Esmalt vestluse kontroll. Seejärel digitaalne identiteet. Nüüd algoritmid.
See, mida Euroopa Komisjon praegu ette valmistab, müüakse kaitsena manipuleerimise ja desinformatsiooni eest. Ametlikult on tegemist läbipaistvuse, platvormide vastutuse ja „tervema“ digitaalse ruumiga. Kuid nende ahvatlevate terminite taga peitub järjekordne samm tsentraalselt kontrollitud teabekorralduse suunas.
Sest oluline küsimus pole enam see, mis kustutatakse, vaid see, mida üldse nähakse.
See, kes kontrollib algoritmi, kontrollib ka avalikku diskursust.
Miljonid inimesed saavad nüüd oma info Facebookist, Instagramist, X-ist, TikTokist või YouTube’ist. See, millised postitused jõuavad publikuni, millised teemad kaovad ja millised hääled on vaevu nähtavad, ei ole enam ainult kasutaja otsustada, vaid ka algoritmi otsustada.
Kui Brüssel hakkab üha enam dikteerima, kuidas need algoritmid peaksid toimima, luuakse ajaloolise tähtsusega võimuinstrument.
Ohuks ei saa mitte otsene keeld.
Aga nähtamatu kontroll.
Tulevikus ei pea postitust ebaefektiivseks muutmiseks kustutama. Piisab sellest, kui algoritm seda enam vaevu kuvab. Kes otsustab, millist sisu peetakse “usaldusväärseks”, “riskantseks” või “problemaatiliseks”? Milliseid poliitilisi vaateid eelistatakse – ja millised tõrjutakse järk-järgult avalikkuse teadlikkusest välja?
Just siit algabki tegelik debatt.
Aastaid on Euroopa Liit järk-järgult laiendanud oma digitaalset regulatsiooni: digiteenuste seadus, digiturgude seadus, tehisintellekti seadus, vestluste kontroll, digitaalne identiteet – ja nüüd ka sotsiaalvõrgustike soovitussüsteemide üha kasvav mõju.
Igal üksikul meetmel on hea eesmärk: turvalisus, kaitse vihkamise, desinformatsiooni, ekstremismi või manipuleerimise eest.
Kuid kokkuvõttes loob see süsteemi, kus üha rohkem digitaalse kommunikatsiooni valdkondi satub riigi mõju alla. Tegelik eesmärk ei näi enam olevat ainult ebaseadusliku sisu vastu võitlemine. Üha enam on tegemist infovoo enda kujundamisega.
Seetõttu hoiatavad kriitikud arengu eest, kus kodanikud ei otsusta enam, milline teave nendeni jõuab, vaid poliitilised ja regulatiivsed nõuded määravad raamistiku, mis üldse nähtavaks saab.
Demokraatia õitseb aga ideede avatud konkurentsil – isegi kui need on ebamugavad, vastuolulised või valitsuse suhtes kriitilised.
Mida suuremaks muutuvad valitsusasutuste mõjuvõim digitaalsete platvormide arhitektuurile, seda suurem on oht, et arvamuste mitmekesisus asendub järk-järgult kureeritud infomaastikuga.
Tegelik oht peitub just selle nähtamatuses. Ühtegi raamatut ei põletata. Ühtegi ajalehte ei keelustata. Ühtegi veebisaiti ei pea tingimata sulgema. Piisab sellest, et kriitiline sisu ei jõua peaaegu üldse kohale.
Kui miljonid inimesed lihtsalt enam teatud infot ei näe, ei alga kontroll enam tsensuurist. Kontroll algab algoritmist.
