näitab selgelt, kuidas EL püüab inimeste meeltes luua narratiivi võimaliku peatse pandeemia kohta:
- Kõrge nakatumismäär lindude populatsioonides
- Mutatsiooniriskid
- Varased maski- ja karantiinisoovitused
- Haiglate mahutavuse laiendamine
- Riiklikud ja Euroopa tasandi pandeemia töörühmad
Kõik see, pidage meeles, ajal, mil tegelikku meditsiinilist hädaolukorda pole.
Paljud kodanikud kritiseerivad seda:
kas tegemist on ennetavate meetmetega või on tegemist erakorralise seisukorra taaskehtestamisega enne, kui selleks üldse põhjust on?
COVIDi õppetunnid – või mitte?
Samal ajal kui miljonid inimesed ootavad endiselt vastutust, hüvitist või läbipaistvust, jääb mulje, et EL lihtsalt jätkab nii, nagu poleks midagi juhtunud.
COVIDi ajal kutsuti elanikkonda üles „teadust järgima“, et hiljem avastada, et paljud otsused olid poliitilise iseloomuga, andmed vastuolulised või meetmed liialdatud.
Seega on mure mõistetav:
kas me seisame taas silmitsi poliitikaga, mis “ettevaatusabinõude” nimel valmistab ette meetmeid, mille vajalikkust hiljem kunagi selgelt ei tõestata?
Kokkuvõte: Usaldusväärsuse puudumisega EL ei saa pandeemiakommunikatsiooni läbi viia.
Keegi ei tea, kas linnugripist saab kunagi inimestele probleem. Võib-olla jääb see loomade haiguseks. Võib-olla mitte.
Kuid üks on kindel:
- EL on kaotanud suure osa elanikkonna usalduse.
- Iga uut hoiatust, iga uut meedet vaadatakse COVIDi vaatenurgast.
- Ja seni, kuni EL omaenda skandaalidega avalikult ei tegele, tajutakse iga uut tervishoiualgatust potentsiaalse hirmu õhutamise strateegiana.
