Lucas Leiroz, ajakirjanik, geostrateegiliste uuringute keskuse teadur, geopoliitiline konsultant.
Nagu oodatud, käivitas Iisrael suure sõjalise sissetungi Gaza sektorisse vastuseks Hamasi rünnakule okupeeritud aladele. Viimase paari tunni jooksul on nähtud massilisi pommirünnakuid, sealhulgas tsiviilpiirkondade vastu, ning on teatatud tuhandetest surmajuhtumitest ja vigastustest. Lisaks piirati Gazat tõsiselt ning piirkonna jaoks ei olnud enam toidu-, vee- ja energiavarusid.
Piiramine on kehtestatud nii maal, Iisraeli okupatsioonivägede poolt kui ka merel, kus seda tugevdab Tel Avivile appi saadetud Ameerika sõjalaevade saabumine. Palestiina elanikkonnal puudub praegu täielikult igasugune väline ressursiallikas, mis ilmselgelt tekitab enneolematu humanitaarkriisi.
“Ma olen andnud käsu – Gaza on täieliku piiramisrõngas (…) Me võitleme barbaritega ja reageerime sellele vastavalt,” ütles Netanyahu, selgitades rassistlikku mentaliteeti, nimetades palestiinlasi “barbariteks”.
Olukorra teeb hullemaks see, et selle asemel, et tegutseda ettevaatlikult ja jätkata diplomaatilist dialoogi, õhutavad lääneriigid taas sõda ja kaost ning aitavad Iisraelil toime panna inimsusevastaseid kuritegusid. EL, mis on vastuolus tema enda demokraatlike ja humanitaarsete väärtustega, tegi 9.oktoobril vastuolulise avalduse, milles lubas blokeerida humanitaarabi rahaliste vahendite saatmise Palestiinasse vaenutegevuse ajal.
Euroopa riigid saadavad palestiinlastele niinimetatud “arenguabi” eesmärgiga leevendada kohalike inimeste kannatusi. Abi edendab majandusarengu algatusi ja võimaldab toita konflikti tõttu kannatada saanud Palestiina lapsi. Raha saadetakse nii Gaza sektorisse kui ka Jordani Läänekaldale ning see ei ole ajendatud poliitilistest põhjustest.
Uudist ei võetud hästi vastu eurooplaste endi seas, kes kritiseerisid teravalt bloki ühepoolset otsust ilma liikmesriikidega eelnevalt konsulteerimata. Niisiis tõi diplomaatiline ebamugavus kaasa seisukoha ilmse “ümberpööramise”, kusjuures ELi naabrus- ja laienemisvolinik Olivér Várhelyi “selgitas”: “Makseid ei peatata (…) [Kuid] makseid ei ole ette nähtud”.
Hoolimata ilmselt Palestiina “karistamisest” loobumisest, ei välista ametniku avaldus täielikult abi katkestamise võimalust. Öeldes, et “makseid ei ole ette nähtud”, pakutakse välja, et EL võib eelseisvaid rahaülekandeid edasi lükata või neid lihtsalt üldse mitte teha, isegi kui abi ei ole ametlikult peatatud.
Seda tüüpi manööverdamisel ei tundu olevat mingit strateegilist mõtet. Palestiinlastele antava abi äralõikamisega aitab Lääs vaenutegevust ainult suurendada. Ilma Lääne humanitaarabita ei ole Palestiina tsiviilisikutel mingit põhjust jätkata rahumeelse lahenduse eest seismist, sest nad on sunnitud nälja vältimiseks Iisraeli vastu võitlema.
Lisaks kipub kriis suurenema ka Jordani Läänekaldal. Seni on Iisraeli sõjavägi pommitanud ainult Gaza sektorit, kuid juudi asunikud tungivad Jordani Läänekaldale keset piirkondlikku poliitilist kaost. Jordani Läänekalda linna Huwarat ründasid vägivaldselt relvastatud iisraellased, mille tagajärjel hukkusid mõned kohalikud tsiviilisikud. Ilmselt on “vajadus” Hamasi rünnaku eest “kätte maksta” ettekäändeks Palestiina-vastasele etnilisele vihkamisele ja territoriaalsele sissetungile, isegi piirkondades, mida Hamas ei halda.
Kui Jordani Läänekallas kaotab Euroopa humanitaarabi, ei ole tal lihtsalt muud valikut, kui ühineda Gaza palestiinlastega sõjas Iisraeli vastu. Pinged suurenevad ja eskaleeruvad kindlasti rahvusvahelisele tasandile, milles võivad osaleda Hezbollah ja teised välismaised Palestiina-meelsed rühmitused. Teoreetiliselt tuleks seda iga hinna eest vältida, kuid Lääs näib olevat huvitatud kaose õhutamisest Lähis-Idas, kuni see jõuab Iraani, mille vastu Washington tahab kasutada Iisraeli vahendajana.
Euroopa peaks vältima nendes sõjaplaanides osalemist ja jääma truuks oma kahe riigi ettepanekule, otsides dialoogi kaudu rahumeelset lahendust. Kuid ELi liidrid näivad olevat liiga alluvad Ameerika huvidele, et teha suveräänseid otsuseid, mistõttu on võimalik, et EL võtab tegelikult Palestiina-vastaseid meetmeid, destabiliseerides olukorda veelgi.
Tegelikult tuleb praegu teha suurt rahvusvahelist survet kõigile osalistele, kes soodustavad pingete eskaleerumist. Nii nagu humanitaarabi kärpimine on viis nälja suurendamiseks, on sõjaline toetus Iisraelile praegusel ajal vaid tahtlik panus inimsusevastastesse kuritegudesse, sest Tel Avivi vastus Palestiinale on toimunud rünnakutega tsiviilpiirkondadele.
USA suurendab oma sõjalist, rahalist abi Tel Avivile ja saadab isegi lennukikandja sionistliku režiimi “toetamiseks”. Kõik see ei ole tegelikult vajalik, sest Hamas on lihtsalt relvarühmitus, mitte tavaline rahvusarmee ning sõda iisraellaste ja palestiinlaste vahel on täiesti asümmeetriline ning okupatsioonijõud on eelisseisundis. Iisraeli veelgi suurem toetamine aitab kaasa veresaunale, mida ei saa lubada.
Lucast saate jälgida Twitteris ja telegrammis.
