Kui pimedus võttis maad ja kõik hääled olid vaikinud, tekkis mitmetel tunne, nagu tuleks kusagilt allikast koos puhta joogiveega ka värsket õhku. Puud mis alles jäänud, puhkasid ja kohisesid endamisi ootusärevalt. Nii harjunud olid nad kohe ärgates üksteise võidu taeva poole pürgides, püüdma seda kõige esimest kiirt. Nad olid nii kärmed, et piisas Päikesel vaid pilku paotada, kui kogu rohelus sellest kihama lõi ning ahnelt hapnikku hakkas tootma. Lolliks töötanud ahned inimloomad lössasid alles pekk lõdvalt magada ega hoomanud, kuidas linnud kogu taevalaotuse all sellest puude puudutusest järgemööda üksteisele laulma kukkusid. Kõigest mis kellegi laulda. Ärkvelolijad said siis näha, kuulda ja tunda kogu oma kehaga, kuidas See vaikselt nagu tuul kõigest üle käis ja pehmelt puudutas. Kustunud külmad klaastorud, milles enne voolas välklev neoonvalgus, vedelesid kui surimaskid suurte ja kõledate betoonist puuride sisse taotud klaassilmadega seintel. Elutu edevuse munadeta hobujõud seisid prügikorrana trotuaaride ääres ning suured surnud alumiiniumlinnud kössitasid kõhuli asfaldil ümber võigaste teraskontidega hiigelkorjuste. Helendavad eluekraanid, mida pühadusena ka süües pihkudes hellitati, olid kustunud ning vedelesid kui hiidlainega kõrbeliivale uhutud surnud silgud seljad püsti tolmus. Maailmalõpuks ettevalmistusi teinud usinad varandusekogujad otsisid prügi vahelt riisiteri ja jätkasid äri. Ja siis oli korraga kuulda, kuidas kellegi hääl ütles – Fiat Lux! Kohe tekkinud elevuses rabas suur osa ümberringi olijates millegi järele, et võiks paremini näha. Kõik uskusid, et just see auto viib inimkonna kuhugi kus on parem kui siin. Kus saab oma endise eluga edasi minna ja jälle omada. Omada seda mis juba olemas ja seda mida veel ei ole. Lihtsalt selleks et oleks olemas kõik vajalikuna tunduv, et end jumalikult tunda. Ma tean, ütles üks naine siis ja jätkas. Ma tean, et olen ilus, noor ja nutikas. Mul võiks olla mees, kodu, lapsed, sõbrad, töö, raha, võimalused…aga uskuge kullakesed, mul on midagi mis on palju suurem kui see mida ette lugesin. Mul on palju rohkem ja see on usk et mul ei ole mitte midagi kaotada. See ei takista mul teenimast neid kes vajavad hoolt, armastust ja hellust. See ei tähenda, et mul pole katust pea kohal või toitu laual. See ei tähenda, et ma ei saa reisida, puhata ja rõõmustada. See ei tähenda sedagi, et ma ei võiks kanda imelist pesu, uhket kasukat ja briljante, kui see mulle mu vabadusest tähtsam on.
/Hannes Võrno/
