Kõigile neile kes nüüd lähevad Riigikokku ja hakkavad tegelema nn. vaenukõne seadusega on see raamatusoovitus, milles on toodud näiteid, kuidas Euroopa Liidus on rakendatud vaenukõne seadust sõnavabaduse maha surumiseks.
Paul Coleman “Censored” raamat.
Peter Smith on advokaat Londonis ja teinud sellest raamatust lühiülevaate, et mida ta sisaldab….
“Sõnavabaduse kohta täna võetud filosoofiline positsioon – mida, millal ja kellele võib öelda – on see, et kõik OK, kui selle ütlemine pole mingil moel kahjulik. Selle kahju ulatus kõigub kohast teise, aja ja kultuuri lõikes.
Enam ei peeta avaliku moraaliga nii vastuolus seda, et Jumala nime asjatu suhu võtmine või teotamine on karistatav süütegu – vähemalt mitte enamikus Esimese Maailma riikides –, kuna jumalateotuse kahju on nii heas kui halvas kaotanud oma aktuaalsuse kui usk Jumalasse on kahanenud.
Tänapäeva terves lääne ühiskonnas peab selle asemel olema võimalikult lai kõnetolerants, et võtta arvesse lahknevaid ja vastandlikke arvamusi ja seisukohti, arvestades kodanikukogu multikultuurset ülesehitust ja mittekodanike olemasolu.
Need, kes tegelevad näiteks teaduse, majanduspoliitika kujundamise, demokraatliku poliitika või turundus- ja müügitehnikatega, sõltuvad oma tegevuses laiast sõnavabadusest. Eeldus on kõne kasuks ja igasugune kõne keelamine peab läbima tugeva juriidilise, moraalse ja praktilise testi.
Millised on siis sõnavabaduse piirid?
Raamatu Censored autor Paul Coleman on Austrias asuv USA organisatsiooni Alliance Defending Freedom Briti advokaat. Kuna ta on mandri-Euroopas ja Põhja-Ameerikas, on tal hea positsioon, et näha lahknevat suhtumist sõnavabadusse ja vihakuritegudesse kogu põhjapoolkeral.
Censored keskendub sõnavabaduse piiride ühele poolele, nn vihakõnele. Coleman taunib vihakõnet kui halvasti läbimõeldud mõistet, millel puudub üldtunnustatud määratlus. Hiljutine Euroopa Inimõiguste Kohtu teabeleht märgib, et vihakõnet “võib varjata ka avaldustega, mis esmapilgul võivad tunduda ratsionaalsed või normaalsed”. Kas vihakõne oleneb tegelikult kasutatud sõnadest, lausuja kavatsusest, kontekstist, milles ta seda ütleb, või lausumise mõistlikult prognoositavast või tõenäolisest tulemusest? Või on see mõne või kõigi nende tegurite segu?
Coleman nõustub õigusega, et kõnele võivad kehtida piirangud, kui seda kasutatakse pahatahtliku vale või riigisaladuse avaldamiseks, kuid märgib, kui erinevad on need piirangud vihakõne seadustest, mis on:
[L]lõdvalt sõnastatud ja meelevaldselt jõustatud. Nad kaitsevad ainult teatud “rühmi” ja nõuavad harva tegelikku ohvrit. Nad keskenduvad rohkem kuulaja reaktsioonile kui väite tõesusele. Lühidalt, kuigi “vihakõne” seadused piiravad kõnet, on need väga erinevad mõisted teistest “läbivatest ja püsivatest” piirangutest, mida enamik ühiskondi on soovitavateks tunnistanud.
Ta toob välja kuus vihakõne seaduste tunnust. Need on: ebamääraselt sõnastatud, sisaldavad suurt subjektiivset elementi, ei nõua tingimata valeväite olemasolu, nõuavad harva ohvri olemasolu, kaitsevad sageli ainult teatud inimesi, on omavoliliselt jõustatud ja sageli kuritegelikud.
Raamatu esimene osa uurib holokausti õudustest võrsunud vihakõnet käsitlevate õigusaktide arengut.
Coleman käsitleb selgelt ja lühidalt Nõukogude diplomaatide kaasamist inimõiguste ülddeklaratsiooni väljatöötamisse ning seda, kuidas kaks rahvusvahelist õigusakti, kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvaheline pakt ning rahvusvaheline konventsioon rassilise diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise kohta. , olid kommunistlike ja demokraatlike riikide, sõjaliste diktaatorite ja valitsusväliste organisatsioonide vahel peetud poliitiliste ja ideoloogiliste lahingute vangid.
Kui vihakõne keel muutus rahvusvahelises poliitikas moes olevaks, haaras see dünaamika siseriiklikud seadusandjad, liberaalsed kommentaatorid ja bürokraatlikud institutsioonid. Euroopas on vihakõne vastu võitlemise seaduste rakendamine tekitanud vaidlusi alates kohalikust politseiuurimisest kuni apellatsioonideni ülemkohtutes.
Teises osas märgib Coleman üle kolmekümne näite vihakõne uurimise kohta 15 riigis ja viitab sellele, et kriminaalõiguse täitjad teevad vigu, kui neil on vaja teha vahet vastuvõetavatel ja solvavatel seisukohtadel: „kus peitub suurem oht. lubades kodanikel rääkida vastuoluliselt ja solvavalt või lubades riigil tsenseerida seda, mida ta peab vastuoluliseks ja solvavaks?
Pärast paljude juhtumite läbivaatamist märgib Coleman ülekohtusüüdistuste kahju isegi siis, kui kriminaalvastutusele ei võeta (rääkimata süüdimõistvatest tulemustest). Paljude jaoks piisab süüdistamisest, et hea maine kaoks. Sõnavabadus – nagu maine – võib olla habras konstruktsioon: „Isegi edukate süüdistuste puudumisel on üldine mõju sõnavabaduse enesetsensuur, mis toob kasu neile, kes soovivad vaigistada arutelu häbimärgistamise abil”, kus „protsess on karistus”. ”. Lisaks on vihakõne hullem kui sildistamine või laim, sest enamikus vaadeldavates seadustes ei ole tõele kaitset.
Subjektiivse, halvasti koostatud seadusloome ja ebaühtlase kohaldamise mitteüllatav tulemus on see, et mõned said süüdimõistetud ja teised mõisteti peaaegu samades faktides õigeks. Nagu Coleman märgib, on mõtlemise lohakus jagunenud siseriiklikust seadusandlusest, mis pole “selge, täpne ja mida ei jõuta meelevaldselt”, vormistatakse kohtuotsusteks, mis näitavad sama ebaselgust kui juhtumid, mida nad kritiseerivad.
Niisiis, kus on nüüd Euroopa vihakõne seadused?
Kolmandas osas maalib Coleman masendava pildi, kus Euroopa valitsused peavad ortodoksseid seisukohti homoseksuaalsuse, abielu, abordi või religiooni kohta vihakõneks ainuüksi seetõttu, et need on vastuolus tänapäevase tõekspidamistega. Peavooluvaated on äärmuslikumate kõrval keelatud. Seoses konstrueeritud seksuaalsuse uute klasside, nagu transseksuaalide cis-soolised ja cis-seksuaalsed sildid, tulekuga “heteronormatiivsest maailmavaatest” kinnipidamisel on oht tänapäeval saada häbimärgistatud sarnaselt rassismiga . Üha rohkem inimesi tunneb end solvatuna üha suurema hulga asjade pärast, nii et “kujuneb kultuur, kus fraas “seda ei saa öelda” on tavaline” . Meedia, töökohad, ülikoolid ja kõik kodanikuühiskonna nurgad kannatavad tungiva seadusandluse kahjuliku mõju all ning reguleerimiseks, politseiks ja prokuratuuriks töötatakse välja asutuste ja quangode tähestikusupp.
Kuid tulevik ei pruugi olla spiraal Orwelli 1984. aasta suunas. Coleman osutab konkreetsetele kampaaniatele, nagu Suurbritannias 1986. aasta avaliku korra seaduse (5 Public Order Act 1986) vastu, mis keelab “ähvardava, solvava või solvava käitumise”, kui valitsus on äsja nõustunud, et seda ei tehta. selle paragrahvi lammutamisele vastu. Euroopa võib olla kaugel esimese muudatuse sõnavabaduse kaitsest, kuid on häid liberaale, kes on valmis nõustuma endise föderaalkohtuniku ütlustega seoses sõnavabaduse kaitsega Ameerika Ühendriikides:
Sõnavabadus on põhiseadusega kaitstud – mitte sellepärast, et me kahtleksime kõnega kahju tekitamises, vaid sellepärast, et kardame tsensuuri rohkem.
/Taivo Sepp/
