Autor Jeffrey D. Sachs kaudu Common Dreams,
Lõuna-Aasia suuremate riikide kaks endist juhti on väidetavalt süüdistanud Ameerika Ühendriike varjatud režiimivahetusoperatsioonides nende valitsuste kukutamiseks. Üks juhtidest, endine Pakistani peaminister Imran Khan, vaevleb vanglas väärastunud süüdimõistmisel, mis tõestab Khani väidet. Teine juht, endine Bangladeshi peaminister Sheik Hasina, põgenes Indiasse pärast vägivaldset riigipööret oma riigis. Nende ränki süüdistusi USA vastu, nagu maailma meedias kajastatakse, peaks uurima ÜRO, sest kui see on tõsi, kujutaks USA tegevus endast fundamentaalset ohtu maailma rahule ja piirkondlikule stabiilsusele Lõuna-Aasias. Need kaks juhtumit näivad olevat väga sarnased. Väga tugevad tõendid USA rolli kohta Imran Khani valitsuse kukutamisel suurendavad tõenäosust, et Bangladeshis võis midagi sarnast juhtuda.
Pakistani puhul kohtus Lõuna-Aasia ja Kesk-Aasia abivälisminister Donald Lu 7. märtsil 2022 Pakistani suursaadikuga USA-s Asad Majeed Khaniga. Suursaadik Khan kirjutas kohe oma pealinna tagasi, edastades Lu hoiatuse, et peaminister Khan ähvardas USA-Pakistani suhteid Khani “agressiivselt neutraalse positsiooni” tõttu Venemaa ja Ukraina suhtes.
Suursaadiku 7. märtsi 2024 noodis (tehniliselt diplomaatiline kübaratrikk) tsiteeriti abisekretär Lu’d järgmiselt: “Ma arvan, et kui umbusaldushääletus peaministri vastu õnnestub, antakse Washingtonis kõik andeks, sest Venemaa visiiti vaadatakse peaministri otsusena. Vastasel juhul arvan, et edasi läheb raskelt.” Juba järgmisel päeval astusid parlamendiliikmed menetluslikke samme peaminister Khani tõrjumiseks.
27. märtsil 2024 märgistas peaminister Khan kübara ning ütles oma järgijatele ja avalikkusele, et USA on väljas, et teda alandada. 10. aprillil visati peaminister Khan ametist välja, kui parlament ühines USA ohuga.
Me teame seda üksikasjalikult tänu suursaadik Khani kübarale, mille paljastas peaminister Khan ja mille Ryan Grim on suurepäraselt dokumenteerinud The Interceptist, sealhulgas Küfri tekst. Absurdselt ja traagiliselt vaevleb peaminister Khan vanglas osaliselt spionaažisüüdistuste pärast, mis on seotud tema kübara paljastamisega.
USA näib olevat mänginud sarnast rolli hiljutises vägivaldses riigipöördes Bangladeshis. Peaminister Hasina kukutati näiliselt üliõpilaste rahutuste tõttu ja põgenes Indiasse, kui Bangladeshi sõjavägi keeldus takistamast meeleavaldajaid valitsusasutustele tormi jooksmast. Ometi võib loos olla palju enamat, kui silma paistab.
India ajakirjanduse andmetel väidab peaminister Hasina, et USA viis ta alla. Täpsemalt ütleb ta, et USA eemaldas ta võimult, kuna ta keeldus andmast USA sõjalisi rajatisi piirkonnas, mida peetakse USA jaoks strateegiliseks oma “India ja Vaikse ookeani strateegias” Hiina ohjeldamiseks. Kuigi need on India meedia kasutatud kontod, jälgivad nad tähelepanelikult mitmeid kõnesid ja avaldusi, mida Hasina on viimase kahe aasta jooksul teinud.
17. mail 2024 külastas sama abisekretär Liu, kes mängis juhtivat rolli peaminister Khani kukutamisel, Dhakat, et arutada muu hulgas USA India ja Vaikse ookeani piirkonna strateegiat. Päevi hiljem kutsus Sheikh Hasina väidetavalt oma liidu 14 partei juhte üles esitama jahmatavat väidet, et “valgenahaliste inimeste riik” üritab teda kukutada, öeldes juhtidele näiliselt, et ta keeldus oma rahva suveräänsust ohustamast. Nagu Imran Khan, oli ka peaminister Hasina ajanud neutraalsuse välispoliitikat, sealhulgas konstruktiivseid suhteid mitte ainult USA-ga, vaid ka Hiina ja Venemaaga, mis oli paljuski USA valitsuse sügavaks jahmatuseks.
Hasina süüdistustele usaldusväärsuse lisamiseks oli Bangladesh viivitanud kahe sõjalise lepingu allkirjastamisega, mida USA oli alates 2022. aastast väga kõvasti surunud, tõepoolest ei keegi muu kui endine asevälisminister Victoria Nuland, neokonservatiiv, kellel on oma USA režiimivahetusoperatsioonide ajalugu. Üks lepingute eelnõudest, sõjalise teabe üldise julgeoleku leping (GSOMIA), seoks Bangladeshi tihedama sõjalise koostööga Washingtoniga. Peaminister Hasina valitsus ei olnud ilmselgelt entusiastlik sellele alla kirjutama.
USA on ülekaalukalt maailma juhtiv režiimivahetusoperatsioonide praktik, kuid USA eitab kindlalt oma rolli varjatud režiimivahetusoperatsioonides isegi siis, kui ta tabatakse punaste kätega, nagu Nulandi kurikuulsa pealtkuulatud telefonikõne puhul 2014. aasta jaanuari lõpus, kus kavandati USA juhitud režiimivahetusoperatsiooni Ukrainas. On mõttetu pöörduda USA kongressi ja veel vähem täitevvõimu poole, et uurida peaminister Khani ja PM Hasina väiteid. Mis iganes on asja tõde, nad eitavad ja valetavad vastavalt vajadusele.
See on koht, kus ÜRO peaks sekkuma. Varjatud režiimivahetusoperatsioonid on rahvusvahelise õiguse kohaselt jõhkralt ebaseaduslikud (eriti mittesekkumise doktriin, nagu on väljendatud näiteks ÜRO Peaassamblee resolutsioonis 2625, 1970) ja kujutavad endast võib-olla suurimat ohtu maailma rahule, kuna need destabiliseerivad sügavalt rahvaid ning viivad sageli sõdade ja muude tsiviilrahutusteni. ÜRO peaks uurima ja paljastama varjatud režiimivahetusoperatsioone, et neid nii tagasi pöörata kui ka tulevikus ära hoida.
Loomulikult on ÜRO Julgeolekunõukogul ÜRO põhikirja artikli 24 alusel konkreetne ülesanne “esmane vastutus rahvusvahelise rahu ja julgeoleku säilitamise eest”. Kui ilmnevad tõendid selle kohta, et valitsus on kukutatud välisriigi valitsuse sekkumise või kaasosaluse tõttu, peaks ÜRO Julgeolekunõukogu neid väiteid uurima.
Pakistani ja Bangladeshi puhul peaks ÜRO Julgeolekunõukogu otsima peaminister Khani ja peaminister Hasina otseseid tunnistusi, et hinnata tõendeid selle kohta, et USA mängis rolli nende kahe liidri valitsuste kukutamisel. Loomulikult peaks ÜRO kaitsma igaüht tunnistuse andmise eest, et kaitsta neid igasuguse kättemaksu eest, mis võiks järgneda faktide ausale esitamisele. Nende tunnistusi võib vajaduse korral anda videokonverentsi teel, arvestades peaminister Khani traagilist jätkuvat vangistust.
USA võib kasutada oma vetoõigust ÜRO Julgeolekunõukogus, et sellist uurimist ära hoida. Sellisel juhul võib ÜRO Peaassamblee selle küsimuse tõstatada vastavalt ÜRO resolutsioonile A/RES/76/, mis lubab ÜRO Peaassambleel arutada vetoga blokeeritud küsimust ÜRO Julgeolekunõukogus. Kaalul olevaid küsimusi võiks seejärel hinnata kogu ÜRO liikmeskond. USA osaluse tõepärasust hiljutistes režiimimuutustes Pakistanis ja Bangladeshis saaks siis objektiivselt analüüsida ja hinnata tõendite, mitte pelgalt väidete ja eituste põhjal.
USA osales aastatel 1947–1989 vähemalt 64 varjatud režiimivahetusoperatsioonis, vastavalt Boston Collage’i politoloogiaprofessori Lindsey O’Rourke’i dokumenteeritud uuringutele ja veel mitmele avalikule (nt USA juhitud sõjale). Ta jätkab šokeeriva sagedusega režiimivahetusoperatsioone tänaseni, kukutades valitsusi kõikjal maailmas. On soovunelm, et USA järgib iseseisvalt rahvusvahelist õigust, kuid see ei ole soovunelm, et maailma kogukond, kes kannatab pikka aega USA režiimivahetusoperatsioonide all, nõuaks oma lõppu ÜROs.
